20. aprillil sõitsime Jõgevale, andsime lapsed Helbe hoolde. Jõgeval võtsime peale veel Triin V, Tartus Kastani t. Silvi P ja hakkasime Võrusse kihutama. Triin rääkis lõbusaid lugusid oma tööst jne.
Võru Spordikool oli üllatavalt tühi ja vaikne. Eelmine aasta oli siin paras möll. Imelik. Tiina Talts. Monika K,
Kristiina S olid juba kohal. Tiina juurde hiilis kohe üks mees vestlema, mina nokitsesin kiivri kallal, teised askeldasid ka omaette. Lõpuks sai magama.
21. aprill 2012
Hommikul kell 5.45 kõnnin stardikohta. Nelsonipoisse, kelle tolmuimejea abil pidin pumpama oma paadi täis, pole kusagil. Jää pole Tamula järvelt, kus kanuud ja süstad peavad tegema algul 5km ringi, ära voolanud. Ühe suitsiide mootorpaadiga üritatakse jäässe kanalit murda aga loodus on tugevam. Lõpuks ilmub Tanel Telc ja suunab mu paati pumpama. Lõpuks see õnnestub.
22.
aprill kell 6.30
Reipa tümpsu katkestab
hiioblik sõnum: stardijoon on üleviidud 5 km edasi Kirumpää
silla juurde ja sinna jõudmiseks on aega ainult tund.
Ilmuvad ka kodukobrad, kes hiivavad kohe, luba ootamata ühe Nelsoni paadi ja viskavad selle vette ning panevad ajama.
Tassin paadi üksi järve äärde, loobin oma
asjad paati ja pääsen minema kell 6.45. Minuga koos tormavad kümned
kanuud, kajakid ja raftid. Tamula-Võhandu kanalis voolab vesi Tamulasse, seega sõidame vastuvoolu.
foto: Võrumaa24
Võideldakse elu eest. Inertsed
kummipaadid põrkuvad halvastijuhitavate kanuudega, kiired süstad
tekitavad enda järele tülikaid laineid. muutun tigedaks ja selle asemel, et tänada ühtesid naiskanuutajaid, kes mind hoiatavad vees pikalei vedeleva suure kuuse eest, ma turtsun nendega, kui nad kohmakalt üritavad must mööda saada. Mööda püütakse ronida
ka kõige kitsama pilu kaudu.
Seal Võru linna silla all, kus 2010 oma paadi puruks sõitsin, tekib jälleohtlik situatsioon, kui üks vanamees süstaga jälle otsa paneb ja ma põrkan mingi kasti otsa. Õnneks pääsen ehmatusega.
Kell 7.45
Olen Kirumpää kaarsillma juures ja starti 15 minutit hiljaks
jäänud. Jätkan endises aga vaevalises tempos.
foto: Võrumaa Spordiliit.
Teadsin küll
varasematest kogemustest, et esimesed 20 kilomeetrit on kõige
raskemad aga miks just nii rängad! Vega on igavene kobakas,
pikendatud aerud rasked ja kõik sõidavad must mööda, küsides murelikult, kas ma ikka lõpuni tahan sõita. Jõevoolu
pole ollagi. Päike kõrvetab ja riided soonivad Ja millised igavad
maastikud ja irvitavad külamehed. Lõpuks panevad must mööda ka Eesti Pagari raft nr. 77.Ainult Naised oma mütsikestega. Ma-se-ndav...
foto: Sander Salm
Õnneks saan mööda ühest lõbusast 8-sest raftist 247 VTÜ 100, millel kisab üks lärmakas naine. Midagi siiski.
Kell
11.45
Paidra veskitamm, lõpuni 70 km. Esimene koht, kus tuleb paat veest
välja sikutada ja teisele poole paisu tassida. Krapsakas Külli
aitab mind, kuigi järsust kaldast kolaka kummipaadi alla vette
laskmine on kaelamurdev tegevus. Eemaldan aerupikendused, sest nüüd
algab kummipaadimeeste paradiis, kärestikuline, puuderisu ja kive,
inimeste loodud kunstlikke tõkkeid (ülimadalad sillad, millest
ainult plankides läbi pääseb, purded ja rauakolakad) täis
kiirevooluline 35-kilomeetrine lõik, põnev nagu vana kooli
arvutimäng.. Ja juba on sõudepaadi, süsta- ja kanuumehed hädas,
kihutavad bambusesse, kolistavad kividega, käivad ümber, põevad
veskitammide pärast. Muidu kihutate meist ülbelt mööda aga nüüd
passite aralt meie taga. Mitu korda vahetan positsioone kanuudega nr. 165 ja 246 ning paadiga nr 376 (Tark Ei Torma).
fotod: Kristi Randmäe
Kell 13.30
Leevi hüdroelektrijaama (60 km lõpuni) juures on esimene lõks –
tasuta supi köök. Inimlik ahnus võidab kõik muu ja võistlejad
tormavad end täis õgima, kaotades kümneid minuteid ja sellega ka
väärtuslikke kilomeetreid. Mina olen targem, jätan mitmed oma rivaalid
kõhtu orjama ja koos Külli ja tundmatu noormehega tirin tonnisena
tunduva kummivorsti teisele poole mühisevasse vette.
foto Külliki Kübarsepp
Leevist reoni on umbes 15 km pikkune lõik, mida peetakse kõige
ekstreemsemaks, sest seal on NEED paisud. Need, mis pea iga kanuu-
ja kajakimehe hääle värisema panevad. Ka mina kardan neid
(natuke), sest mälestusest eelmise aasta Viira äpardusest ei taha
meelest minna. Aga täidan tarkade inimeste nõuandeid ja seekord ma
imekombel ümber ei käigi. Peale Viirat satun kamba teiste kummipaaturite peale, kes sõidavad samasuguste Vegadega nagu mina. Siiski tegemist laupäevasõitjatega.
Foto: Ristioja
Viirast eemaldudes kuulen sedasama röögatust, mis on kuulda SIIT.
Süvvahavva legendaarse kose juures
veelgi kuulsama kollase rauakolaka otsas passivad inimesed, kes
naudivad plastpaatide kummuliminekuid ja vees abitult siplevaid
võistlejaid. Üks niisamasõitja läheb oma Vegaga ees ja mina järel. Ka mina põrkan vastu seda konstruktsiooni aga
tulemusteta.
Kell 15.50
Reo autosild, mille juurde on parkinud ridamisi võidusõidu
pooleljätjaid. Ühed vaatavad mööduvat mind ja vanem mees küsib nooremalt: "Noh kas teeb meele mõruks?"
Mingil hetkel kuulen hirmsat kisa. Märkan juba ammu tuttavat kanuud, mille kutid on minust sageli mööda saanud ja okstesse takerdunult maha jäänud, uhkeldades oma oskusega lahendana "standardolukordi". Üks kutt on vees, ripub palginoti otsas ja tugev vool kisub teda vee alla. Sõuan ta juurde, et ta saaks mu paadi nöörist kinni krabada ja käsen tal palgist lahti lasta. Suure veenmise peale ta julgeb seda teha ja pääseb kohe kaldasse, nagu näha SIIN.
Reost algab raftija põrgu. 20 kilomeetrine lõik, mis äärmuslikult
käänuline (oomega- kuju on siin jõe lemmik), jube riukaliku
veevooluga ja lõpeb kilomeetreid laiuva Leevaku üleujutusega, kus
jõesängi annab rohututtide vahel otsida. Selle valu ja vaeva käes
jõuad hakata vihkama kõike: neid halle tsaariaegseid heinamaid,
ühesuguseid majakökse ning sanalobudikke, seda PEETER +MARIA kirja
kogu aeg korduva liivakalju sisse kraabituna. Vaheldust pakub
võistlemine. Käänulisel alal saan päris kenasti hakkama näiteks
mõne algajatega varustatud 8-se hiigelkummipaadiga nagu näiteks 64, kellega passime üksteist, 6 km/h sees, tundide viisi.
foto: Kristi Randmäe
Aga
lärmakas 178, kes hirmutavad Vegadega oma võrke kaitsvaid kalamehi, pressib ikka lõpuks ette ja kaob õhtusse.
Kristi Randmäe
Lõputul Leevaku paisjärvel kihutab minust sõnagi lausumatta mööda
mu kalli kaasa Lagle koostatud raftkond Kodukobrad (Lagle Aim, Tiina Talts, Triin Võime, Silvi Punt,Monika Karmin, Kristiina Soe), kes on võtnud
endal eesmärgiks olla maailma esimene Võhandul finišeerinud
kummipaadinaiskond. Kuus naist teevad sihikindlalt kõva tööd,
väikesed äpradused, nagu jääkülma vette sulpsatamine, neid pole
häirinud.
foto: Külliki Kübarsepp
Kell 20.00
Neetud paisjärve lõpetab Leevaku hüdroelektrijaam, mille juures
podiseb supipada koos lõbusate maratoonaritega. Panen kuivad riided selga (alles paadist välja ronides
märkad, et sa oled mingil kummalisel moel märjaks ja külmaks
muutunud) ja ronin uuesti jõevoolude käsutusse. Sest päike loojub
kiiresti. Leevaku—Räpina 16 km lõigu poole moodustab peamiselt
kaunis metsaalune suliseva veega. Vaikselt paadiga hämaras õiget
suunda otsides kuuled, kui kõrvulukustavalt ikka laulavad linnud,
kui mõnusalt lobistavad koprad, kui kutsuvalt suliseb kivide ja
roigaste ümber.
Teine osa on hiiglaslik Räpina paisjärv. Rumala peaga polnud ma sel
aastal olukorraga tutvunud. Ja kohe satun selle vetevälja
kurikuulsate kõrkjalabürintide lõksu. Alguses tehasevaremete juures ei leia ma järve algust ja siis hiljem ekslen kõrjkametsas. Kõrkjad on siin muide oma 5
meetri kõrgused monstrumid. Aga mingi ime läbi õnnestub siiski
väljapääs leida. Minu taha ilmub juba täielikust pimedusest raft 64 (jõudis Leevakule minust 20 minutit hiljem), mis taskulambi abil teed otsib. Ja just siis kui on tee on
lõpuks klaar, põrutab suur kollane mürakas toore jõuga Räpina
elektrijaama suunas. Minust pole talle vastast. Aga ma ikkagi liigun.
Kell 23.45
Räpina kontrollpunkt ja üleminek tammist on märgistatud suuretäispuhutava väravaga nagu oleks seal autoralli
autasustamispoodium. Pahuravõitu korraldajaonu küsib hoolega üle
kas ma ikka jätkan. Aga oleks ju nõme jätta pooleli 9 km enne
finišit. Kuigi ees on pilkane pimedus, mida asun selg ees
läbistama. Õnneks olen ma kunagi selle lõigu läbinud ja midagi
nagu mäletaks. Midagi. Varsti ma juba orienteerun peaaegu et tähtede
järgi, sest taevas on heledam kui maa ja peegeldub jõepinnal.
Tõuseb nõiduslik udu ja taskulambist pole midagi kasu. Igal pool on
hiiglaslikud monstrumid, mulle tundub, et ma kuulen hääli, sageli
ma ei saa absoluutselt aru, kuhu poole see jube jõgi suundub.
Üllatval kombel mööduvad vahepeal veel kaks hilist kanuud (nr 234 Videoturundus.ee Reigo Kimmel / Mikk Kimmel, kellest üks küsib, kas ma olen juba kõik maailma mõtted jõudnud ära mõelda; vastan, et mõtlen oma aegluse peale hoopis) veidi
isegi liiga lõbusate noortega (nr. 410 Andre Allese / Maria Vita / Mari-Liis Kasemets) pardal, Mul on läbida veel
palju-palju käänakuid, kuni hakkan nägema ühte Võõpsu lähedast
jõulupuuna illumineeritud maja, mis aitab mul õige suuna leida.
Jõesuudmesse tekkinud üleujutusjärv tõeline piin läbida. Mu
mituteist tundi palja puuga piinatud tagumik valutab jubedalt. Tahaks
ruttu siit kõva pingi pealt, paadi seest, siit neetud jõe pealt
minema. Lõpuks ometi kuulus Võõpsu jõetänav, kus kalurite majad
ja paadid reas. Üle jõe betoonsillal põleb kutsuv valgus, küllap
see on Lõpp. Küll see läheneb aeglaselt. Tulen tulen...
Kell 2.15
Silla pealt kuulen vaikset häält: „See on finiš“. See ei ütle
mulle muud kui, et võin kaldale ronida. Aga kus on punane vaip, kus
on välklamipide sähvatused, kus on õnnitlused, kus lihtsalt maale
tulemise koht??? Otsin seda hõredas kõrkjatihnikus ja olen
maruvihane. Piinlik küll aga krõbedaid sõnu ütlen ka ehmunud
neiukesele, kes mind kaldal juhendab. Mul on kahju ja ma vabandan.
Päriselt.
Aga lõpuks olen väljas ja tige nagu pull. Aga rahunen kohe, kui
saabub Lagle, kes on oma ajalooalise naiskonna tõesti edukalt
finišisse toonud, minust 13 minutit varem (nad eksisid pimedas Mädajõele ja kaotasid mitu kohta). Nad on väsinud ja külmunud, kuid rahul.
Korraldajatelgist hüütakse: „Hei 214!“
Ma saan medali kaela ja papra, kus kirjas, et 343. koht (viimane
lõpetaja), aeg 18:27:58,4 (Kirumpää -- Võõpsu) ja mul surutakse kätt: „Said hakkama vägiteoga, mida
polnud seni suutnud ükski teine.“
