Käisime Lagle ja lastega Elvas Anni Irsil külas. Kohal oli seal veel ka Maris Knuut ja Anneli Ka:rn osade oma lastega. Õhtu otsa kuulasin lõputut naiste jutuvada. Enamasti räägiti taga teisi naisi. Anni muidugi tegeles oma ennustamise kirega.
Tõmbasin Anneli diisem-Mondeo suure jebiitamisega käima.
Pumpasin oma Sierra ühte tagumist rehvi enne ärasõitu. Sõitsime külmas öös, kus iga valgusallikas tekitas päikesesamba, maha 15 km, kui tuli imelikku häält. Pidasime kinni, kumm tühi. Pumpasin, ei täitunud enam. Venitasime kuni Tartu-eelse Lukoili tanklani, kust ostsin 72 EEKi eest isegi spetsvahtu, mis ei mõiganud. Lagle ja lapsed sõitsid taksoga ära, mina jäin vene aktsendiga lahke tanklanaise kaasaelamisel edasisõitu proovima. See ei õnnestunud, kuna tankla ala oli libe ja tühi rehv takistas. Tanklatädi sõitis kell 11 ära, mina jäin Nick Drake "Pink Moonist" rääkiva Ideaalmaailmate saate (autor Immo Mihkelson) saatel ratast vahetama. Päris raske. Vahepeal sõitis platsile üks rekka ja jäi mootori popsudes ööbima. Mõtlesin, mis tunne on ööbida külmas öös rekkas poriseva mootori saatel.
Vahetasin lõpuks ratta ära. Rehv oli tegelikult täiesti auklik, lihtsalt seespoolt. Sõitsin läbi öise, külma, inimtühja ja vilkuva Tartu koju. Omaette nauding.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
5 comments:
oinas.
mix sa meile ei helistanud? olex appi saand tulla kyll. teinekord meenuta seda pakqmist, onjä.
pee ess. suur jebiitamine ehk ei ole täpne sõna kuna käivitamisex qlus koos trossiyhendamistega kymmekond min - erinevalt mõnest teisest korrast, kus pärast korduvaid kacetusi peab kaugemalt sõbra appi tellima. olen ise pisikese autoga sõitnud appi bussi vedama jne. meil olex palju vestelda, irw.
muide, meil on paar vana mondeo velge ja yht-teist rehve. mis mõõdus su rattad on?
ee, 14". rehvimõõdud täpsustan.
Ma mäletan täiesti selgesti, et me ei rääkinud kedagi taga. Okei, rääkisime taga L. vanaema, aga tema oli antud kontekstis poolmüütiline olend, kõikide vanainimeste arhetüüp.
Tühjakksaanud rehv, pime maantee, 20 kraadi külma ja unised lapsed on täiesti normaalne nähtus. Ma olen harjunud, et keset pimedat maanteed metsa vahel lõpeb meie auto paagist bents, tuled lakkavad töötamast, sumpa kukub alt ära. Tavaline on ka see, et aku on tühi, juhtmed ei anna ühendust, aken (või uks) ei lähe kinni (või ei tule lahti). Meie auto jääb sügiseti kinni mudasse, talvel ei saa liikuma libeda pealt ja nagunii on tal kindlustus läbi. Permanentselt.
Nagu kuskil juba öeldi - omaette nauding seegi.
Ünneks oli meil kodus Morgie toodud banaane, mida sõime voodis. See päästis õhtu.
Margus. Sinu komme täiesti ilmsüütuid ja mittekuulsaid inimesi suvalises või koguni halvustavas kontekstis täisnimedega oma blogis ära mainida on äärmiselt ebameeldiv.
Post a Comment