Silvi Vrait

Sain paar päeva tagasi teada, et laulja Silvi Vrait suri hooldushaiglas 27. juuni 2013 62-aastaselt. Aprillis, vist 26ndal, peale oma sünnipäeva oli ta kokku kukkunud ja viide haiglasse, kus talle tehti ajuoperatsioon operatsioon. Peale seda oli temast vaid ähmaseid teateid. Et olevat ikka meelemärkusel. Facebookista justkui jagas midagi juunis aga see võis olla mingi FB petekas.

Kohtusin temaga vaid korra aga siiski mitu tundi. Ja selle loo ma tahaks kirja panna, võimalikult täpselt. Palun mitte valesti aru saada, kui mõni detail tundub hetkel kohati vms. Lihtsalt tahan kirja panna kõik enne kui mälestus hääbub. See juhtus pühapäeval 20. jaanuaril 2013. Eellugu on see, et juba sügisel 2012 hakkasin planeerima telesaadet, mis räägiks Eestis ilmunud L-albumitest, kauamängijatest. Umbes nagu "Classic Albums". Pilootsaate   plaadiks valisin Collage LP "Käokiri" (1977). Tegin sellega rohkelt eeltööd, mitme inimesega sai kokku lepitud jne aga siis jäi Collage boss Aarne Vahuri tõsiselt haigeks. Lükkasin Collage saate tegemise edasi ja otsustasin piloodi teha hoopis Fixi albumist "Värviline maailm" (1978). Kõndisin tartu  Laululava allaVäino Landi jutule, kes esialgsest väikesest isakesepoosist hoolimata andis lahkelt mulle kontaktid kõigi Fixi liikmetele, kes plaati tegid. Loomulikult oli ka Silvi Vrait nende seas. Helistasin kohe Silvile, kes oli telefonis väga reipa häälega. Ta oli kohe nõus intervjuud andma ja naeris, et on buss, kus ta parajasti sõitis, tegi mingi jõnksu jne. Hiljem leppisime Viktor Vassiljeviga kokku, te filmime tema ja Silvi intervjuu Viki linnalähedases häärberis.
Mõni päev hiljem võtsingi rezhissöör Urmas Reisbergi ja Lagle oma mõlkis Sierra peale ja sõitsime Tallinna, Õismäe külje alla ilmetute punatellistest korrusmajade hoovi. Ilm oli päiksepaisteline, maas kerge lumi. Enne seda käisime Kalamajast läbi, võtsime ühe Reisbergi  naiskolleegi käest kaamera. Helistasime kella 11 paiku ja Vrait eivõtnud algul vastu aga siis võttis ja oli väga pahur. Ütles midagi, et "miks nii äkki peab helistama". Aga kui me olime juba all, siis lubas ikka välja tulla. Läksin ukse taha ja vist helistasin uksekella. Ootasin ukse taga üsna mitu minutit ja siis läks uks lahti.
Ma ei tundnud teda esimese sekundiga ära. Esiteks oli ta palju lühem kui arvasin --minust vähemalt peajagu väiksem. Lisaks muidugi kühmus. Pealegi puudusid tal kulmud peaaegu täiesti ning ripsmed olid vaevumärgatavad. Näost oli ta kahvatu.
Kutsusin ta oma autologusse. Ta kõndis hästi ettevaatlikult ja aeglaselt.
Aga autos juhendas ta mind täiesti adekvaatselt. Viki poole sõites oli ta sõnaaher. Vastas rohkem viisakusest väga napilt Fixi kohta jne, ise kiirelt meiki tehes endale. Näiteks joonistas endale kulmud.
Sõitsime Tallinnast umbes 15 km kaugusel asuva Viki häärberi juurde. Jõudsimegi umbes kokkulepitud kella 13 paiku aga see oli juba üsna hilja, kuna VV pidi laeva peale jõudma.
Sättisime valgusteid ja kaameraid paika. SV istus VV köögis ja sõnas vahel: "Nii, veel üks juust..." jms.
Panime VV ja SV paika, mikrofonid rinda. VV oli heas tujus, ainult tahtis suitsetada intervjuu andmise ajal. Aga Silvi, kes ei võtnud oma mütsi peast,  vajus kühmu ja muutus kummaliselt sarkastiliseks. Ta kippus küsimusi osatama, esitas veidi õelaid märkusi ja vastas kuidagi tujutult lühidalt. Lõpupoole ta siiski avanes rohkem.
Üsna pea aga ilmus majja Mait Paldra, kes hakkas vaikselt ja viisakalt VV-d kiirustama, et ta ruttu laeva peale viia. VV läkski pakkima. Tegime Silviga lõpu poole natuke ka eraldi intervjuud, siis oli ta natuke jutukam. Lõpus laulis ta a capella hingekriipivalt "Nukruse linna".
 Üldiselt saime siiski materjali kokku.
Pakkisime ka oma asjad ruttu kokku. Paldra varjas oma närvilisust hästi, kui ütles: "Pool tundi tagasi oli viimane minut" aga loodetavasti nad laevast päris maha ei jäänud.
Tagasi linna sõites hakkas Silvi rääkima, et nad olid Vikiga paar, siis rääkisime nende kitarristist pojast Silverist, kes ka muidu teeb metalit aga vahel raha teenimiseks mängib Fixis. Siis läks jutt Lauri Leesi peale, kelle kohta SV ütles: "Ta vist peab end minu sõbraks jah."
SV natuke noris Leesi kallal, mainis et ta ise pole enam õpetaja Lütseumis ("Aga mulle tegelikult  meeldib õpetada") ja sellega seoses rääkisime ka Leesi humoristiambitsioonidest 23 aastat tagasi ja poliitikast põgusalt. SV palus tervitada Toomas Leppa ja pidas sooja sõnaga meeles aga tuletas meelde, et tal pole ikka 60. sünnipäevakontserti videot.
Linnas sõites jõudsie rääkida The Doorsist, keda 70ndatel vaid üksikud olevat kuulanud, kuna Morrisoni laulmine polnud midagi erilist. Silvit üllatas humoorikalt minu väide, et ainuke plaat, kus Morrison korralikult laulis, oli Doorsi teine, "Strange Days". Silvi naeris: "Tavaliselt just need teised kipuvad metsa minema."
Kinkisin talle ühe lilla shokolaaditahvli ja ta ütles: "Jaa. Silverile see maitseb... Ühele teisele Silverile."
Silvi maja ees ronis ta autost välja: "Edasi saan juba ise."  Lubasin teatada, kui asjast asja saab jne.

Me saime saate valmis küll. Filmisime Reisbergiga ja Fideelia Signe Rootsiga intervjuud ning monteerisime Fideeliaga kokku.  Aga siis ilmnes, et esialgsel tellijal TTV-l on "rahadega kitsas. " Pakkusin igaks juhuks ETV-le. Seal vaagiti asja 2 kuud, kästi korra ümber teha pooletunniseks ja siis esitati list vigadest, mis pilootsaatel ikka olevat ning lükati tagasi.

Panen lingi 50minutilisele versioonile. Kohmakas ta muidugi on jne, kuid midagi ikka. Ma tahtsin seda sarja teha just seoses teadmisega, et 1940 -- 70 sündinud rockmuusikud juba surevad ja varsti pole paljudega võimalik teha enam ühtegi intervjuud. Aga poleks siiski arvanud, et see nii kähku tuleb.

"KAUAMÄNGIJAD" 50 min.