Mul pidi olema asjalik hommik (käisin poes ja tõin parandusest ratta) aga see on häiritud, sest olen jälle lootusetult armunud. Laglesse.
Armumine on kahe otsaga tunne. Enamasti kirjatakse seda kui midagi üdini positiivset. Tegelikult on ka tume pool. Ma mõtlen Laglest kogu aeg. Lausa maniakaalselt. Igasuguseid asju tuleb pähe: "Kas ta ikka armastab mind?? Ega ta tüdinud pole??? Mida tähendas see ja teine tema öeldud lause??? Äkki on tal keegi teine??? Mis salapärased käigud tal vahepeal on???"
Mõistsuega saan väga hästi aru, et need on lollid mõtted aga armudes kaotad igasuguse loogika.
Pealegi tahan kogu aeg Lagle juures olla. Suruda ta vastu maad, naelutada ta kinni ja vaadata silma, samas kui naelutades muudkui rääkida ja rääkida.
Üllatavalt tabavalt räägib neist piinadest see laul.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
kevad südames :)
Kontrollifriigile enda sees anna tappa, aga muud loomad jooxq vabalt!
Mina olen temperamendilt ja iseloomult melanhoolik, aga armumine teeb mind päikeseliseks :) ja üliaktiivseks.
Armumine - see on parim antidepressant, erguti, narkootikum ja psühhedeelikum!
Analyze this!
Post a Comment