- SAJAND
Fotograafia
Camera obscura oli leiutatud juba antiikajal, läätsesid hakati lihvima Itaalias 13. sajandil.
Läätsega camera obscurat hakati maalimise abivahendina kasutama tõenäoliselt juba 15. sajandil.
18 sajandil oli camera obscura kasutamine tavaline.
Georges Fabricius (1516–71) sünteesis hõbekloriidi (AgCl ), mis on valgutundlik materjal. Hollandlane Wilhelm Homberg kirjeldas hõbesoolade tumenemist valguse käes 1694. Johann Heinrich Schultz kirjeldas sarnast hõbenitraadi käitumist 1727.
Niepce sõber, teatrikunstnik Louis-Jacques-Mandé Daguerre (18 November 1787 – 10 July 1851) leiutas üsna obskuurse viisi, kuidas hõbetatud ja joodiaurudes hoitud vaskplaadile saada pilt, mis ilmus, kui plaati „ilmutati“ elavhõbeda aurudes. Esimene pilt tehti 1837, välja kuulutas Daguerre selle 1839, samas ei patenteerinud seda vaid Prantsuse Teaduste Akadeemia kuulutas selle kogu maailma omandiks, seetõttu tehnika hakkas kohe levima. Dagerrotüüpiat ei saanud paljundada, seetõttu ei saa seda meediakunsti alla paigutada.
Briti amatöörleiutaja, poliitik ja arheoloog William Henry Fox Talbot (11 February 1800 – 17 September 1877) nikerdas samal ajal hoopis teistsuguse meetodi kallal, mille väljatöötamist ta alustas 1834. 1835. aastaks olid katsetused jõudnud niikaugele, et päikesepaistelisel päeval sai Talbot paberile negatiivkujutise pärast kümneminutilist säritamist. 25. jaanuaril 1839. aastal demonstreeris Talbot oma fotogramme ja negatiivseid arhitektuurivõtteid Londoni Kuninglikus Instituudis, sama aasta augustis näitas ta camera obscuras tehtud negatiividest kopeeritud positiivkoopiaid Birminghamis. 1841 ta avalikustas ja patenteeris calotype meetodi: hõbejodiidiga ilmutatud paberile pildistati negatiiv, mis ilmutati hõbesooladega ja kaaliumbromiidiga ning kinnitati naatriumsulfaadiga (hea kirjutuspaber kasteti nõrka soolalahusesse, pärast kuivamist aga kaeti hõbenitraadilahusega; . . Positiiv tehti kontaktkoopiana hõbekloriidpaberile, mis oli odavam, kuigi vähem valgustundlik. Talbot oli leiutanud negatiivpositiivprotsessi, klassikalise fotograafia, mis oli lihtsalt paljundatav ja tegi fotograafia meediakunstiks.
Talbot aga oskas susserdada omajagu oma patentidega ja tema meetod esialgu levis peamiselt Inglismaal ja osaliselt Mandri -Euroopas.
1843 ta asutas fotopaberite tootmise tehase Readingisse.
Fox Talbot oli ka foto kui kunsti aktiivne viljeleja. 1844 – 46 publitseeris ta esimesed fotoraamatud , seeria „Pencil of Nature“.
Talbot otsis võimalust foto paljundamiseks trükkimise teel ja avastas, et želatiin, mis on muudetud valgustundlikuks kaaliumdikromiidlahusega, muutub valguse käes hoidmisel lahustumatuks. Säärase želatiiniga kattis Talbot terasplaadi ja asetas sellele mõne lameda eseme (enamasti puulehe või mõne taime). Pärast eksponeerimist pesi ta maha valgust mittesaanud ja seega lahustuva želatiini ja söövitas paljastunud metalli sobivate reaktiividega. Nii saadigi korralik sügavtrükiplaat, millega oli võimalik teha hulgaliselt kvaliteetseid tõmmiseid.
1935. aastal annetas Talboti lapselaps ülikoolile 21 Talboti originaaltööd: 10 kalotüüpi ja 11 fotogravüüri. Eriti kaunid on kaks päikesest säravat kalotüüpi, mis tehtud Talboti kodus Lacock Abbeys umbes 1845. aastal (kuueinimeseline grupp ja vaimulik Calvert Jones). [25]
Esimese fotonäituse tegi Hippolyte Bayard (20 January 1807 – 14 May 1887), kus demonstreeris oma tehnoloogiaga valmistatud pilte. Kuulsaim „Autoportree uppununa“.
Üks esimesi, kes teadlikult arendas fotograafiat kui kunsti, oli rootsi briti kunstnik-seikleja Oscar Gustave Rejlander (Sweden, 1813 – Clapham, London, 18 January 1875). Arendas fotomontaaži, retušeerimist. Viljeles lavastusfotot ja akti. Kuulsaim teos „Two Ways of Life“. Sealt edasi läks lavastatud kunstfoto 19. sajandi stiilis moodi.
Samal ajal hakkasid fotosid oma maalimise abiks kasutama paljud kunstnikud, kui eriti ilmekalt ja osalt üllatavalt tegid seda impressionistid ja postimpressionistid.
Fotograafiat kui kunsti arendasid ja ideologiseerisid 19. sajandil Alfred Stieglitz (January 1, 1864 – July 13, 1946) ja Fred Holland Day (Boston July 8, 1864 - November 12, 1933).
1880ndatel USA Eadweard Muybridge (1830 – 1904) uuris liikumist kasutades spetsiaalset fotopüssi zoopraxiscope`i. See oli foto ja kinematograafia vaheline puuduv lüli. (video)
1888 – 94 arendas Edison koos William K.L. Dicksoniga kinetoskoopi (1889 leiutasid klassikalise perforeeritud 19-mm filmi, 1892 35 mm filmi). 1991 esimene film „Dickson Greeting“. 1992 esimene filmistuudio Black Maria New Jerseys.
Edison lasi vorpida hulganisti eksistentsiaalseid filmijuppe näitamaks laatadel jm mündimasinaga.
1895 arendasid prantsuse fotärimehed vennad Lumiere`d portatiivse kaamera ja kinoprojektori ning hakkasid väljas filmima.
Georges Méliès (8 December 1861 – 21 January 1938) arendas alates 1896 mängufilmi ja filmitehnoloogiat.
(SÜMBOLISTLIKUD) AJAKIRJAD
Massiajakirja formaadi lõid USA kirjastajad S.S. McClure and Frank Munsey 1883, kui tõid müügile odavad aga suhteliselt paksud väljaanded. Munsey Magazine hakkas trükkima ka pilte ja kunsti.
19 sajandi lõpul õitsenud sümbolistid vihkasid tehnilist revolutsiooni, küll aga põlistasid kultuuriajakirjade vorpimise kommet.
Käisin veel ka filosoofiaseminaril (Platon 1).
Õhtul viisin PI Jakobi 52 Teesaare juurde tundi, kus ta voolis rõõmsalt paabulindu. Mina sõitsin TÜ raamatukokku, et lugeda ajakirjast Saladused (jaanuar 2012) Kärt Mi õiglast kriitikat minu kohta (seksist, laisk, valelik, petis, vägivallatseja).
1 comment:
Kas TÜ raamatukogu tellib Saladusi!? :D Kuhu lähed, alma mater?
Post a Comment