21. oktoober 2015 Ahhaa 3 ja Riin Kübarsepp surnud

Kolmapäev oli mul tavaline Ahhaas nikerdamise päev. Mul polnud juhtme-netti ja IT- Janno oli kadunud. Sattusin printeri juures koridoris kokku paar Ahhaas töötava neiuga, kellele rääkisin, et olen kunstikoolist praktikal ja võin teha videosid ja animatsioone jne. Neiud küsisid, miks ma pole ennnast listis tutvustanud aga siis ütles juures olnud Mihkel Sild kiiresti paar mulle arusaamatut väljendit  ja neiud jäid mu tutvustamise-ideega millegipärast kohe pooleli. Igatahes ütlesin, et kui peaks abi vaja minema, siis olen olemas.
Käisin Zeppelinis poes ja tagasi tulles kuulsin seest tuletõrjekella tirinat. Ahhaa töötajaid valgus tänavale. Üks noormees tundus tuttav ja hiljem uurides tuli välja, et see on Ahhaa kujundaja Pärt Ojamaa.

Õhtul sõitsin maale. Magama minnes lugesin Postimeest. Surmakuulutusi lugedes nägin juhuslikult ühte allotsas, et klassikaaslased mälestasid Riin Kübarseppa.
Mari Kartau oli pannud hüvastijätu ERRi http://kultuur.err.ee/v/kunst/6319dcb9-c70d-40aa-94d1-a9c5bd585223/head-teed-riin
Riin Kübarseppa teadsin väga hästi. Ta oli 1978 sündinud kunstikriitik. Väike, õbluke ja armsa moega neiu. Võib-olla liiga armas. Väga kaitsetu. Rääkis võluvalt sõnu venitava maneeriga.  Esmakordselt võisin seda nime kohata seoses listiga Heauusilm, mille raames ta koos Mari Kartauga (siis veel Sobolev) tegi aktsioone.
Siin on näha üks. http://www.hot.ee/siramsiram2/toetage.html

Hiljem, kui olin juba Ygaleriis, siis kohtusime juba rohkem igasugu kunstiürituste raames. Aga üks omapärane lugu oli juunis 2004, kui sõitsime minu Sierras  Andres Keili ja Riin Kübarsepaga Õllesummerile. Ma pidin kirjutama artikli ansambel Apelsini 30-aastase sünnipäeva kontserdile. Sellest kirjutasin toona nii http://www.postimees.ee/1423109/sunnipaevadel-meil-surnuid-ei-meenutata

Aga jah, toona oli Õllesummer hiiglaslik ja omajagu apokalüptiline üritus tõesti. Keil ja Riin kadusid vahepeal ära ja kui ma nad lõpuks üles leidsin, siis Keil oli  normis aga Riin oli juba väga lõbusas tujus. Liiga lõbusas.
Aga Õllesummeril ilmnenud  kiindumus vägijookidesse oli tegelikult vägagi kurjakuulutav.

Riin oli ka kaasas Tartu kunstnike invasioonil Tartusse aastal 2006. Ta istus koos Matti Miliusega, kes oli temasse kiindunud, väikebussi esiistmel. Nüüd on nad mõlemad läinud.
Saime Riiniga hästi läbi. Ta kirjutas 2007  ka minu Draakoni galerii näitusest "Elukangelased". Huvitav, EPLi artikkel on kuhugi kadunud aga netis on olemas Sirpis ilmunud http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/jalutusk-ik-galeriides-9/
Ükskord kohtasin teda isegi Elva haigla hoovil.
Viimati vist nägime silmast silma 2011, seoses Kaljo Põllu mälestusnäitusega. http://marguskiis.blogspot.com.ee/2011/02/180211-kaljo-pollu-malestuskonverents.html
Ta nägi siis juba väga halb välja. Nägu oli reetlikult plekiline ja ta käed värisesid. Ta näis 20 aastat vanem kui ta tegelikult oli.  Aga ta oli ikkagi aktiivne ja mures oma sõprade elu pärast.
Ta kirjutas tegelikult viimase hetkeni. Viimastel aastatel tegutses ta Maalehes. Viimane tema artikkel ilmus seal 10. oktoobril 2015.
Kahju. Kahju. Kahju.