24. jaanuaril oleme minu ema ja venna juures. Tore muheõhtu.
25. jaanuaril oleme Lagle ema juures Alatskivil.
Saturday, January 16, 2016
Monday, January 4, 2016
23. detsember 2015 Nadežda surma asjaolud
Suhtlen mitme teadlikuma inimesega ja saan teada Nadežda surmast õõvastavaid asjaolusid. Ta leiti 21. detsembri. hilisõhtul Tartu Kunstnike Maja hoovist tuletõrje trepi küljest... Seega polnud ta mitte aknast alla kukkunud. Enne seda oli ta olnud just Tartu Kunstikooli jõulupeol heas tujus. Teda pidi tuvastama Enn Tegova. Ennul peavad olema raudsed närvid...
Kogu see asi on jahmatav, pehmelt öeldes. NT võis küll viljeleda väga julge väljenduslaadiga kunsti aga olemuselt, iseloomult oli ta üks normaalseimaid inimesi, keda ma üldse tean. Tore, humoorikas. Vajadusel väga pragmaatiline. Väga armastatud. Ja ma tundsin teda aastaid. Ma pole loll, ma tunnen kiiksuga, psühh-probleemidega inimese üsna kiiresti ära. Ja inimesed, keda ma olen tundnud ja kes on teinud enesetapu, on seni alati olnud mingi tõsise probleemiga. Kas vaimuhaigus, depressioon või raske piinav füüsiline tõbi.
Kurt Cobain oli ka väga normaalne, lahe tüüp ja tappis end ära. Kuid tal oli narkosõltuvus, somaatilised valud, vussis lähisuhted.
Aga Nadežda -- absoluutselt täiesti arusaamatu juhtum. Absoluutselt.
Kogu see asi on jahmatav, pehmelt öeldes. NT võis küll viljeleda väga julge väljenduslaadiga kunsti aga olemuselt, iseloomult oli ta üks normaalseimaid inimesi, keda ma üldse tean. Tore, humoorikas. Vajadusel väga pragmaatiline. Väga armastatud. Ja ma tundsin teda aastaid. Ma pole loll, ma tunnen kiiksuga, psühh-probleemidega inimese üsna kiiresti ära. Ja inimesed, keda ma olen tundnud ja kes on teinud enesetapu, on seni alati olnud mingi tõsise probleemiga. Kas vaimuhaigus, depressioon või raske piinav füüsiline tõbi.
Kurt Cobain oli ka väga normaalne, lahe tüüp ja tappis end ära. Kuid tal oli narkosõltuvus, somaatilised valud, vussis lähisuhted.
Aga Nadežda -- absoluutselt täiesti arusaamatu juhtum. Absoluutselt.
Saturday, January 2, 2016
22. detsember 2015 Nadezhdat pole enam
Lastekas oli viimane vaheaja eelne päev. Läskin kooli, seal eriti kedagi polnud. Kõik olid vaiksed. Enn Tegova oli eriti. Küsisin, kuidas eilne pidu oli. Enn pomises haameelselt "Tundub, et keegi kallis inimene on lahkunud".
Äsja oli surnud kuulus helimees Mati Brauer, siis rääkisin temast ja ütlesin, et see aasta pole nii traagiline siiski olnud kui eelmine.
Hando Tamm vastas: "Ooota siiski enne aasta lõpuni".
Kui koju läksin avasin Facebooki ja esimese asjana kargas näkku uudis: "Noor kunstnik leiti Kunstnike Majast surnuna." Väiksemas kirjas, "Tartu Postimehele teadaolevalt on surnud Nadežda Tšernobai."
FBs kirjutati, et tõenäoliselt oli aknast välja kukkunud. Politsei meelest enesetapp.
Kirjutasin peale ehmatusest ennast kogumist Nadežda kohta FBsse.
"Alles nüüd sain teada, et 21. detsembril on Kunstnike Maja hoovist surnuna leitud Nadežda Tšernobai. Seda on võimatu uskuda, kuigi miski tema erilises persoonis ütles, et väga tavapärane tema saatus ei saa olema. Aga ta ei olnud ka klassikaline riskikäitumisega noor kunstnik. Ma ei mäleta tema puhul üldse riskikäitumist. Ta lihtsalt oli teistsugune.
Nadežda oli kindlasti kõige andekam noorema põlvkonna maalikunstnik Tartus, konkurentsitult.
Aga valus on seda kirjutada, ma tundsin Nadeždat üle 5 aasta. Kohtusime juhuslikult 2009 detsembris aastalõpunäituse avamisel, kus ka minul oli fotokomplekt väljas. Ja Nadeždal oli naljakas must kräsuparukas peas. See äratas mu tähelepanu ja alustasin juttu. See kohtumine on mul vist isegi kusagil videos. Nadežda haakus hästi ja kutsusin ta selle parukaga modelliks. Ja ta tuli ka, vist juba järgmise aasta alguses. Rääkisime siis igasugu asjadest. Ta rääkis, et käis suvel käis Riia veehoidlas ujumas ja ujus mingi veehoidlast väljaulatuva maja katusele. Või oli see suur kivi. Igatahes oli juttu julgusest.
Hiljem kohtusime igasugu üritustel ja TÜ raamatukogus. Rääkisime seal pikad jutud. Nadežda rääkis sellise kõlava häälega, aeglaselt, kerge aktsendiga, unistavalt, veidi hajevil. Väga võluv. Väga sarmikas. Rääkis, et kasvatab oma venda. Jms.
Siis tulid tema näitused koos tema väga omanäoliste kolmemõõtmeliste maalidega. Väga jõulised ja julged.
Täiesti uus etapp saabus siis, kui läksin 2013 Tartu Kunstikooli õppima. Ja Nadeždast sai minu õpetaja. Jaa, päriselt. Õpetas joonistamist. Tal oli alati selline pikk villane kleit seljas. Ta oli väga põhjalik. Õpetas kõike: kuidas pliiatsit hoida, kuidas teritada, kui pilti komponeerida, kuidas pliiatsile vajutada, kuidas kustutada. Kõike. Võttis mu käest pliiatsi ja rääkis aeglaselt, väga võluvalt kõlava ja väga sarmika aktsendiga: "Vaata, Margus... " Vahel käis ta abis ta ema, kelle nimi on vist Maria. Tema oli väga temperamentne ja äge. Eesti keelt väga hästi ei osanud aga põrutas eesti-vene segakeeles. Ütles küll, et ma olen väga "talantlivõi" aga muidugi teen kõike valesti! Nadezhdaga nad siis mind siis kasvatasid, nagu pujääni poissi. Aga joonistamist õppisin Nadeždaga kõvasti, peaaegu et selgeks. Nadežda kõlav hääl oli kooli heliriba lahutamatu osa ka siis, kui ta meile tunde ei andnud. Kui seda ei kostnud, siis oli midagi puudu.
Viimast korda nägin Nadeždat 17. detsembril 2015 Ygaleriis Mai Sööti ja Sandra Jogeva üritusel. Y galeriis, mis ka tõenäoliselt lõpetab, oli tema näitus "Altarid". Geniaalne nagu alati. Ma ei jõudnud temaga rääkida, tegin temast paar pilti koos Krista Piirimäe ja altariga. Ta kõndis minema ja ma ei näinudki teda enam."
Kommentaaridest sain aru, kui ootamatu ja shokeeriv oli Nadezda arusaamatu surm.
Otsisin kogu öö oma arhiivist Nadezhdast pilte ja videosid. Pilte oli päris palju, videosid vähem. Kahjuks.
2010
Äsja oli surnud kuulus helimees Mati Brauer, siis rääkisin temast ja ütlesin, et see aasta pole nii traagiline siiski olnud kui eelmine.
Hando Tamm vastas: "Ooota siiski enne aasta lõpuni".
Kui koju läksin avasin Facebooki ja esimese asjana kargas näkku uudis: "Noor kunstnik leiti Kunstnike Majast surnuna." Väiksemas kirjas, "Tartu Postimehele teadaolevalt on surnud Nadežda Tšernobai."
FBs kirjutati, et tõenäoliselt oli aknast välja kukkunud. Politsei meelest enesetapp.
Kirjutasin peale ehmatusest ennast kogumist Nadežda kohta FBsse.
"Alles nüüd sain teada, et 21. detsembril on Kunstnike Maja hoovist surnuna leitud Nadežda Tšernobai. Seda on võimatu uskuda, kuigi miski tema erilises persoonis ütles, et väga tavapärane tema saatus ei saa olema. Aga ta ei olnud ka klassikaline riskikäitumisega noor kunstnik. Ma ei mäleta tema puhul üldse riskikäitumist. Ta lihtsalt oli teistsugune.
Nadežda oli kindlasti kõige andekam noorema põlvkonna maalikunstnik Tartus, konkurentsitult.
Aga valus on seda kirjutada, ma tundsin Nadeždat üle 5 aasta. Kohtusime juhuslikult 2009 detsembris aastalõpunäituse avamisel, kus ka minul oli fotokomplekt väljas. Ja Nadeždal oli naljakas must kräsuparukas peas. See äratas mu tähelepanu ja alustasin juttu. See kohtumine on mul vist isegi kusagil videos. Nadežda haakus hästi ja kutsusin ta selle parukaga modelliks. Ja ta tuli ka, vist juba järgmise aasta alguses. Rääkisime siis igasugu asjadest. Ta rääkis, et käis suvel käis Riia veehoidlas ujumas ja ujus mingi veehoidlast väljaulatuva maja katusele. Või oli see suur kivi. Igatahes oli juttu julgusest.
Hiljem kohtusime igasugu üritustel ja TÜ raamatukogus. Rääkisime seal pikad jutud. Nadežda rääkis sellise kõlava häälega, aeglaselt, kerge aktsendiga, unistavalt, veidi hajevil. Väga võluv. Väga sarmikas. Rääkis, et kasvatab oma venda. Jms.
Siis tulid tema näitused koos tema väga omanäoliste kolmemõõtmeliste maalidega. Väga jõulised ja julged.
Täiesti uus etapp saabus siis, kui läksin 2013 Tartu Kunstikooli õppima. Ja Nadeždast sai minu õpetaja. Jaa, päriselt. Õpetas joonistamist. Tal oli alati selline pikk villane kleit seljas. Ta oli väga põhjalik. Õpetas kõike: kuidas pliiatsit hoida, kuidas teritada, kui pilti komponeerida, kuidas pliiatsile vajutada, kuidas kustutada. Kõike. Võttis mu käest pliiatsi ja rääkis aeglaselt, väga võluvalt kõlava ja väga sarmika aktsendiga: "Vaata, Margus... " Vahel käis ta abis ta ema, kelle nimi on vist Maria. Tema oli väga temperamentne ja äge. Eesti keelt väga hästi ei osanud aga põrutas eesti-vene segakeeles. Ütles küll, et ma olen väga "talantlivõi" aga muidugi teen kõike valesti! Nadezhdaga nad siis mind siis kasvatasid, nagu pujääni poissi. Aga joonistamist õppisin Nadeždaga kõvasti, peaaegu et selgeks. Nadežda kõlav hääl oli kooli heliriba lahutamatu osa ka siis, kui ta meile tunde ei andnud. Kui seda ei kostnud, siis oli midagi puudu.
Viimast korda nägin Nadeždat 17. detsembril 2015 Ygaleriis Mai Sööti ja Sandra Jogeva üritusel. Y galeriis, mis ka tõenäoliselt lõpetab, oli tema näitus "Altarid". Geniaalne nagu alati. Ma ei jõudnud temaga rääkida, tegin temast paar pilti koos Krista Piirimäe ja altariga. Ta kõndis minema ja ma ei näinudki teda enam."
Kommentaaridest sain aru, kui ootamatu ja shokeeriv oli Nadezda arusaamatu surm.
Otsisin kogu öö oma arhiivist Nadezhdast pilte ja videosid. Pilte oli päris palju, videosid vähem. Kahjuks.
2010
21. detsember 2015 LKK jõulupeol TT kaasas.
Läksin Lastekasse, ametlikult tundi aga õpilasi polnud kedagi kohal. Musteikis oli kartuleid koorima pandud, sest õhtul pidi olema õpetajate jõulupidu.
Mul oli TT kaasas, kes oskas üllataval kombel youtubest ise endale lugusid valida. Ostsin Konsumist Evele kingituseks tassi ja komme.
Jõulupidu oli vaikne. Üllar tegi tunnipikkuse ettekande oma islandi reisist. Enamus kuulas viisakalt, mina oli TT-ga.
Pildistasin ühe vana Kodaki digikaga. Varsti muutus TT rahutuks ja läksime ära.
Mul oli TT kaasas, kes oskas üllataval kombel youtubest ise endale lugusid valida. Ostsin Konsumist Evele kingituseks tassi ja komme.
Jõulupidu oli vaikne. Üllar tegi tunnipikkuse ettekande oma islandi reisist. Enamus kuulas viisakalt, mina oli TT-ga.
Pildistasin ühe vana Kodaki digikaga. Varsti muutus TT rahutuks ja läksime ära.
Subscribe to:
Posts (Atom)