Saturday, January 2, 2016

22. detsember 2015 Nadezhdat pole enam

Lastekas oli viimane vaheaja eelne päev. Läskin kooli, seal eriti kedagi polnud. Kõik olid vaiksed. Enn Tegova oli eriti. Küsisin, kuidas eilne pidu oli. Enn pomises haameelselt "Tundub, et keegi kallis inimene on lahkunud".
Äsja oli surnud kuulus helimees Mati Brauer, siis rääkisin temast ja ütlesin, et see aasta pole nii traagiline siiski olnud kui eelmine.
Hando Tamm vastas: "Ooota siiski enne aasta lõpuni".

Kui koju läksin avasin Facebooki ja esimese asjana kargas näkku uudis: "Noor kunstnik leiti Kunstnike Majast surnuna." Väiksemas kirjas, "Tartu Postimehele teadaolevalt on surnud Nadežda Tšernobai."
FBs kirjutati, et tõenäoliselt oli aknast välja kukkunud. Politsei meelest enesetapp. 

Kirjutasin peale ehmatusest ennast kogumist Nadežda kohta FBsse.

"Alles nüüd sain teada, et 21. detsembril on Kunstnike Maja hoovist surnuna leitud Nadežda Tšernobai. Seda on võimatu uskuda, kuigi miski tema erilises persoonis ütles, et väga tavapärane tema saatus ei saa olema. Aga ta ei olnud ka klassikaline riskikäitumisega noor kunstnik. Ma ei mäleta tema puhul üldse riskikäitumist. Ta lihtsalt oli teistsugune.
Nadežda oli kindlasti kõige andekam noorema põlvkonna maalikunstnik Tartus, konkurentsitult.
Aga valus on seda kirjutada, ma tundsin Nadeždat üle 5 aasta. Kohtusime juhuslikult 2009 detsembris aastalõpunäituse avamisel, kus ka minul oli fotokomplekt väljas. Ja Nadeždal oli naljakas must kräsuparukas peas. See äratas mu tähelepanu ja alustasin juttu. See kohtumine on mul vist isegi kusagil videos. Nadežda haakus hästi ja kutsusin ta selle parukaga modelliks. Ja ta tuli ka, vist juba järgmise aasta alguses. Rääkisime siis igasugu asjadest. Ta rääkis, et käis suvel käis Riia veehoidlas ujumas ja ujus mingi veehoidlast väljaulatuva maja katusele. Või oli see suur kivi. Igatahes oli juttu julgusest.
Hiljem kohtusime igasugu üritustel ja TÜ raamatukogus. Rääkisime seal pikad jutud. Nadežda rääkis sellise kõlava häälega, aeglaselt, kerge aktsendiga, unistavalt, veidi hajevil. Väga võluv. Väga sarmikas. Rääkis, et kasvatab oma venda. Jms.
Siis tulid tema näitused koos tema väga omanäoliste kolmemõõtmeliste maalidega. Väga jõulised ja julged.
Täiesti uus etapp saabus siis, kui läksin 2013 Tartu Kunstikooli õppima. Ja Nadeždast sai minu õpetaja. Jaa, päriselt. Õpetas joonistamist. Tal oli alati selline pikk villane kleit seljas. Ta oli väga põhjalik. Õpetas kõike: kuidas pliiatsit hoida, kuidas teritada, kui pilti komponeerida, kuidas pliiatsile vajutada, kuidas kustutada. Kõike. Võttis mu käest pliiatsi ja rääkis aeglaselt, väga võluvalt kõlava ja väga sarmika aktsendiga: "Vaata, Margus... " Vahel käis ta abis ta ema, kelle nimi on vist Maria. Tema oli väga temperamentne ja äge. Eesti keelt väga hästi ei osanud aga põrutas eesti-vene segakeeles. Ütles küll, et ma olen väga "talantlivõi" aga muidugi teen kõike valesti! Nadezhdaga nad siis mind siis kasvatasid, nagu pujääni poissi. Aga joonistamist õppisin Nadeždaga kõvasti, peaaegu et selgeks. Nadežda kõlav hääl oli kooli heliriba lahutamatu osa ka siis, kui ta meile tunde ei andnud. Kui seda ei kostnud, siis oli midagi puudu.
Viimast korda nägin Nadeždat 17. detsembril 2015 Ygaleriis Mai Sööti ja Sandra Jogeva üritusel. Y galeriis, mis ka tõenäoliselt lõpetab, oli tema näitus "Altarid". Geniaalne nagu alati. Ma ei jõudnud temaga rääkida, tegin temast paar pilti koos Krista Piirimäe ja altariga. Ta kõndis minema ja ma ei näinudki teda enam."


Kommentaaridest sain aru, kui ootamatu ja shokeeriv oli Nadezda arusaamatu surm. 

Otsisin kogu öö oma arhiivist Nadezhdast pilte ja videosid. Pilte oli päris palju, videosid vähem. Kahjuks. 

2010





 

No comments: