08.03.11 naistepäev

Linnapilt oli omapärane. Praktiliselt kõikidel inimestel olid lilled näpus. Nii meestel kui naistel, nii noortel kui vanadel. lasteka juures nägin autot, mille juures seisi vanamemm ja sees 30-ndates naine. Memm karjus "Anna need lilled Sirjele edasi! Need lilled on Sirjele".

Päeva esimene pool olin asjalik. Tegin vestluse 37-aastase Marjuga Viljandist. Ta oli jätnud maha oma kahe lapse isa, kellega oli koos elanud 11 aastat ning uisapäisa abiellunud suure aga alkoholilembist mehega, kellele sünnitas ülikiiresti ka lapse. Mees jättis ta 3 kuuse lapsega üksi ning ei ütle tänaval isegi tere. Vat nii.
Pärast tormasin Laglega mööda (kaltsu) poode. See oli tore, kuigi kasutu. Mulle see varem jube tüütu tegevus meeldib nüüd väga. Hakkan vist lolliks minema.

Panin näituseplakateid välja. Ostsin Feenoksist kollektiivile naistepäevaks valge pellargooni, kus palju erineva suurusega õisi. Läksin kooli aga seal oli õpetajate toas ainult mehed: Tegova, Hando Tamm ja Mati Lepik. Soovisin neile head naistekat. Siiki Musteikis ilmus ja andsin talle lille üle. Süsteem oli siis selline, et iga õptaja valib oma õie ja kirjutab oma nime lipakaga juurde. Keegi ei teinud seda aga Reeli Kõiv valis kõige suurema ja Piret Viirpalu kõige väiksema.
Laual olid vastlakuklid õpilastele. aga neid jäi ka õptejatele. Võtsin 3 kaasa ja Feenoksist ostsin oma naisperele roosi.
Õhtul veetsime Laglega teki all ja meenutasime 1999. aastat. See oli täitsa tragikoomiline, kuidas me siis lõplikult kokku jäime (olime esimest korda kohtunud tegelikult aasta varem). Terve suve laulsin Mahavoki laulu "Usu ometi", seda tüüpilist naistekat. Sest iga sõna selles loos sobis situatsiooniga perfektselt.
Meenutasime, sest tunne ja kirg on praegu sama erksad.