08.06.13 kummipaatidega piusal

Viisime lapsed Pusisse ja siis tagasi Tartu. Toppisime Galaxysse kummipaadi ja roosa jalgratta ning sõitsime Luunjasse, et võtta peale Martiini (kes oma heledas kostüümis-kaabus nägi välja nagu briti suvitaja) ja  Aurora. Ning sõit Vastseliina peale.
Vastseliina linnuses sai veidi ronitud, nähtud ka Tiit Härmi sedasama tegemas. Suurimas tornid pesitsesid mesilased.
Uurisime jõge aga pidasime seda liiga kitsaks. Sõitsime mõned kilomeetrid edasi ühe küla juurde, kus pisike veskipais. Seal küll üks kohalik mees ütles, et vesi on liiga madal aga me panime ikka paadid maha ja hakkasime pumpama.
Mina panin ka kodinad kokku ja sõitsin Obinitsast läbi Piusa sillani. Kell oli juba 17.30. Jätsin Galaxy parklasse, võtsin roosa ratta välja ja hakkasin mäest üles väntama tagasi teisele poole Obinitsa. Aga kohe samal tõusul, nagu Lagle ennustas päev varem, läks täiesti korras kett puru nagu naksti.
Nojah. Mis nüüd teha. Vahtisin seal nagu loll oma 10 minutit. Lõpuks otsustasin siiski ilma ketita, Draisi moodi jalgadega lükates sihtkohta jõuda.
Eks ma siis liikusin. Päike lõõskas. Obinitsa ja selle ümbrus oli inimtühi, ainult üksikud näod ja traktorid. Westerni tunne tuli  peale. Sõitsin Lindora poole, siis pöörasin kruusateel läbi paari miniküla, kus koerad lõugasid, siis sattusid männimetsa, kus tee kihutas alla ja siis üles. Lõpuks keerasin alla mingi  Piuse turismikeskuse poole. Seal oli sild.
Ma olin kartnud, et ratast jalaga tagant tõugates 10 km tunnis liibates jään kokkulepitud kohta hiljaks aga tutkit. Ootasin seal sillal rohkem kui neli tundi. Helistasin Laglele ja sain teada, et tee on uskumatult raske. Kivi kivis kinni. Seda oli uskumatu kuulda, sest silla lähedal tundus jõgi normaalne.
Lõpuks jõudiski Lagle Vegal nägu ees sõuda üritades ja Martiini-Aurora sillani, hirmsasti kirudes ja sajatades. Liikusime turismitalu-forellikasvatuse lähedale, kus paistis normaalne kallas olevat.  Lagle ja Aurora loobusid sel neetud jõel edasi ukerdamast. Vaidlesime kas ja kuidas edasi sõita. Lõpuks Lagle/Auroran otsustasin Galaxyni jõuda jalgsi või häälega ja meie Martiiniga edasi raftida. Panime ratta presendi sees martiini kummika peale, ise ronisime Vegale.
Kohe tuli forellikasvatustalu, mille juures passis rõõmud perekond ja maja külje all oli pais. Risu ja sodi täis. Perekond soovitas küll paisust alla sõita aga me ei läinud õnge. Pidime välja ukerdama ja kummikad lausa maja (veski?) nurga alt läbi smuugeldama. Kohe peale maja muutus jõgi kohe väga madalaks ja kiviseks, nii et mul tuli varsti välja ronida ja paati enda järele vedada. Õnneks olin jalga jätnud lühikesed püksid, nii et väga märjaks ei saanud. Aga tuligi hakata paadi kõrval jalutama 10 cm vees, mis õnneks polnud külm. Vaevalt sai korraks paati ronida, kui tuli uus kivirida.
Nii me siis käänutasime vees solistades vist kilomeetreid ja kilomeetreid. Jõgi oli metsik. Ei mingit tsivilisatsiooni miilide viisi.
Mingil hetkel hakkasi vesi sügavamaks minema, kivid kadusid kuid siis hakkasid krooniliselt ette jääma jõkke kukkunud puud. Iga käänaku taga.  Neid ikka oli. Peeneid ja jämedaid, pikki. Oioio Tundsin end nagu raske ekspeditsiooni liige, mingil suurel jõel asustamata kontinendil. Kordi ja kordi tirisime paate üle puude, mis olid kunagi jõele kukkunud ja sinna jäänud.
Aga loodus oli ilus. Linnud laulsid nagu hullud. Mingil hetkel kukkusid käod kooris kukkuma, täielik stereo. Jõe ääres oli suur värviline lupiinipõld, mille kohal oli nõrk udu. Taevas muide ei läinud kordagi pimedaks.
Lõpuks jõudsime uuesti tsivilisatsiooni lähedale aga sellest polnud kasu midagi, lihtsalt veetakistused muutusid veel tülikamaks -- kruusast koolmekohad, saunast vette jooksmise kivid vee all, purded jne. Jube tüütu.
Jõudsime lõpuks Piuse matkakeskuse juurde Lindora lähedal, läbisime selle aga siis jäi ette suur vette kukkunud mändide lasu, mida meil poleks õnnestunud kuidagi ületada.  Egas midagi, sõudsime tagasi külakele juurde, tõmbasime paadid ühe talu lähedal kaldale.
Ja siis kand ja varvas, mööda maanteed ja siis kruusakat 8km sinna, kuhu olin auto jätnud. Oi, küll oli tüütu. Hommik, uimane pea, LSD-likmets, nüri samm. Martiinil hakkas väidetavalt pilt ära viskama. Aga jõudsime ikka kohale. Lagle ja Aurora magasid sees, kuigi telk oli ka püsti. Olid paari autoga ilusasti kohale jõudnud. Ega me jäänudki jokutama, sõitsime paatide juurde, korjasime peale ja siis kodu poole. Tõsi, peale Põlvat hakkas mul juhtides pilt ära viskama ja siis magasime ühe talu tee peal tunnikese.