Täna ärkasin, vara, pool üksteist on vara mu jaoks. Idiootne on muidugi alustada mingi tsitaadiga. Hommikul heluistas Lagle kaugelt maalt. Küllap oli mu hääl nii tuim ja ükskõikne, et meie jutt lõppes suht ruttu.
Sõitsin maale. TT oli mu peale vihane ja kõndis mu eets minema. Aga ta siiski leppis kiiresti.
Maa oli tre, kuigi Jaanuse ja Kadriga saime jutu peale tunnik enne ärasõitu. Kirusime ülikooli, Jaanus kehvi töötajaid.
On vähe midagi ilusamat, kui Moosese Esimese raamatu esimesed peatükid.
Vana Testament elik Heebrea Kirjad on enamasti superpragmaatiline väheste eranditega. Need tekstid pole inimlikud. Need on inimülesed. Seal pole inimlikku eetikat tegelikult. Inimene on vaid sipelgas. Tema saatus on surra. Heebrea Kirjades ei lubata midagi surmajärgset.
Võib-olla selle pärast on VT algus nii üliinimlikult ilus. Ja väga lihtne elu mõte on seal antud. Saagu teid palju ja/aga harige maad. Kõik.
Uus Testament elik Kreeka Kirjad on superinimlikud. Seal on Inimese Poja lugu. Jeshua õpetuses on väga vähe, millele ma vastu vaidlen. See on üliinimlikult õige. Aga vähesed saavad aru.
1 comment:
Sipelgatel võib ikkagi küsimus tekkida, et kui nad on nii tähtsusetud ja primitiivsed, milleks siis nendega nii palju vaeva näha, neile nii keerulisi käitumiseeskirju välja töötada, igale pisieksimusele tähelepanu pöörata? Ja lõpuks veel oma ainusündinud poeg kuskile tühisesse sipelgapessa elama ja surema saata... ?
Post a Comment