Kuulasin Barbaruse plaati "Poeet ja kaasaeg" (1981) . Volkonski luges kerge pateetikaga. Plaat hüppas dadaistlikult. Aga Barbaruse kohati futuristliku luule regiligioosne paatos paistis igalt poolt välja. Tundub tõesti, et ta oli lihtsalt ülinaiivne poeet, kes pandi ootamatult ülemapostliks, hiljem osutus aga ilmselgelt Juudaks. Ta sai sellest aru ja käitus hiljem juudale kohaselt -- tappis enese.
Sealsamas oli müügil ka Johannes Semperi luuleplaat. Erinevalt Barbarusest oli Semper täiesti teadlik kõikidest tagamaadest jms. Tema EW aegseid raamatuid isegi keelati ENSVs, kuna seal oli juttu, kui s.tt olukord on NSVLiidus. Seega oli Semper küüniline lurjus, kes haaras hoolega kaasa mitmeid teisi kirjanikke Eestit reetma.
Käisin Nooruse galeriis Tartu Kunstikooli 60 juubeli näitusel. Seal oli üleval (vist) diplomimaale läbi aegade, kuigi mitme all oli autoriks Tundmatu. Piret Paasi maal oli ka.
Tegova oli Lastekas ja andsin Krugozori talle üle.
Kaja Tamm oli teinud mingit kreftist suppi, mida palju süüa ei õnnestunud, ka koos sakuskaga.
Tunnid sürrealismist läksid hästi.
No comments:
Post a Comment