18.15 juhatas Erik Alalooga programmi veidi närviliselt sisse.
Alguses esinesesid tudengid Sasha Ketova, Kristiina Randrüüt, Tarvo Porroson, TÜ koreograafiatudeng Sonja Ketova ja muusikaline kollektiiv :D The Vessel (Robin Nõgisto, Karl Kirsipuu) - "Ma tahan" -- veidi liiga läbipaistva ideega etendusega, kus algul kaks neidu riietuvad (sirmi taga) ümber ja vahivad üksteist vihaselt. Üks büstikam neid karjub korduvalt "Ma tahan!" Siis ilmub kaltsude alt parm, kes tuiab ringi. Trummar mängib sirmi taga ja karjub.
Lõpus üritas büstikas neid ja etendajad riidekotte oksjoni korras maha müüa aga ainult noormees ja neiu julgesid midagi osta.
Tiina Sööt esines väga tugeva monoetendusega "Eksitus". Algul näitas grafoprojektori abiga mehe ja naise kallistus-suhte skeeme. Siis ilmus lavale Tiina, kes esitas pooliku loo (lihtsalt seistes) Viinis elavast lavastajast Jarekist, kellega ta niisama kohtus. Siis jäi lugu pooleli, Tiina käis sirmi taga, tuli tagasi, hakkas sama lugu otsast peale aga naljakaid zheste tehes ja robotlikult vehkides. Lugu läks veidi pikemaks. Siis käsi sirmi taga, tuli tagasi, vehkis veelgi rohkem ja lugu läks veelgi pikemaks. Tuli välja, et Jarek, tuntud lavastaja, pidas teda üheks austerlannaks Estriks. Lõpuks veshkis Tiina täie hooga ja püändiks tuli Jareki hiljem saadetud kirjast välja, et ta pidas teda kogu aeg Estriks ja palus vabandust, et oli teda pidanud eestlannaks Tiinaks. Lõpus oli skype salvestus zhestifriigi Jareku ja Tiina vahel, suht arusaamatu aga võis näha Jareku nägusid ja liigutusi.
Doris Feldmann & Mari Lääne - "Kruttijad", kus kaks neiut mängisid paari, kus üks olesklev telekahull ja teine rahulolematu. Vanu katoodtelekaid mõjutati kõvade magnetitega pendeldamas nööri otsas. Lõpus paar kähmles.
Esines üks noor ameeriklane, kelle nime ei leia kusagilt. Alguses ta võttis end trussikute väele. Keedukannu kahina järgi tegi ta justkui suustamisliigutusi järjest kiiremini. Plõksuga koos lõpetas. Hakkas lugema Eesti - Inglise vestmikust autoparandusega seotud lauseid väga naljaka aktsendiga ja tegi vihjeid peaaegu fataalsele autõnnetusele.
Vahepeal oli pikem paus. Koridoris jutlesime Tegova ja Söötidega. Mai oli üsna tujust ära. Kalju Kütt hakkas minuga mingi poliitikavärgi pärast norima.
Erik Alalooga, Andreas W, Tanel V. Kulla, Taavi Suisalu - "Läbipõletajad" oli kobe postapokalüptiline industrialdraama. Kuigi tutvustav tekst rääkis allakukkunud lennukist, siis enamasti dialoogita etendus jättis mulje pigem kataklüsmi üle elanud maailmast, kus eelnev info on hävinud ja mehed mängivad alles jäänud raua ja seadmetega oma lõbuks. Dialoogi oleks võinud olla. Nüüd oli Kulla monoloog, kui ta oli pistnud pea läbi efektse laserkihi, kuhu tekitati pilved ja rääkis suravast hävituslennukioperatsioonist. Aga lavastus, koreograafia ja kujundus oli mõjuv, naljakate keeletute meeste mässamised.
Peale üritust jäin veel genisse. Meie (tegova ja kütt) kõrvale oli sattunud kaks Maaülikooli (Univresity of Life Sciences) välistudengit blond 2.02 pikk blond Lille-st, Prantsusmaalt ja Anna Slovakkiast. Väga põnev jutt oli. Saime teada et Eesti ülu on kehv, tööd nõutakse ülikoolis vähe. Slovakid ei tunne tshehhidega alaväärsuskompleksi.jne jne.
Õpetasin neidudele veidi Eesti keelt, näiteks hääldama Maaülikool (Anna hääldas majüilikuul), "mine p....sse" jne.
Varsti sai neiukestel pässidest villand ja astusid minema. Sõitsin rattaga koju.
No comments:
Post a Comment