Kuigi päeval on omajagu tuju pahaks ajavaid elemente, on igal päeval üks imeline hetk, kus muremõtted kaovad -- aeg kui ma õhtupoole jälle näen Laglet. Hämmastav. Täilik helgus südames.
18 oktoobri õhtul käisime Lodjakoja juures jalutamas. Oli pime ja tuuline, valgus veikles. Kukkus meteoriit. Sealsamas oli Crystalina kunagi elanud ja Lagle oli käinud 90-ndatel seal nii mõnegil üritusel. Üks ta toonane austaja oli korra kaasas käinud ja nimetanud seltskonda "idioodikarjaks".
Mulle meenus Lagle muljetavaldav kassetikogu, mille koostis mulle just igas aspektis (kuigi seal oli ka korralik Vennaskonna diskograafia jms, oli seal ka omajagu saksa tümakat näiteks) ei meeldinud aga Lagle kaitses oma maitset tarmukalt. Lagle aga meenutas, et tema aga üritas minu muusikamaitsega salaja kohaneda ning palus Meelis Oraval (!) ära seletada, mis värk on bändidega mida ma toona kuulasin (The Who, The Beatles jms.).
19. oktoobril, peale mu väsitavat tööpäeva Lastekas tuli sinna Marco Tasane, kellega tema uue video tegemise plaane. Marco oli algul veits närvis aga muidu muhe ja põhjalik. Vaatasime youtubest kõvasti Marco lemmikuid (Ljubov Orlova, Gurthenko).
Annelinna sõites rääkis Marco vanadest aegadest, Liia kõhulihastest ja kuidas Lagle ta fotod ära näppas ("ma oli juba vihane ning Lagle ütles oma putkast: kui tahad tagasi saada, siis maksa 3000") Laglet iseloomustades: "Kui Lagle midagi tahab, siis ta seda ka saab!"
Kodus Lagle kommenteeris: "Usk, et ma saan kõik mis ma tahan, oleks mu peaaegu surma saatnud".
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment