Viimased kolm päeva on meeleolu väga väga all. Auk on sügav ja välja tulla tõsiselt raske.
Ais pole lihastevaludes, mida pole. Lihtsalt väga suur masendus ja kõik.
Kadri tõi Lea meile hoida, mis oli iseenesest tore. Mul hammas tuikas ja võtsin valuvaigisteid. Palju. Siiski sain aja Stigmasse ja 14.30 olin kohal. Vana kooli arst ei kasutanud muidugi kindaid, toksis mu valusat hammast ja kordas "Noh, kas on valus?"
Tuli välja, et kunagi plommitud hammas on seest mäda. Dentist puuris ja viilis jõuliselt, nägu mulle hästi lähedale pannes. Lõpuks toppis mingit kibedat rohtu täis, pani punni otsa ja ütles, et õngitsegu ma see nõelaga ära, kui liiga valusaks läheb. Kokku 40 EURi.
Koolis valisime näituseks pilte. Hiljem ilmus veidi loppis näoga Sandra Lepik, kes teatas, et Nooruse galeriis on Õnne konverents. Läkin sinna. Galerii oli intelligentsi täis. Jutlesin Ülõpilasteatri plaanidest ja soovitasin lavastada Egon Ranneti "Kriminaaltango", kui arheotüüpse noortenäidendi. Siis rääkisin Martiiniga Võhandu maratonist. Kadri Tüür pidas loengu ökofeminismist ja Oksaneni "Puhastusest". Kõlas õudselt.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment