Tõttasin hommikul kohe TÜ rmtkokku kuninglikku teatmeteoste saali, kus ei tohi isegi kotti oma ligi hoida ja peab selle lukustatud kappi panema. Vaatasin ENSV kultuuriajakirjade põhiandmeid ENEdest ära. Siis tormasin Kirjandusmuuseumi ja uurisin ajakirjadest enestest, kes olid nende peatoimetajad läbiaegade. Siis kimasin lastekasse, kus lipakatele kirjutatud andmed arvutisse toksida. Avastan ka et vikis on omajagu materjali ka olemas. Lastekast torman Lossi tänavasse, t pidada sarja viimane loeng. Kohal olid vaid Ave Mandel ja Ragnar Saage. Pean loengu ära ja küsin lõpetuseks arvamust loengute kohta. Mõlema arvates oleksin pidanud rohkem sundima tudengeid lugema illustratiivset kirjandust ("Kes see vabatahtlikult loeb!"); Saage meelest oleks pidanud rohkem seletama võimu realiseerimise protsessi täielikumalt.
Peale TLKK tundi (kus istus ka Riho Kall ja esitas asjalikke küsimusi) tormasin Kirjanike Maja krüpti, et filmida Kudu & Üliõpilasteatri etendust "Piirivöönd" (B. Kangro järgi).
Esimene vaatus oli suht banaalne krimielementidega melodraama 30-ndate tudengielu ainetel (tüdruk, kes kõigiga käib, uputab enda). Sellised mainstream-asjad Kudul välja ei tule ka ja nii ka seekord: näitlejad olid algajalikud ja etendus lõtv. Teine vaatus oli hoopis teine tera, kuna seeoli müstline. Justkui sõjajärgne aeg, üks tudengitest eksleb kummalises mälestuste ja justkui-reaalsuse maailmas (saame teada, et omast arust on ta USAs Wiskonsinis) aga siis jälle 50-ndate Tartus tagasi. Vat sellised asjad tulevad Kudul hästi välja. Helitaust oli laenatud "Puhastatutest".
Pärast rääkisin Mariliin Catoholic Sortsiga. Ta tänitas muidugi mu Aastanäituse fotokompa kallal ja üldse pidas mu ettevõtmisi jamaks. Aga lubas Dr. Marduse projekti üle järele mõelda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment