Lisaks asutasime uue blogi.
Kell 13 --14 oli ränk ja põhjapanev tüli. Siis jooksin (OK, sõitsin) ahastades kirjandusmuuseumi ja pildistasin 1972. aasta Sirp & Vasarat. Näiteks toonast moodi.
"MIS SIIS ON MOES? Juba mõnda aega hellitab mood peatähelepanuga natuke salapärast, naiseliku, kuid oma väärtust hästi teadvat ja enesekindlat naiselikku naist, kes kannab alati käekotis märkmikku telefoninumbritega ja võib-olla ka arvutuslükatit."Vat nii! Nutitelefon poel selle kõrval miski.
Kell 14 sai tüli sekundiga otsa ja kõndisime Maarja kooli kandeltundi. Liitus ka Tammelinnas elav endine lapsstaar, nüüd kahjuks autist ja tema ema. Plõnnisime hiiu kannelt ja tegime ilmselt vaimupuudega lastele mõeldud harjutusi. Me ei saanud eriti hakkama. Õpetaja Karmen hakkas lõpuks vist kannatust kaotama.
Koolis rääkisn kahele haigutavale õpilasele maastikufotost. Pärast Epp Pilv ja Musteikis tögasid mind armumisest kõigile pasundamise pärast.
Mati Lepik soovitas tungivalt mul minna sellisele üritusele:
ART IST KUKU NU UT esitleb:
Tartu möliseb kunstikriitika lugemisgrupp
15.03. 2011 Tartu Kunstimaja Suures saalis kell 19:00.
...Tartu möliseb kunstikriitika lugemisgrupi järgmiseks tekstiks, mille palume osalejail läbi lugeda on peatükk Critical Reflectioins Boris Groys'i raamatust Art Power lk 111-120.
Tekst on allalaetav aadressilt: http://www.tartumuliseb.ne
Vastuoluline kunstiteoreetik Boris Groys vaatleb kunstkriitikat tekstuaalse bikiinina, käsitleb modernistliku eskapismi elevandiluutorni positiivse programmina ja taandab kriitiku kunstivälja kõige tühisemaks vidinaks.
Läksin kohale. Saalis hulga noori, eriti nunnusid prillidega tudengineidusid pluss mõned tuttavad näod.
Alguses üks prillidega neiu luges ette teese. Mõned olid täitsa, õiged, et kriitik on tänapäeval lihtsalt olemas ja hea et ta üldse kirjutab. Aga mulle tundus Groysi idee, et kunagi (19.sajand) oli õnnis aeg, kui kõik kriitikud lähtusid ühesainsast kunstiideoloogiast (klassitsism) võhiklikuna, sest ka siis oli tegelikult korraga käibel mitu kunstiideoloogiat. Lisaks polnud minu arvates pädev väide, et tänapäeval pole kriitikutel kindlaid ideoloogilisi tugisambaid. Lisaks tundus veidi liiga üldistav Grigori ettekujutus, et enne II maailmasõda olid kõik modernkunstivoolud (dadaismist konstruktivismini) kõik puha progressiusku. Väga pikk ja vali vaidlus oli mul Grigoriga teemal, et
kas peale II maailmasõda oli kunstideoloogia kriis -- minu meelest kaugeltki mitte, kuni 70ndate keskmeni oli ideoloogiaid kui muda. Veel kõvem vaidlus oli teemal et kas ajalugu on fiktsioon (Grigor) või täitsa tõde uuriv teadus (mina: ajaloolane võib välja uurida kasvõi 75% tõde, ülejäänud on teadmatus).
Lisaks oli väike vaidlus Kristiina Normani kuldsõduri teemal, tõin selle juhtumi kui näite, et isegi tänapäeva Eestis võib kunstikriitikat mõjutada mõni suur totalitaarne narratiiv, nagu rahvuslus.
Noored olid erutatud, kuid pikapeale hakkasid nihelema.
2 comments:
Muusikaterapeut on Karmen, mitte Kerli. Ja ükski korralik inimene ei näita kunagi oma tundeid välja. Õigemini, tal polegi neid. Eriti veel armumist, seda kõigist tunnetest kõige piinlikumat ; )
hallitanud küpsised võiks sobida toidublogisse "köök kui kodusõda" ;)
Post a Comment