Friday, May 3, 2019

Võhandu Maraton 2019 sõudepaat number 149 (Margus Kiis ja Ringo Tamme)

 


See aasta otsustasin sõita tavalise sõudepaadiga ja koos Ringo Tammega, mille ja kellega oli Vend Jaanus võitnud paatide klassi 2018. Jaanus oli paadile monteerinud nii suured ettevaatepeeglid kui ka spetsiaalsed rattad, et oleks hea mööda maad vedada ülekäikudel. Jaanus ise oli nõus tulema saatjaks ja abiliseks koos Laglega.
Esimest korda peale 2010. aasta maratoni ei ööbinud ma avõru spordikoolis vaid saabusime Võrru hommikul kell 5.
Stardikorralduses on tehtud suured muutused. Kiired alused (süstad, kanuud, WTBd) ja suures telgis võistluskeskus (kuhu on ladustatud ka hunnik süstasid ja 2 WTBd) oli viidud Võru plääsile ehk kesklinna ja bosside lähedale, aeglased (raftid, SUPid, sõudepaadid) aga on jäetud sõna otseses mõttes omapäi silla juurde. Kohtunikke ega ka muid asjamehi pole üldse näha. Mõned teadmatumad kanuud ja süstad passivad ka raftide juures.



 Esiplaanil Vanad Sõudebaasi Mehed


Stardikogunemine on muidugi segadus sest keegi ei tea, kus stardiliin peaks olema. Lõpuks mingi vaikiv kokkulepe, et silla juures. Sinna me siis troppis koguneme, osad raftid vaatavad ettevaatlikult kaugemalt. Meie lähedal on ainuke silma torkav teine sõudepaat nr. 498 elik "Vanad Sõudebaasi Mehed" (Valmar Parisalu, Martin Räim, Silver Pukk), kuigi regatud oli sõudekaid kokku 5.
Kell hakkab lähenema 7-le aga mingit selgust stardiliini asjus pole. Meie ümber on troppis mõned agaramad paadid, ülejäänud jäävad veidi kaugemale ulpima. Sõudebaasikad jäävad otse meie kõrvale. Ringo paistab tundvat pea kõiki raftijaid, Oma Kinga ning eelmise aasta võitjaid.
Mõni minut peale kella 7 kostub tuhm pauk ja mass hakkab liikuma. Saame tõmmata paar korda aga raftid blokeerivad meie aerud ja siis pressivad meid endi vahele. Hetkeks tundub et meie paat aetakse ümber kuid vajutame tagumikud õigesse kohta ja jääme püsti. Ringo rahustab: "Nüüd peame ootama, ei ole mõtet tõmmelda."


 Segadus tundub kestvat jube kaua aega aga tegelikult pääseme üpris kiiresti vabaks, küll aga oleme järsku tagurpidi ja blokeeritud aerudega on keeruline. Aga ikka sebime end lahti ja kihutame raftidele  järele.
 Kanalis möödume mitmest raftist ja esimese silla juurde (2,5 km) jõuame 21 minutiga, mis pole halvem eelmise aasta ajast. Aga manööverdada on raske paadiga üpris keeruline.
 

Kuigi liigun kiiremini kui eales varem, ei tundu see oluliselt kergem. Möödume mõnest raftist, ühest siniste jopedega ja teisest, millel torkab silma üks kurvameelne habemik. See alus nr. 450 elik Jõujaam (Kaido Sing, Meelis Maidla, Margus Lepp, Urmet Hiiekivi, Tauno Rannaste, Alo Põldmaa, Tanel Talvik, Janno Surva, Erki Sing).  Tõele au andes nad mööduvad meist mingi aeg jälle. Lõpukst nad jõuavad raftide seas kolmandaks ja ajaga 13.06)
Sven Zaseki foto

 Kuuesest SUBist nr 577 (ehk Supinahad: Erko Võsu, Risto Hinno, Jüri-Erik Võsu, Risto Randla, Epp-Triin Võsu, Imre Käpa) ka (nad jõuavad meile järgi maratoni keskel ja lõpetavad pool tundi varem).
 Sven Zaseki foto

Esimesed süstad jõuavad meile lähedale minu jaoks harjumatult hilja aga Ringo jaoks vara. Hmm, esimene polegi rohe-kolla-punane leedukas vaid ebamääraselt sinine alus? Eestlased? Võimatu. Alles minuteid hiljem näen tuttavaid looduslähedasi toone sinisele järgi rühkimas.
Ülejäänud mansaftam jõuab järele ka suhteliselt hilja. Aga kui kanuud tulevad, siis Ringol on kohe kümneid tuttavaid ja sõpru, kellega jutelda.



Teiste hulgas põrutab meist mööda tuntud lavastaja Tiit Ojasoo, kel küll mustad prillid peas sõidu ajal.

 Egert Kameniku foto


Mida käänulisem on jõgi, seda keerulisem on, sest paat on raske ja inertne. Kogu aeg kisub vasakule ka. Ei tea kas tüür kõveraks rammitud? Õnneks Ringo on kogenud ja oskab ees istudes suunata kuhu vaja.
Jaanus on pannud raadio Star FMi peale ja seal ajavad Allan Roosileht ja Pille Minev tundide viisi suvalist möla. Küll kinnisvara hindadest, küll prillidest, millest iganes. Hämmastav suutlikkus. Õnneks oleme varsti sügaval jõeorus ja raadiolaine sinna ei ulatu, raadio hakkab krigisema ja kärisema.
Paidrasse jõuame kell 10.41, minu jaoks varaseim aeg üldse ja esimest korda elus näen seal suurt rahvahulka ootamas, nagu koor kalda peal.
 Sven Zaseki foto

 

 
 Tiimipealik loeb sõnu peale.

Jaanus sikutab meie nina kaldale, ronime maha, topime rattad alla. Jaanus veab rasket paati köiega nagu mingi Kalevipoeg künkast üles ja alla. Minu jaoks harjumatult on korraga vette minemas nii palju aluseid. Kiirustan takka, ruttu ruttu paati, las teised jokutavad...
 

Ausalt öeldes ma Paidra-Leevi lõiku kartsin kõige enam, kuna vesi  madal ja kivid väljas. Ja on ka ning korralikult. Paat saab kolksuda ikka täiega. Lõpuks (tegelikult keset lõiku) läheb Ringo taha tüüri juurde ja mina tõmban. Millegipärast oli Ringo koha peal ees kuidagi parem tõmmata. Kergem. Oksarisu on muidugi kõvasti. Üks oks lööb ühe meie peegli puruks. Noh, ega ma osanudki peegli järgi edurdada...





Leevi jõuab kätte jahmatavalt vara, kell 12.20. Ootasin tundidepikkust piina aga kivise lõigu läbisime pooleteisega. Eelmine aasta katkestasin suht lõigu lõpus, kuna aer jäi puu taha kinni ja tull puruks. Leevil muidugi võimas rahvasumm ja Jaanusel kõige enam sikutada. Lipsan peldikusse. Kui välja jõuan, lasevad Jaanus, Ringo ja Lagle paati järsust kaldast alla. Jaanus vihane, et ma ära kadusin. No mis ta tahab, et paati lasen või?
 




Leevi -- Süvvahavva täpsemalt Leevi- Reo lõik on üks põnevamaid oma paisudega aga sõudepaadi jaoks muidugi liiga käänuline ja kivine. Paisude puhul just valmistavad muret kivid. Iga aastaga tundub paise juurde tulevat, kuigi nad ei tundu pooltki nii hirmsad kui 9 -- 8 aastat tagasi. Meie ümberminekuid ei näe (sest oleme seljaga) aga neid on. Viira ja Süvvahavva juures lähen ise tüüri, kuigi olen koba. Näiteks peale Süvvahavvat paisu ületamist kihut pööran paadi järsult ära rauakolaka ja vee kohal rippuva puu vältimiseks ja kihutame otse filmiva Lagle suunas.
Kaks meie paisuläbimist on näha selles diplomivideos:
http://finisher.tv/show-video/?v=vBd9myZnVlLNRJk2WoYj
 

Süvvahavval kl. 13. 45  teeme lühikese peatuse, et mu tullile lisada ärakadunud mutter. Peale Reod (kus on rohkelt seisjaid) ootab ehk kõige piinarikkam lõik Reo -- Leevaku. Lohutab see, et algab maratoni teine pool.


 Reo sillalt

Reo -- Leevaku oma võimsate oomegakurvidega on raskele paadile paras peavalu. Ajuti olen ise ees, läheb päris sujuvalt aga Ringole see ei meeldi. Soe ilm ja päike teeb uimaseks ja Ringo korraldusi ei kuule, sõuan kuidas oskan.




Jaanus on leidnud alternatiivseid teid jõe äärde jõudmiseks ja nii ehmatab ta meid oma kohaolekuga täiesti suvalises võsas. Sildade peal ta õiendab, et oleme aega kaotanud.
 

Vahepeal ukerdab meist mööda raft nr 34 Omaking (Vambola Leis, Maie Pudersel, Kerstin Kauksi, Annika Rikas, Janar Pilv, Enn Kahri), kellega paistab Ringol vanad arved olevat. Lõpuks on Omaking meist 7 minutit ees.
Leevaku paisjärv on jube pikk ja vähese seisva veega, nii et ikka otse eriti panna ei saa, kuna madalikud ähvardavad. Püüame küll ees pusivat Omakinga kätte saada aga veits jääb jõudu puudu. Selle paisuka ületamine tundub lihtsalt LÕPUTU.
 


Leevakule (75. kilomeeter) jõuame lõpuks kell 18.04, see on varaseim aeg minu jaoks aga Ringo ja Jaanus jõudsid 2018 tund aega varem. Aga saan aru küll, miks Leevaku tundub paljudele mõnus koht suremiseks, vabandust katkestamiseks. Peatume 10 minutiks, kuigi Omaking põrutab ees minema.


Seekord süstaga sõitnud Rita Kivila Leevakul

Ajan veidi väsinud Ringo aga paati ja sõit jätkub läbi metsa Räpina suunas. Ma pole juba väga ammu seda metsa valges näinud, kuid enamus kohti tulevad ikka tuttavad ette. See jõnks, see kaar. Ühe koha peal järsku kalda peal pealtvaatajad ning kohe kui nendega paar sõna vahetame, sõidame publikumi suureks rõõmuks kaldasse.
 Räpina paisukal on endiselt võimas pilliroo labürint ja ma tõsiselt imestan, kuidas mul õnnestus omal ajal pimedas sellest läbi pugeda. Isegi praegu valges on see paras intuitiivne müstika. Ringol õnneks intuitsiooni on, leiab kõik augud üles. Räpina paisjärve lõpus aga tundub, et sõidame nagu tati sees, üldse ei taha paat liikuda, kuigi me tahame uhkelt vahepeatusesse jõuda.
2018 oli paljudel suuri raskusi Räpina paisust üle ronimisega ja mitmed käisid isegi vette. Nüüd, kell 20. 32  sikutab Jaanus meie tonnase paadi nagu naksti üles ja ongi jäänud vaid 9 kilomeetrit.
Räpinast allavoolu see ära tuleb. Mingid hullud kutid ujuvad jões ja me peaaegu tapame nad ära aga kaldal passiv vanamees hüüab meile "Viljandi paadimehed!". Lõpuks ometi. Ja kohe varsti natuke maad edasi kaks naist jõe ääres ja jälle "Oi, Viljandi paadimehed!" Topelt ei kärise, eriti Räpina paberivabriku juures.
Räpina saab läbi ja meie triivime jälle puude ja põõsaste vahel hämardumuses. Meie lähedal ujuvad samamoodi kanuud ja süstad, mitte eriti kiiremini. Tagumik hakkab juba valutama...
Siis kui finišitümps juba kostab, kuuleme järsku mingit kõva solinat ja meist kihutab mööda noorte kuttidega raft Vennad ja Co (Heigo-Elmar Vahesaar, Tauri-Viljar Vahesaar, Olev Kork. Reimo Pallaste, Jaan Matt, Kristjan Kullamaa), nagu oleks alles nüüd start antud.
Kui Võõpsu vahel oleme, siis üritame reipamat muljet jätta, kuigi jah, väga hästi see välja ei kuku. Aga lõpuks ometi see neetud sild, pimedas. Kuidagi väga vaikne. Kas rahvas juba läinud? Kas ma ei saagi korralikku auhindamist jms???
Kui Võõpsu silla alt läbi saame, siis paiskub siiski helimass mulle kõrvu. Keegi karjub: "Sõitke sealt raami alt läbi, see on finiš!". No üritame. Suur lõputelk jõe äärs on siiski rahvast täis, kuulen kuidas tuntud häälega teadustaja ütleb minu nime ja ütleb et paat on omapärane. Ronin paadist välja, Jaanus sikutab selle autasustamisseina ette. Meile öeldakse, et omas klassis kolmas koht. Mis kolmas??? Kus see teine paat on? Aga mulle antakse naljaka disianiga medal ja sinine kott auhinnaga. Olen väga uimane ja ei suuda hästi poseerida fotograafile. Lõpuks sikutatakse mind minema. Olen üle mitme aasta jälle finišis. Ja esmakordselt tegin võistluse ära ühe päeva jooksu. Aeg 15:12

 
 Egert Kamaniku foto.

PS. Pärast tuli välja, et sõudepaadiks oli reganud end üks Venemaa süstakolmik. Nii et meil ikka teine koht sõudepaatide arvestuses ja 584s üldarvestuses.


 Egert Kamaniku foto.

 Paadiklassi võitjad:

 Egert Kamaniku foto.






Tuesday, October 23, 2018

21. okoober 2017 Lastekunstikooli juubel



Lastekunstikooli 60. juubel oli korraldatud Jakobi majas, teisel korrusel, kus nüüd on Korp sisse end seadnud. Kohal oli igasugu rahvast, vanad õpetajad ja tegelased,  Aadi ka aga ta hoidus eraldi. Ma peamiselt filmisin Alguses rohkem pidulik, kõiksugu kooli sõbrad muudkui andsid üle kingutisi. Vahepeal kaks naist tegid mingi performance moodi asja.
Pärast läks söömis ja tantsupeoks. Jaanus Eensalu tuli minuga seletama, et miks ikka 2016 nii läks. Teistel oli ka vist hinge peal.
Sain ka Lastekunstikool 2007 -- 2017, seal oli mind vaid korra mainitud, muidu vist peamiselt Epp Loo ja Hando tekstid. Las siis olla.
Juttu ajasin ka minu asemele tulnud Anton Aunmaga, kes oli punases ülikonnas. Eriti asjalikult ei rääkinud.
Tegova vedas rahva klaastorni, sealt ka mõned pildid. Näha Diana Lõhmus, Musteikis, toonane õppealajuhataja (see prillidega viisakas), Andres Möls,  Lauri Tamm, Eike Eplik jt.
Peol oli ka Kalju Kütt. Natuke rääkisin. Aga muusika oli väga vali.
Lõpus oli naljakas möll, kus soliidsed õpetajad tantsisid väga koomiliselt ja togisid õhupalle jalgadega.

19. oktoober 2017 lastevanemate koosolek Maarja koolis



19. oktoober oli lastevanemate koosolek Maarja koolis. Jäin natuke hiljaks ja uksel ütleks kohe tuttav hääl "Tere, Margus", see oli Huko Laanoaja, mu ülikooli kursavend, kes oli tulnud Maarja külast rääkima. Maarja külas elavad vaimse puudega inimesed, neil üritatakse luua kodulähedased tingimused. Ta on seal olnud oma 20 aastat. Esimest korda kuulsin sellest, kui me käisime 1998 Pariisis. Pikka kasvu jõuline, rämeda häälega Huko sobis hästi kasvatajaks. Huko rääkis tööteraapiast ja sellega seonduvates peamiset administratiivsetest probleemidest.
Hiljem rääkis pikapäevarühma pidaja, kui keeruline neil on asja töös hoida.

Saturday, September 8, 2018

15. oktoober 2017 Kohalikud valimised


Valisin Südamega Tartu kandidaadi Margus Ivanovi.





13. oktoober 2017 Kunstimuuseumis ja Nooruses


Muuseumi koreograafia


Alates 29. septembrist on Tartu Kunstimuuseumi teisel korrusel avatud rahvusvaheline grupinäitus „Muuseumi koreograafia“, mis asetab publiku näituse fookusesse. Näitusel on esindatud nii rahvusvaheliselt tuntud tantsukunstnikud kui ka tunnustatud autorid Eestist.
Näitus on avatud kuni 7. jaanuarini 2018.
Tartu Kunstimuuseumis
„Muuseumi koreograafia“ koondab koreograafia ja tantsu vahenditega kunstimuuseumi konteksti uurivaid teoseid. Näituse keskmes on eksponaatide asemel publik, kuna kõik eksponeeritud teosed toovad esile, et muuseum on keskkond, mille loovad inimesed oma igapäevase kohaloluga – arusaamade, kultuurilise tausta, käitumise ja liikumisega.
Mitmed tööd uurivad publiku liikumist eksponaatide suhtes või annavad külastajatele omapoolsed liikumise juhised. Oluliseks teemaks on ka vaatamine kui tegevus – selle füüsilisus, kontekst ja viimastega manipuleerimine.
Osalevad kunstnikud: Bojana Cvejić, Xenoula Eleftheriades, William Forsythe, Maria Hassabi, kadrinoormets, Lennart Laberenz, Abby Page, Karl Saks, Maarja Tõnisson, Zorka Wollny
Näitusega kaasneb eesti- ja ingliskeelne kataloog, kust leiab täiendavat infot osalevate kunstnike ja eksponeeritud teoste kohta ning lisalugemise nimekirja. Pikemalt analüüsitakse tantsu ja koreograafia võimalikke avaldumisi kunstinäitustel.
Kataloogi koostaja: Hanna-Liis Kont; tekstide autorid: Liisi Aibel, Henri Hütt, Hanna-Liis Kont, Marie Pullerits, Evelyn Raudsepp, Kai Valtna, Iiris Viirpalu; graafiline disain: Viktor Gurov; tõlkija: Peeter Talvistu; keeletoimetajad: Karme Beek, Richard Adang
Muuseumipoes maksab kataloog 3,5 €.
Koolivaheajal (26.–28.10.17) toimuvad näitusel tasuta liikuva kunsti töötoad, mida viivad läbi Suurbritannia tantsukunstnikud Abby Page ja Xenoula Eleftheriades. Töötubade käigus valmib teos, mis leiab hiljem oma koha näitusel. Töötubades osalejate arv on piiratud, registreerida saab muuseumi kodulehel. Samuti on näituse ajal võimalik osaleda mitmesugustes kujutavat kunsti ja liikumist ühendavates haridusprogrammides. Lisainfo: Kristel Sibul kristel@tartmus.ee.

Need neiud istusid vaikselt aga kui ma mujale vaatasin, siis nad üritasid kiiresti kohti vahetada jms. Päris kaua jõllitasime.






 






Mingi konverentsike, esiplaanil Margus Ivanov




Paint it Black II


Tartu Kunstimuuseumis on 29. septembrist avatud Art Allmäe isikunäitus „Paint It Black II”. Tartmusi esimesel korrusel narratiivina kulgev väljapanek ammutab inspiratsiooni Venemaa poliitikast, rõhudes Allmäele omaselt efektsele esteetikale.
„Paint It Black II“ on loogiline jätk Allmäe kolmele eelmisele näitusele: „Cold War“ Draakoni galeriis (2014) ja EKKMis Köler Prize’il (2016) ning „Paint It Black“ Draakoni galeriis (2017).
Allmäe näitus lähtub 2015. aastal Venemaal jõustunud seadusest, millega salastati kõigi sõjaväelaste surma põhjused. Inimese hukkumist faktina varjata on keeruline, kuid peita saab surma asjaolusid. Ametliku selgituse kohaselt, kuid lähedastele üllatuslikult, viibisid võõrriigis hukkunud sõdurid sageli puhkusel. Kuuliaukudest hoolimata seisab lahkamispaberitel surma põhjusena südameatakk. Inimene on muudetud ressursiks, mida võib saata kuhu iganes, tegema mida iganes.
Avalikkusele kättesaadavates ametlikes dokumentides jäävad tumedamad teod mustaks maalitud lahtritena varjatuks. Tõe päevavalgele toomise katsed võrduvad riiklike huvide rikkumisega, mille eest saab karistada. Ka vabastab seadus riigi igasugusest vastutusest hukkunute, omaste ja avalikkuse ees ning kõrvaldab selgituste andmise ebameeldiva kohustuse. Salastamine tekitab paranoiasid ja paranoiadest kasvavad välja vandenõuteooriad. Ühest faktist saab terve draama.
Art Allmägi (s 1983) on eesti skulptor ja installatsioonikunstnik. Ta on õppinud Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskoolis kiviraiumist ja sepatööd, Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (BA) ning Eesti Kunstiakadeemias (MA) skulptuuri ja installatsioonikunsti. Kunstniku loomingut iseloomustab julgete, sageli vulgaarsete, humoorikate ja šokeerivate teemavalikute ning märkimisväärselt professionaalsete tehniliste oskuste hästi tasakaalustatud sümbioos.
Kuraator: Joanna Hoffmann
Graafiline kujundaja: Valter Jakovski
Näituse meeskond: Richard Adang, Nele Ambos, Merli-Triin Eiskop, Karl Feigenbaum, Liis Haasma, Margus Joonsalu, Hanna-Liis Kont, Heiti Kulmar, Julia Polujanenkova, Anti Saar, Kristel Sibul, Peeter Talvistu, Kristo Tamm, Ago Teedema ja Piia Õunpuu.
Täname: Alo Allmägi, Aap Allmägi, Rael Artel, Jass Kaselaan, Raido Tõnts
Näitusega kaasneb rohke pildimaterjali ja intervjuuga varustatud kataloog, mis annab ülevaate Art Allmäe viimasest neljast veneteemalisest näituseprojektist.
Näitust saadab haridusprogramm erinevatele sihtrühmadele.
Rohkem infot: Kristel Sibul, kristel@tartmus.ee, 5881 7801.
Näituse koostamist ja trükise väljaandmist toetab Eesti Kultuurkapital.








Kehakeeles. Töid Tartu Kunstimuuseumi kogudest


Näitus „Kehakeeles. Töid Tartu Kunstimuuseumi kogudest“ uurib, kuidas on kujutatud keha Eesti kunstis. Mitteverbaalse kõne tõlkimine kunsti keelde on köitnud läbi ajaloo paljusid kunstnikke. Muidu tummale visuaalsele kunstile annab tihti hääle just keha kujutamine. Seekordse fookuse muuseumi kogude tutvustamiseks leidis ning valiku kogudest tegi kunstiajaloolane Tiina Abel, kes töötas pikka aega Eesti Kunstimuuseumi kuraatorina.
Muuseumi kolmandal korrusel avatud näitus jääb avatuks 29. oktoobrini 2017.
Valik näitusel esindatud kunstnikest:
Adamson-Eric, Arnold Akberg, Peeter Allik, Jüri Arrak, Johannes Greenberg, Eerik Haamer, Kristiina Hansen, Oskar Kallis, Alice Kask, Ilmar Kruusamäe, Endel Kõks, Peeter Laurits, Kaarel Liimand, Ernst Friedrich von Liphart, Karin Luts, Friedrich Ludwig von Maydell, Herkki-Erich Merila, Lepo Mikko, Marge Monko, Maarit Murka, Rudolf Julius von zur Mühlen, Erik Obermann, Enn Põldroos, Karl Pärsimägi, Mark Raidpere, Kristjan Raud, Johannes Saal, Ene-Liis Semper, Liina Siib, Ülo Sooster, Anton Starkopf, Olev Subbi, Rein Tammik, Jaan Toomik, Nikolai Triik, Ado Vabbe, Carl Sigismund Walther, Eduard Wiiralt.
Kuraator: Tiina Abel
Keha kui ühenduslüli võimaldab tõmmata paralleele erinevates tehnikates loodud teoste, mineviku ja kaasaja vahel, osutades siiski probleemidele, mis on žanri- ja perioodiüleselt aktuaalsed – ilu idee areng, identiteet, jõud ja vägivald, mitteverbaalne keel, kehalise terviku kujundamine ja lagunemine, alastus, erinevad seksuaalsuse ilmingud. Keha kui motiivi kunstilised tõlgendused on häälekad osutamaks laiematele ühiskondlikele probleemidele.
„Keha kunstilised tõlgendused provotseerivad arutlema kujutus- ja vaatamisviiside, kõrge ja madala üle kunstis, uurima kehakujutuse poliitilisi, ideoloogilisi ja soolisi aspekte,“ sõnab kuraator. „Näituse koostajana valisin sedapuhku niisugused kehakujutuse aspektid , mis andsid võimaluse tuua kokku paari sajandi jooksul väga erinevates poliitilistes tingimustes kunstiajaloo eri etappidel loodud tööd.“
Seitse kuud kestev näitus avab erinevaid keha kujutamise viise läbi nelja teema: kehakeel (pilgud, žestid, kehaline kommunikatsioon), vägi (kehaline jõud, vägivald, ähvardus), metamorfoosid (keha moonutamispraktikad kunstis), keha kui ilu instrument.
Näitusega kaasneb rohkete näitusel eksponeeritud teostega illustreeritud trükis, kus eeltoodud teemadele pakuvad täiendavat sissevaadet kunstiajaloolaste tähelepanelikud ja muhedad lühiartiklid.
Koostaja: Tiina Abel
Kujundaja: Tuuli Aule
Autorid: Tiina Abel, Anu Allas (Kumu kunstimuuseum)
Tõlkijad: Darja Andrejeva, Julia Polujanenkova, Peeter Talvistu
Toimetajad: Dana Karjatse, Richard Adang, Dan Rotar, Olesja Rotar
Trükis ilmub eesti, inglise ja vene keeles.
Näitusega käib käsikäes ka haridusprogramm erinevatele sihtgruppidele. Rohkem infot: Kristel Sibul kristel@tartmus.ee; 588 17801.








Billeneeve ja Kinsiko




























Nooruse galeriis 





















 Reet Pulk Piatkovska 






Vaated Riia tõusu antikvariaadi aknast