Eile õhtust peale sahmerdasime laste sünnipäevaks ette valmistudes. Lagle kui laste sünnipäevade korraldamise meister oli väga hoolikas. See oli tegelikult väga mõnus ja tore, kogu see sebimine kõikide nende toitudega jne.
Aga ikkagi jõudsime Arena spordiklubi ette natuke enne kella 13st, natuke varem kui Kaisa ja Keili. Asjalik habemik treener võttis Lagle, Kinsiko, Jaanuse ja lapsed kohe kaasa, mina jäin sahmima toitude-asjade tassimisega ja hilinevate külaliste juhatamaisega "mine sinna koridori ja paremale ja ei tea kuhugi veel".
Lõpuks sain minagi järgi minna. Habemik korraldas skuashisaalis rahvastepalli kahe spetsiaalserahvastepallipalliga (pehme kerge halvastilendav) kusjuures lapsed jäid ühele poole, suured (aga vasakukäelised) teise. Tuletasin meelde 30 aasta vanuseid kogemusi aga ikka löödi mind välja.
Pärast sai siiski sõudeergomeetritele. Proovisin saada oma masinal võimalikult suurt kiirust 500 meetri peal. Võttis korralikult läbi. Siis hiilis mu ligi Zombik: "Teeme võidu! 2000 meetrit" -- Mina: "Ähh-puhh, oeh, OK, 1000 siiski". Vana maratoonar Zombik pani muidugi kaugele ette ära aga ega ma ka alla ei andnud. Kaotasin küll masendava 40 sekundiga. Sõudekas on väga kasulik trenn, peab kavva võtma. Kõht suureks läinud.
Peale väikest einet hüppasime läbi sauna vette. Bassein on kaheosaline, laste ja suurte kaherajaline. Habemik muudkui korraldas ja sekeldas, kuigi sünnal oli nii palju väikesi lapsi, et pidi neid pisikeses sulistama. Aga sai veidi peakaid oma paksu peki võdisedes tehtud.
Pärast sed oli muidugi Lagelsuurepäraste toitude õgimine ja lastel hakkas just lihtsalt omavahel lõbus, kui pidi asjad kokku pakkima.
Renata Sõukand +Raivi ja lastega ja Helbe oma põnnidega tuli meile. Kohe algas meie kodus tornaado, taifuun ja pronksimäss korraga. Peale Raivoga autovedrustuse üle arutlemist põgenesin jalgratta seljas.
Nooruse galeriis võtsid Sirla (Sirje Joala) koos paari teise neiuga soome reggae saatel seintelt näitust ("OMG") maha. Ajasin nendega vana pässi viisakusega paar sõna juttu. Sirla kaebas ,e t Müürilehes oli ta nimeks pandud Sirla Joala. Paha lugu küll. Võtsin oma DIY kolekaamerad näppu ja sõitsin Lasteka juurde. Tee peal õnnestus mul ära lõhkuda jälle üks fotoraam, kui päästsin ühte nimesilti.
Lastekasse läksin, et salvestada Laglele sünnipäevalaul. Mul olid vaid ähmased ideed. Viimati olin muusikat salvestanud aasta tagasi. Vetsus plõnnisin oma elektroonilist lastekirda, kuni sain sobiva kaheduuririfi. Salvestamine võttis muidugi väga palju aega, nagu alati. Koju jõudsin alles öösel. Totaalselt segi aetud tubades tuled põlesid, kraanist voolas vesi, Lagle magas riitega nagu väsimus oli ta maha murdnud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment