Päeval käisid üksteise järel: 1. Kadri Novikov Leaga jättes mu venna Jaanuse autosse. Kuigi Lea tahtis mängida, käidi kiiresti ära.
2. Renata Sõukand, jättes Raivo lastega autosse ja käis kiiresti midagi ütlemas või toomas.
Kaks haritud naist siis käisid meie kodust läbi nagu..ee...katkukoldest.
Õhtupoole sõitsime Kärt Mikci kutsel perega Aivari poole Lennundusmuuseumi külje alla hubasesse suvilarajooni. Aivar oli suht pahura olemisega. Võib-olla oli põhjus selles, et saunas polnud elektrit. Seega pidi seal käima küünlavalgel. Igatahes Laglel ja mul seal seal täitsa draakulalik Xelamus, eriti arvestades, et Aivaril on kodus suur ulme/õuduskirjanduse kogu.
Õhtul intervjueeris Kärt mind (M1) ja Laglet (N1) meie koolitraumade ja eukuste teemal. Lagle rääkis, kuidas esimese klassi laulmisõpetaja korrutamine, et Laglel on jäme hääl, võttis tal 20 aastaks igasuguse lauluisu. Samas matemaatikaõpetaja kiitus ja eriti edu kirjanduse tunnis on andnud enesekindlust hiljemgi. Mina rääkisin nii lasteaia kollase õunanibu loo (mille eest sain sõimata), kirjandusõpetajate mitmetisuhtumise minu katsetustesse kirjandiformaadi kallal, kui ka Helle Saue kiituse mu pudelipeaga võltsonu (installatsioon Elva II Keskkooli II korrusel aastal 1993 "Pea kaotanud mees") eest, mis mu üldse kunstivaldkonda suunas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
MKiis, mitu korda sulle peab ütlema? Ära pane inimesi täisnimedega oma blogisse üles! Võta kohe perekonnanimi tekstist maha, issandjummal küll.
Post a Comment