30.11.10 konfliktialdis õhkkond

Inimesed on muutumas närviliseks.
Müürilehe listis soovitasin vanade asjade asemel rohkem tegeleda uute talentidega. Berk küsis, kas ma tean kedagi konkreetselt. Vastasin, et ülikoolis ja kunstikoolides on neid küllalt. Berk vastas:

"Ühesõnaga, järjekordne abstraktne vingumine?"

Kui oleks keegi teine nii öelnud, poleks kergitanud kulmugi. 
Berki puhul on see midagi uut ja ebameeldivat.

28.11.10 naiste plära, Nick Drake ja katkine kumm

Käisime Lagle ja lastega Elvas Anni Irsil külas. Kohal oli seal veel ka Maris Knuut ja Anneli Ka:rn osade oma lastega. Õhtu otsa kuulasin lõputut naiste jutuvada. Enamasti räägiti taga teisi naisi. Anni muidugi tegeles oma ennustamise kirega.
Tõmbasin Anneli diisem-Mondeo suure jebiitamisega käima.
Pumpasin oma Sierra ühte tagumist rehvi enne ärasõitu. Sõitsime külmas öös, kus iga valgusallikas tekitas päikesesamba, maha 15 km, kui tuli imelikku häält. Pidasime kinni, kumm tühi. Pumpasin, ei täitunud enam. Venitasime kuni Tartu-eelse Lukoili tanklani, kust ostsin 72 EEKi eest isegi spetsvahtu, mis ei mõiganud. Lagle ja lapsed sõitsid taksoga ära, mina jäin vene aktsendiga lahke tanklanaise kaasaelamisel edasisõitu proovima. See ei õnnestunud, kuna tankla ala oli libe ja tühi rehv takistas. Tanklatädi sõitis kell 11 ära, mina jäin Nick Drake "Pink Moonist" rääkiva Ideaalmaailmate saate (autor Immo Mihkelson) saatel ratast vahetama. Päris raske. Vahepeal sõitis platsile üks rekka ja jäi mootori popsudes ööbima. Mõtlesin, mis tunne on ööbida külmas öös rekkas poriseva mootori saatel.
Vahetasin lõpuks ratta ära. Rehv oli tegelikult täiesti auklik, lihtsalt seespoolt. Sõitsin läbi öise, külma, inimtühja ja vilkuva Tartu koju. Omaette nauding.

27.11.10 meister ja ta koor

Erki Meister tuli oma kooriga Tartusse kontserti andma ja enen tuli pidulikult oma näitust "Kas teie usute?" lõpetama.

Aapo Ilves ja Meister

26.11.10 kunsti

Peale mõnisat hommikut perega kutsus Lea Malin telefoniga mind kooli hindamistele. Õpetajad panid õpilaste parimad tööd põrandale ja õigustasid end, kuigi polnudki vaja. Samas aktimaalides tuli õpilaste erinev tase välja. Tegova kommenteeris vaimukalt. Mati Lepik seletas. Hando õigustas end kõige rohkem. Naisõpetajad torkasid ka fraase. Mina filmisin. Pärast tordi juures jahusime Tegovaga ajaloost, Olaf Utist jms.
Kella 18 paiku sõitsime autoga Tampere majja, kus Matti Miliuse näitus Soome kunstist

Margus Andersson, Mati ja Kristiina Viin

Kohal oli kirju seltskond, hea välja nägev Milius muidugi, särav Mann Kindsiko, veel Kalle Jürgenson, Raivo Kelomees, Kristjan Raba, Margus Andersson jt. , hiljem tuli ka Kristiina Viin. Niismaa passimine oli. Lapsed panime kabinetti laamendama.
Mann oli elevil, ta lendab 10 päeva pärast Islaandile ja jätab Tampere maja maha! Ja tal niipalju tööd veel teha, niipalju tasse ja muud maalida!

Mann ja Lagle

Pärast kobisime Suudlevatesse viskituppa, kus keskealised mehed istusid laua taha veini limpsima ja vindisena targutama.




Naised-lapsed-mögamad mehed jäid erladi viinamarjavaagnat rüüstama.

Viisin Manni lapsed vahepeal oma kukil ja autoga koju ja peale seda ka oma pere. Oli tore õhtu.

25.11.10 pääsesime riia käest eluga

Kell 3. 15 hommikul startisime TT-ga Tartus läbi lumetormi autoga Riia poole. Jõudsime ka 5 tundi hiljem lennujaama. Riia tahtis meid igatmodoi eksitada, sest liiklus, väga võimsad viaduktid ja viidasüsteemid on on väga "kunstiärased", elik väga ebaloogilised (tegelikult oli läti loogika). Aga Lagle, PI ja PR jõudsid alles kel 11. TT jooksis juuste lehvides neile vastu.
Tagasi sõitmiseks olin kaardil Riias kõik selgeks teinud aga ikka eksisime needuslikus Riias ära, ekslesime maalilises, Ihastet meenutavas äärelinnas aga lõpuks jõudsime õnnistatud kiirteele. Aga seal eksisime ära, sest viita, mis näitaks Valka maanteele lihtsalt polnud (Valmiera teele näitas viit 2 km enne aga MITTE siis kui see tee tegelikult oli -- väga lätipärane loogika). Sõutsime Sigulda kuulsast külast ja Turaida lossi juurest läbi õigele maanteele.
AGA ELUGa PÄÄSESIME.

Kodu oli külm aga kaunis. Mu naine ja 2 last pruunid aga omad!

24.11.10

Nii oleme kahekesi elanud pea 3 nädalat.




Nüüd peame Riiga sõitma, läbi tuisi, läbi lume sahiseva.

23.11.10 raske valge

TT oli hommikul pahur ja ka koolist tulles oli tusane. Ta pidi minema Kauri sünnipäevale, ostsin kingituseks kaasa märklaua, kuhu sai palle külge visata. Kui ma viisin ta Kristi poole, siis lõhkes ratta kumm pauguga. TT ei tahtnud alguses Kristiga kaasa minna.
Aga pärast sünnipäevalt tulles oli ta OK meeleolus ja rääkis mulle mitu omaloodud muinasjuttu.

Refi noorkommarid on portaalides täitsa marru läinud Jänest kaitstes. Avastasin, et ka rada7s on mingid "uinunud agendid" :p, kes on aastate jooksul teinud mõned kommid. Nüüd järsku ärkasid ja tormasid lahingusse. Aga vanad `ullud (heavyuser. EXP jt.) jauravad endise hooga.
Kusjuures tekst, mida nad postivad on vägagi deja vu nõukaajast.

Aga siia sobiv muusikaline vahepala aastast 1969. King Crimson. See sümfo ja koor pole tehtud ERSOvm-ga vaid imelise masinaga nimega Mellotron mark 1.



Õhtul hakkas hullult sadama ja tuiskama.

22.11.10 sinine eestimaa

Lagle tulebv varsti koju, tuleb hakata valmistuma. :) Midagi ilusat.


Muidu oli tavaline esmaspäev.

20.11.10

Täna ärkasin, vara, pool üksteist on vara mu jaoks. Idiootne on muidugi alustada mingi tsitaadiga. Hommikul heluistas Lagle kaugelt maalt. Küllap oli mu hääl nii tuim ja ükskõikne, et meie jutt lõppes suht ruttu.
Sõitsin maale. TT oli mu peale vihane ja kõndis mu eets minema. Aga ta siiski leppis kiiresti.
Maa oli tre, kuigi Jaanuse ja Kadriga saime jutu peale tunnik enne ärasõitu. Kirusime ülikooli, Jaanus kehvi töötajaid.


On vähe midagi ilusamat, kui Moosese Esimese raamatu esimesed peatükid.
Vana Testament elik Heebrea Kirjad on enamasti superpragmaatiline väheste eranditega. Need tekstid pole inimlikud. Need on inimülesed. Seal pole inimlikku eetikat tegelikult. Inimene on vaid sipelgas. Tema saatus on surra. Heebrea Kirjades ei lubata midagi surmajärgset.
Võib-olla selle pärast on VT algus nii üliinimlikult ilus. Ja väga lihtne elu mõte on seal antud. Saagu teid palju ja/aga harige maad. Kõik.
Uus Testament elik Kreeka Kirjad on superinimlikud. Seal on Inimese Poja lugu. Jeshua õpetuses on väga vähe, millele ma vastu vaidlen. See on üliinimlikult õige. Aga vähesed saavad aru.

19.11.10 talnasse!

Rongiga Talnasse. Rongis viskasin vanale heale pikale istmele pikali ja tukkusin. Enne tegin paar pilti.



Tallinn oli kell 11 sombune ja inimesed kohmitsesid igal pool. Mind on alati imestama pannud tallinnlaste hiline ärkamine. Tartus kell 6 linn kihab.

Käisin Hobusepeas Andres Tali suht mõttetut sidemetes peaga mehe näitust vaatamas,. Draakonis oli Kristi Kongi värviline aga mitte eriti diip näitu sellest, milliste vahenditega maali tehakse.

Vabaduse galeriis, kus kohmitses kamp kummalisi naisi, oli Evald Okas 95 näitus. Tema viimase aja rämedad, isegi pornograafilised maalid tunduvad väga head.


Kirjutasin külalisraamatusse ka, et RADIKAALSUST. Enne mind oli Heinz Valki sissekanne. Heinzi väga kütkestavalt edevat ja isamaalasi jm. kõvu "vabadusvõitlejaid" armutult materdavat "Pääsemine helgest tulevikust" oli just päevi studeerinud.



Disainigaleriis olid Okase 80-ndad ja 90-ndad mis nii lahedad ei tundunud. Aga see "Noored" 1980 päris hea.



Arhiivi seintel oli luule.


Istusin arhiivis nonstop kella 17ni. Kuntihoone peasaal oli millegipärats juba lukus. Kunstihone galeriis Mäetamme järjekordne perekonnaõudustest rääkiv näitus. Sinise tindiga oli joonistatud kohmakaid pilte ja ingliskeelseid tekste mida kõike võiks üks perekond omavahel teha.



Linnagaleriis (mingi suva näitus google earthiga seoses) sai joonistatud auto peale laseriga maalida.


Kirjanike maja all antikvariaadis ostsin ühe Krugozori (1970), ühe legendaarse "ajakiri" Heinakuu 1990-ndast, kus Mait Raun esitab apokalüptilisi ennustusi Eesti saatuse kohta ja Evi Tihemetsa 1972 aasta kataloogi, mis oli haruldasel korral samaegselt ka plakat!


Helistasin Bie Erenurmele, kes ei vastanud (vastas 2 tundi hiljem) ja Sandra Jõgevale, kes oli Polymeris ja hääle järgi hõivatud.

Rong tuli 20.09 asemele 20.30 ja lahkus Tartu poole 20.50. Jäin Tartu ööbima, sest Viive jutu järgi minid maal kell 21 magama.

18.11.10 ilm lolliks läinud

Öösel suure tormiga oli maha sadanud paks lumi, mis hommikul kohe sulama hakkas. Aga ikkagi oli isegi sulanud lume paksus auto katusel 10 cm. Viisin auto ruttu talirattaid alla panema. Kodulähedase garaazhi-kummiboksi ees ilutses minusuguste lollide pikk järjekord. Sõitsin Turu tänavale. Seal polnud mingit järjekorda. Muidugi, sama töö, mida Puiestee garaazhis tegi ära üks nolk (beibe tavaliselt sealsamas lõdisemas) 75 EEKi eest, tegid nüüd kolm soliidsemas eas meest mõnusa rahuliku professionaalsusega ära 200 EEKi eest.

Jõudsin siiski käia veel Kirjandusmuuseumis uurimas haruldasi broshüüre 80-ndate Kinomatografistide Liidust ja Ajakirjanike Liidust. Nendest kahest Hrustsovi aegsest loomeliidust ma Lossi tänavas rääkisingi.

Lastekas saatsin arhiivi sälikutellimusi ja rääkisin viimast korda sürrealismist Sofiale ja Kahrutile.

Õhtul võtsin TT Kristi juurest ja veidi hiljem hakkasin autoga maale sõitma. Tee oli jabur. Korra tabas meid 30 sekundiline hull paduvihm. Kogu tee oli kaetud vahelduvate paksude uduvaaludega, justkui pilved oleksid maandunud. Ime et kohale jõudsime.

17. 11.10 poeet ja kaasaeg

Kuulasin Barbaruse plaati "Poeet ja kaasaeg" (1981) . Volkonski luges kerge pateetikaga. Plaat hüppas dadaistlikult. Aga Barbaruse kohati futuristliku luule regiligioosne paatos paistis igalt poolt välja. Tundub tõesti, et ta oli lihtsalt ülinaiivne poeet, kes pandi ootamatult ülemapostliks, hiljem osutus aga ilmselgelt Juudaks. Ta sai sellest aru ja käitus hiljem juudale kohaselt -- tappis enese.

Sealsamas oli müügil ka Johannes Semperi luuleplaat. Erinevalt Barbarusest oli Semper täiesti teadlik kõikidest tagamaadest jms. Tema EW aegseid raamatuid isegi keelati ENSVs, kuna seal oli juttu, kui s.tt olukord on NSVLiidus. Seega oli Semper küüniline lurjus, kes haaras hoolega kaasa mitmeid teisi kirjanikke Eestit reetma.


Käisin Nooruse galeriis Tartu Kunstikooli 60 juubeli näitusel. Seal oli üleval (vist) diplomimaale läbi aegade, kuigi mitme all oli autoriks Tundmatu. Piret Paasi maal oli ka.

Tegova oli Lastekas ja andsin Krugozori talle üle.

Kaja Tamm oli teinud mingit kreftist suppi, mida palju süüa ei õnnestunud, ka koos sakuskaga.
Tunnid sürrealismist läksid hästi.

16.11.10 vinüülid, mis võtsid kuulmise

Jokutasin kella 13.30-ni, enne kui välja läksin. Otsustasin Piret Paasile juubeli puhul kinkika selle kummalise foto (skulptuurist), mille peal on vaevumärgatav vinüülplaadi träkk. Kuulasin selle ära. Sahina seest kostis leedukeelne 50-ndate stiilis šlaager.

Kavatsesin haigele Tegovale külla minna, helistasin aga ta ütles, et tulgu ma homme ateljeesse. Kavatsen talle kinkida omapärase NSVL ajakirja Krugozor aastast 1973, popstiilis nähtus, kus sees 7-tollised lastikplaadid. Popplaadid on kahjuks välja lõigatud aga veidrad muud plaadid on alles. Näiteks plaat reportaazh-lauluga.
Enne Lastekasse minekut käsin TÜ raamatukogu kõrval asuvas vanaelektroonika poes. Ostsin LP-vinüüli, kus Peeter Volkonski loeb Joh. Barbaruse luulet ja suure EP, kus peal pioneerilualud. Seal olid müügil ka tillukesed "suveniir"-vinüülid, Alla Pugatshova ja Grustsenka lauludega aga mul polnud sularaha kaasas.

Lastekas foto/video tunnis lasin tüdrukutel dialooge filmida (ttemaks Roosa panter). Vene tüdrukud olid väga aktsioonis.

Õhtul käisime TT-ga Auras. TT ei tahtnud eriti torudest lasta. Aga ujus "kärestikus" ilma abivahenditeta nagu nalja.

13. 11.10 raadio pähe

Hommikul vannitan TT- dja kuulan raadiost tarkade meeste juttu. Peaksin panema jutumärgid.

Võimalik, et tubli administraator kuid analüüsioskuselt debiilik Anvar Samost teatas, et ajalugu ei pea uurima, et tõde pole olemas.
See jutt on lihtsalt postmodernistlik PASK. Ajalugu, vähemalt 20. sajandi algusest alates saab uurida nii, et kasvõi mõni protsent on tõde ja ülejäänud on lihtsalt teadmatus. Viimased 70 aastat -- 75% fakte ja 25% teadmatus -- täitsa vabalt.

Ärritusin raadiomöla peale niiväga, et raadio kukkus mulle pähe. Tuli natuk verd.

Aasta Isaks sai tüüpiline reformierakondlik demagoog ja vassija Urmas Kruuse. No aidake naerda.

See isadepäeva demonstratiivne silamkirjalikkus ajab pehmelt öeldes öökima.
Nagu oleks ajas 30 aastat tagasi rännanud.

Olin ka hea isa ja läskin TT-ga Eedenisse. Aga seal hüppas TT ka suht vähe aega.
Martiini poole jäi ära, sest eneselegi ootamatult Martiini läks maale. Pühapäeval peab Tööd rabama.

13.11.10 -- tühi laupäev, nagu eestlase usk

Lõuna paiku käisid KÄrt Mikli ja Aivar külas. Vaatasid, ega ma üksi väga parmuks pole läinud. Olid vaimustunud Aivari uuest pisikesest nutifonist, plõksiside sellega kogu aeg pilte teha.

Väike trett TT-ga Zeppelini. Tarbimine ei võlu mind enam.
Internet ka mitte.
TV ka mitte.

Õhtu vajus tühjaks. Kui TTd magama panin, kuulasin Riho Laurisaare Ööülikooli eestlaste muinasusust. Muidugi polnud mingeid tõendeid mingist varakeskaegsest eestlaste usust. Huvitav teave oli see, et "Kalevipoeg" sarnanevat ühe Islandi keskaegse saagaga.

Mul on teooria, et tegelikult oli Eesti 13. sajandi alguses üldiselt kristlik aga ebaühtlaselt ja nii-öelda metsikult. Puudus konkreetne Rooma poolt tunnustatud ülikkond. Tartu ja Lõuna-Eesti oli tõenäoliselt õigeusklik, Põhja-Eestis ehk Skandinaavia eekujul mingi katoliikluse leige vorm. Katolikul kirikul oli vaja aga piirkond konkreetselt vene dominandiga ortodokside käest ära saada, nii kuulutati piirkond paganlikuks ja tehti ära.

Tunnen tühjust, peaks tegelema oma usuga. Mul on ideed aga pole kellegiga jagada.



Öösel chat Laglega. Kippus lõpuks imelikuks. Tegi mingeid justkui tögavaid vihjeid oma lõbusa seltskonnaelu kohta, siis aga järsku muutis kähku teemat ja hakkas mingit muud udu ajama.

12.11.10 vananedes radikaliseerun

Kell 12 läksin Lastekunstikooli, et saada kokku modelkandidaat Ethega. Oli selline lõbus, hästi välja nägev umbes 30-ne. Särav. Aga testi ei olnud nõus tegema.

Kalju Kütt ja Ove Kalde tarisid Vanemuisest lõputöid ära. Lõbusas tujus. Kalju näitas oma filmitud juppi eilsest peost feat Katrin ja Kaja. Staatiline avangard.

Õhtul sõitsin TT-ga Eedenisse batuudile hüppama. Kahjuks on Limpa mängutuba väga rangelt reglementeeritud, seda valvab umbes 50 -aastane kõhetu värvitud daam, väga pedagoog. TT tüdis üsna kiiresti.

Kui TT kodus magama jäi lugesin edasi Vaino Vahingu "Päevaraamatut 1" (1968 -- 1973), Vol 2 oli mind eemale tõuganud, kuna ta seal lõputult virises, peamiselt rahapuuduse üle. Ise oli siis 35 nagu mina praegu. Vol 1 on siiski tunduvalt parem. Natuke keeruline on siiski olla nina vastu toonast intensiivset Tartu vaimuelu, kus toonased staarid (Vahing, Unt, Runnel, Mäll, PE Rummo, Ehin, Kangilaski, Al. Müller jpt.) pidevalt seltsisid. Väga intensiivne, kuigi suuresti tühijooks. Kergelt tragikoomilised olid nende nn. sümpoosiumid, kus nad linnast eemal üksteisele informatiivseid loenguid pidasid.

taustas kuulasin Kukul külas saadet Eino Tambergiga. Tore elurõõmus vana, jutt oli sorav ja selge, süstis elurõõmu.

Selle illustratsiooniks kodumaist, ürgmorni geeniuse Kustas Kikerpuu kirjutatud kodumaist happy-coret!



Ise hakkan vananedes üllataval kombel järjest radikaalsemaks muutuma. Ei taha enam, eriti teha, midagi korduvat, softi, kitchi ja cämpi. Tahan olla karm modernist, langeda kasvõi äärmusse.

11. 11. 10

Vastik november. Väga pime. Vihmane.
Inimesed, eriti ajakirjanduses on ikka tõesti lolliks läinud. Tegelevad igasugu jamaga. Nagu see Lotila teema. Kristel Kossar, kes muidugi kunagi erilise tarkusega ei hiilga, pühendas sellele Kukus hommikus mitu intervjuud. Haige.
Eile kohtasin oma piirkonna postiljoni, endist kooliõpetajat ja küsisin kuidas neil seal nüüd läheb. Ta lausa karjus: "Kui päriselt teada tahad, tule Eesti Posti tööle!!!" Ta peab mind reeturiks.

Eile helistas Sandra Jõgeva, ta oli Tartus Betti Alveri kirjanduszhüriis. Peale Lastekunstikooli võtsin Kristi poolt TT, sõitsin koju, sain käima auto, võtsin Raatuse parkimiplatsil peale SJ, sõitsin koju. TT-d tabas muidugi ksenofoobiahoog. SJ oli riietet musta ja tundus veidi hirmuäratav. Täna koju jõudes kontrollis TT kohe üle ega Sandra pole kohal.
Meiekodu, kui Lagle on ära, on veidi kummaline. Selline vaikne, hämar ja segamini. Piinlik.
Tegelesin loengu ettevalmistamisega ja polnud eriti seltskondlik. Sandra on aktiivne nagu alati. Ajab mingi grandi saamise asja, uurib ühte Haanja kommuuniasja ning on vaimustunud Mari Prekupist, kelle vanemad on ex-okultistidest Õigeusu- aktivistid. Seega on Sandra igati sõiduvees.
Arutasime, kuidas hiired oskavad imiteerida kummitusi. Et tekitavad heli nagu keegi kõnniks paljajalu, ajavad suuria sju ümber jne. Pooled kummitusjuhtumid saab nende kaela kanda.

Pidasin täna loengu ENSV Teatriühingust. Üllatavalt huvitav juhtum. Pealtnäha suva loomeliit aga tuli välja, et Ilmar Tammur üritas 1953 -- 69 seal mingit oma alternatiivset impeeriumi luua. Ta pani käima pisikesed TÜ tehased, ostis kokku kinnisvara puhkekodude loomiseks ja asutas alternatiivse teatriõppe süsteemi draamastuudiote võrgu näol. Aga 1969 võeti ta maha ja siis muutuski Teatriühing suht tavaliseks jututoaks.

Loengus oli vähe tudengeid. Kas olen muutunud ebahuvitavaks? Aga Martiini oli kohal ja ütles et oli OK loeng.
Trepil kohtasin Tannbergiga, kes oli loengu käekäigust huvitet. Tahtis siiski et ma artikli ära teeks. Sain teada, et EKP materjale on võimalik Tartu tellida, mis oli üllatus.

Lastekas oli Piret Paasi sünnipäev. Tegime alkoholita shampusega pauku aga ma ei saanud jääda kauemaks.
TT oli 12 tundi Maarja koolis aga ta oli rahulik. Ainult enne magamajäämist oli hüsteeriahoog. Jäin tema kõrvale magama kuni Lagle helistas.
Lagle oli FB chattimas. Väga katkendlikult. Lõpuks ometi on tal Grand Canarial lõbus. Leiab koha peal sõpru ja naudib alastiolekut.