30.04.11 võhandu maraton 2011 RAFT1M nr 131

Lagle Aimi fotod

Hommikul läks muidugi jube kiireks, sest õhtul polnud ette valmistanud. Ja muidugi oli kõht lahti. Käisin kaks korda klassikalises koolivetsus, kus püstiseisva mehe genitaale võis vaadata ukseaukudest, ustel polnud lukke. Kui istusin ise pöristama, kuulsin kõrvalkabiinidest nagu orelist "Preets!" "Pruuts!", "Priits!". Magneesiumi üledoos.
Kõndides jõe äärde käisin veel kord põõsas pasal. Jõeäärne oli muidugi paksult rahvast täis. Vägagi erinevalt eelmisest aastast oli korraldajate megafon väga vaikne ja pomises zenbudistlikult-tusaselt: "Stardini 20 minutit... Pidage meeles, vest on kohustuslik... Sõita tuleb enamikul terve päev...Pole mõtet kiirustada..."
Kusagil ei tormanud ringi hüperaktiivne reporter "Paaatkond 208, Kodukobrad, millest selline nimi kas olete kodus ka nii kanged mutid???" , keegi ei röökinud mögafonist "Ja nüüd kõik taanlased, kas te olete vaaaaalmis?!?!" Kusagil ei lennanud ringi paraplaan, keegi ei teinud suure kaameraga videot.

Tõnis Tapupere foto. Paistavad kodukobrad:
Tiina Talts
Rita Kivila
Lagle Aim
ja koogutav mina

Väga ebamnugav oli ettevalmistada, sest alati jäid kellelegi ette ja mu väikesele kummikale üritas alati keegi peale astuda. Kodukobrad said üllatavalt kiiresti vette starti, mina koperdasin veel kaua, kuidagi sain komplekteeritud.

Teet Ristioja foto. Kodukobrad agaras vestlushoos Põrnikmeestega (241), kes jõuavad ülikiiresti, 10 tunniga Leevakusse, kus millegipärast katkestavad

Photo 32 of 115View All

Edit

Magnified view, click on image and drag to move.

Sign in to like this photo.Unlike

Views: 56

Elina Rõõmussaare foto. Mina ja Kodukobrad (nr 208) paistame sõudeka nr.1 ja ühe rafti juures

Teet Ristioja foto

Start oli lõbus, kihutasime segamini ja takistasime üksteist. Vool oli tegelikult vastu, vesi voolas kanalis Võhandust Tamulasse. See andis eelise toore jõuga 6/8stele raftidele, näiteks ka eelmisel aastal silma torganud pagarineidudele, kes kadusid kiiresti silmapiirilt.

Elina Rõõmussaare foto

Photo 38 of 115View All

Edit

Magnified view, click on image and drag to move.

Võrumaa Spordiliidu jäädvustus, mina paistan keskel pisikese täpina, vist kõrkjaisse põrutanud.


See koht Võrus silla all, kus ma eelmise kord kräshi panin, oli ka seekord ohtlik, sinna oli paras lõks ehitatud. Kuidagi sain mööda.
Esimene veerand oli muidugi füüsiliselt piinarikas, sest vool aeglane. Aga vähemalt üsna lõbus oli igasugu pohhui-raftidega võistelda. Kodukobrad olid mõnda aega minust ees aga siis jäid maha. hiljem kaebas Lagle, et nad olid kõvasti vänderdanud, mida ma küll ei märganud.

Photo 38 of 115View All

Edit

Magnified view, click on image and drag to move.

Kiiremad süstad hakkasid meist mööduma üllatavalt hilja, alles umbes 10 km peale starti aga nad olid kiired, tekitasid isegi laine nagu mootorpaadid. Kanuusid aga andis kõvasti oodata. Aga nende möödaminek segas sõitu, kuna nad üritasid alati kõige kitsamast kohast pugeda. Ja kõik muudkui hüüdsid mulle "Sulle oleks tahavaatepeeglit vaja!". Muidugi ka et "Kus õnged on?", "Midagi paremat sõitmiseks ei leidnud vä?"
Mööda panid huvitavad sõiduriistad, kitsas kahene raft, kanuudest ehitet katamaraan ja kajakina kirjas olev Tõnu Endreksoni vesijalgratas nr109 (justkui tavaline ratas kahe sinise pontooni otsas), mis sõitis oma 10 -- 15 km tunnis ja mida vahtisime nagu UFOt. Ta pildistas meie lollisid lõustasid.

Photo 48 of 115View All

Edit

Magnified view, click on image and drag to move.

.Unlike Elina Rõõmussaare foto

Kääpas (15 km peale starti) kell 10 ronisid kõik kaldale ja jäid sinna kohvitama, mina pissisin ja läksid jõele tagasi. Vahepeal oli paljud luusereid meist sujuvalt mööda sõitnud.

Nr. 250 elik VetMedTehBohPomoð (veterinaarid)
Riho Luht
Aire Ilves
Marika Oja
Maie Lavrentjeva
Kaido Koosapoeg
Marko Runthal
Ülo Heinsoo

Sõitisn Kobradest varem ära- Kääpa- Paidra lõik on suht igav ja piinarikas aeglase vooluga, piin läbida. Eriti kui kõht lahti. Mõtlesin kas randuda või mitte. Veterinaaride raft passis mu selja taga ja nad tögasid mind hoolega. Lasin nad mööda, ootasin kui nad silmapiirilt kadusid ning lasin põõsas pasa lahti.
Hiljem sõitsin veterinaaridest mööda aga Paidra eel hakkasid nemad ja Kobrad mulle järele jõudma. Paidrasse jõudsime 12.20. Tõniselt sain kõhurohtu.

Tõnis Tapupere foto

Paidra üliblaseerunud korraldajatädi. Teet Ristioja foto.


Paidra - Leevi lõik on trassi tehniliselt kõige keerulisem, seal kärestikud ja palju oksarisu. Veterinaaride ja Kobradega käis kõva ralli. Kuigi sõitsin selg ees, polnud hullu. Huvitav oli see, et raft kihutas kärestikul ilma suurt taga sundimata, meie pidime aga hoolega tööd tegema.
Leevis (kuskil kella 14 paiku) sai kõvasti jokutatud ja suppi söödud, mis oli mudugi viga.



Peale Leevit tulid kärestikud ja veskipaisud. Esimese veskipaisu ületasime edukalt ja Viiras umbes kell 15 paiku see juhtus. Läksin Kosele keskelt ja jäin kose alla lohku toppama ja see keeras paadi kummuli. Pääsesin kiiresti kaldale aga paat mingisse keerisesse toppama. Tagant tulnud veterinaaride paat päästis mu kummika kaldale aga asjade ja aerude üleskorjamine Kobrade paadiga võttis aega. Lisaks oli üks aer koses murdnud. Õnneks suuri mat. kaotusi polnud -- minu prillid, vana jope, teip, toidumoon ja Lagle koduvõtmed, mis olid mu jope taskus.
Kobrad pukseerisid mu Süvvahavvale, kompunnisime uue aeru aga see ei pidanud pikalt vastu -- kilomeeter edasi murdus metallist harjavars. Tõnis oli muidugi väga tubli, hankis kõplavarre, ehitasime aeru, mis nüüd pidas aga kokku olime kaotanud oma 1,5 tundi. Enne seda oli meil varuaeg 2 tundi.

Süvvahavval ajasin Kalüpso selga. Lehvitab tubli assistent Tõnis Tapupere

Reosse jõudsime 18.30, 30 min enne kontrollaega. Järgnes aga piinarikas käänuline aeglase vooluga trass, mis minu Seahawk 2-le hästi ei sobi, kuna ta kipub kurvides seisma jääma. Jäin kobradest veidi maha, mis ponud suur probleem aga jube igav oli hämaruses nii uhada. Suurt väsimust ega valusid polnud aga lihtsalt oli masendavalt igav ja frustreeriv teada, et aeg saab otsa. Lisaks ilmus meie taha korraldajate kanuu, mis rõhutas luuseri rolli. Vestlesin nendega veidi, igatahes kanuumeeste arust kummipaat on hea seismiseks, mitte sõitmiseks.

Kontrollkanuu nr.999 meie selja taga. Tõnise tehtud foto Reo sillalt.

Võuküla silla juures tegime ka peatuse, mis venis natuke liiga pikaks, kuna Rita otsustas riideid vahetada. Kobrad võtsid mu nööriga taha, et ma pimedas ära ei eksiks. Omast arust saime väga kiiresti edasi aga just Leevaku paisul eksisime ära. Tuled paistavad, kohin kostab, inimeste hääled samuti aga meie eksleme!
Igatahes jõudsime (21 km Reost) Leevaku kontrollpunkti 23.13, seega jäime kontrollpunkti 13 minutit hiljaks. Meile tehti kiire ja kategooriline disklahv. Olime läbinud umbes 75 km ja täiesti mõttetult. Ma olin jube pettunud aga naised tundsid vist kergendust. Vist oleks ka olnud keeruline kottpimeduses Leevaku Räina üsnagi keerulises lõigus, kus me isegi valges ära eksisime, õiget teed leida.
Tulemus:
Kirumpää Kääpa Leevi Reo Leevaku

298	131	RAFT		00:56:59	02:50:10		07:11:50		16:14:51		KATK
299	208	RAFT		00:57:57	02:52:56		07:15:06	11:33:15	16:14:58		KATK

Järgmine aasta teen asju veidi teisiti:

1. Võtan kaasa paari korralikke tagavaraaere
2. Komplekteerin koti hoolikalt ja võtan kaasa ka raadio(maki).
3. Märgistan pimedas sõidetava raja (Leevaku-Räpina) helkuritega
4. Peatustes ei jokuta.
5. Koskesid võtan tõsisemalt.