Silvi Vrait

Sain paar päeva tagasi teada, et laulja Silvi Vrait suri hooldushaiglas 27. juuni 2013 62-aastaselt. Aprillis, vist 26ndal, peale oma sünnipäeva oli ta kokku kukkunud ja viide haiglasse, kus talle tehti ajuoperatsioon operatsioon. Peale seda oli temast vaid ähmaseid teateid. Et olevat ikka meelemärkusel. Facebookista justkui jagas midagi juunis aga see võis olla mingi FB petekas.

Kohtusin temaga vaid korra aga siiski mitu tundi. Ja selle loo ma tahaks kirja panna, võimalikult täpselt. Palun mitte valesti aru saada, kui mõni detail tundub hetkel kohati vms. Lihtsalt tahan kirja panna kõik enne kui mälestus hääbub. See juhtus pühapäeval 20. jaanuaril 2013. Eellugu on see, et juba sügisel 2012 hakkasin planeerima telesaadet, mis räägiks Eestis ilmunud L-albumitest, kauamängijatest. Umbes nagu "Classic Albums". Pilootsaate   plaadiks valisin Collage LP "Käokiri" (1977). Tegin sellega rohkelt eeltööd, mitme inimesega sai kokku lepitud jne aga siis jäi Collage boss Aarne Vahuri tõsiselt haigeks. Lükkasin Collage saate tegemise edasi ja otsustasin piloodi teha hoopis Fixi albumist "Värviline maailm" (1978). Kõndisin tartu  Laululava allaVäino Landi jutule, kes esialgsest väikesest isakesepoosist hoolimata andis lahkelt mulle kontaktid kõigi Fixi liikmetele, kes plaati tegid. Loomulikult oli ka Silvi Vrait nende seas. Helistasin kohe Silvile, kes oli telefonis väga reipa häälega. Ta oli kohe nõus intervjuud andma ja naeris, et on buss, kus ta parajasti sõitis, tegi mingi jõnksu jne. Hiljem leppisime Viktor Vassiljeviga kokku, te filmime tema ja Silvi intervjuu Viki linnalähedases häärberis.
Mõni päev hiljem võtsingi rezhissöör Urmas Reisbergi ja Lagle oma mõlkis Sierra peale ja sõitsime Tallinna, Õismäe külje alla ilmetute punatellistest korrusmajade hoovi. Ilm oli päiksepaisteline, maas kerge lumi. Enne seda käisime Kalamajast läbi, võtsime ühe Reisbergi  naiskolleegi käest kaamera. Helistasime kella 11 paiku ja Vrait eivõtnud algul vastu aga siis võttis ja oli väga pahur. Ütles midagi, et "miks nii äkki peab helistama". Aga kui me olime juba all, siis lubas ikka välja tulla. Läksin ukse taha ja vist helistasin uksekella. Ootasin ukse taga üsna mitu minutit ja siis läks uks lahti.
Ma ei tundnud teda esimese sekundiga ära. Esiteks oli ta palju lühem kui arvasin --minust vähemalt peajagu väiksem. Lisaks muidugi kühmus. Pealegi puudusid tal kulmud peaaegu täiesti ning ripsmed olid vaevumärgatavad. Näost oli ta kahvatu.
Kutsusin ta oma autologusse. Ta kõndis hästi ettevaatlikult ja aeglaselt.
Aga autos juhendas ta mind täiesti adekvaatselt. Viki poole sõites oli ta sõnaaher. Vastas rohkem viisakusest väga napilt Fixi kohta jne, ise kiirelt meiki tehes endale. Näiteks joonistas endale kulmud.
Sõitsime Tallinnast umbes 15 km kaugusel asuva Viki häärberi juurde. Jõudsimegi umbes kokkulepitud kella 13 paiku aga see oli juba üsna hilja, kuna VV pidi laeva peale jõudma.
Sättisime valgusteid ja kaameraid paika. SV istus VV köögis ja sõnas vahel: "Nii, veel üks juust..." jms.
Panime VV ja SV paika, mikrofonid rinda. VV oli heas tujus, ainult tahtis suitsetada intervjuu andmise ajal. Aga Silvi, kes ei võtnud oma mütsi peast,  vajus kühmu ja muutus kummaliselt sarkastiliseks. Ta kippus küsimusi osatama, esitas veidi õelaid märkusi ja vastas kuidagi tujutult lühidalt. Lõpupoole ta siiski avanes rohkem.
Üsna pea aga ilmus majja Mait Paldra, kes hakkas vaikselt ja viisakalt VV-d kiirustama, et ta ruttu laeva peale viia. VV läkski pakkima. Tegime Silviga lõpu poole natuke ka eraldi intervjuud, siis oli ta natuke jutukam. Lõpus laulis ta a capella hingekriipivalt "Nukruse linna".
 Üldiselt saime siiski materjali kokku.
Pakkisime ka oma asjad ruttu kokku. Paldra varjas oma närvilisust hästi, kui ütles: "Pool tundi tagasi oli viimane minut" aga loodetavasti nad laevast päris maha ei jäänud.
Tagasi linna sõites hakkas Silvi rääkima, et nad olid Vikiga paar, siis rääkisime nende kitarristist pojast Silverist, kes ka muidu teeb metalit aga vahel raha teenimiseks mängib Fixis. Siis läks jutt Lauri Leesi peale, kelle kohta SV ütles: "Ta vist peab end minu sõbraks jah."
SV natuke noris Leesi kallal, mainis et ta ise pole enam õpetaja Lütseumis ("Aga mulle tegelikult  meeldib õpetada") ja sellega seoses rääkisime ka Leesi humoristiambitsioonidest 23 aastat tagasi ja poliitikast põgusalt. SV palus tervitada Toomas Leppa ja pidas sooja sõnaga meeles aga tuletas meelde, et tal pole ikka 60. sünnipäevakontserti videot.
Linnas sõites jõudsie rääkida The Doorsist, keda 70ndatel vaid üksikud olevat kuulanud, kuna Morrisoni laulmine polnud midagi erilist. Silvit üllatas humoorikalt minu väide, et ainuke plaat, kus Morrison korralikult laulis, oli Doorsi teine, "Strange Days". Silvi naeris: "Tavaliselt just need teised kipuvad metsa minema."
Kinkisin talle ühe lilla shokolaaditahvli ja ta ütles: "Jaa. Silverile see maitseb... Ühele teisele Silverile."
Silvi maja ees ronis ta autost välja: "Edasi saan juba ise."  Lubasin teatada, kui asjast asja saab jne.

Me saime saate valmis küll. Filmisime Reisbergiga ja Fideelia Signe Rootsiga intervjuud ning monteerisime Fideeliaga kokku.  Aga siis ilmnes, et esialgsel tellijal TTV-l on "rahadega kitsas. " Pakkusin igaks juhuks ETV-le. Seal vaagiti asja 2 kuud, kästi korra ümber teha pooletunniseks ja siis esitati list vigadest, mis pilootsaatel ikka olevat ning lükati tagasi.

Panen lingi 50minutilisele versioonile. Kohmakas ta muidugi on jne, kuid midagi ikka. Ma tahtsin seda sarja teha just seoses teadmisega, et 1940 -- 70 sündinud rockmuusikud juba surevad ja varsti pole paljudega võimalik teha enam ühtegi intervjuud. Aga poleks siiski arvanud, et see nii kähku tuleb.

"KAUAMÄNGIJAD" 50 min.

08.06.13 kummipaatidega piusal

Viisime lapsed Pusisse ja siis tagasi Tartu. Toppisime Galaxysse kummipaadi ja roosa jalgratta ning sõitsime Luunjasse, et võtta peale Martiini (kes oma heledas kostüümis-kaabus nägi välja nagu briti suvitaja) ja  Aurora. Ning sõit Vastseliina peale.
Vastseliina linnuses sai veidi ronitud, nähtud ka Tiit Härmi sedasama tegemas. Suurimas tornid pesitsesid mesilased.
Uurisime jõge aga pidasime seda liiga kitsaks. Sõitsime mõned kilomeetrid edasi ühe küla juurde, kus pisike veskipais. Seal küll üks kohalik mees ütles, et vesi on liiga madal aga me panime ikka paadid maha ja hakkasime pumpama.
Mina panin ka kodinad kokku ja sõitsin Obinitsast läbi Piusa sillani. Kell oli juba 17.30. Jätsin Galaxy parklasse, võtsin roosa ratta välja ja hakkasin mäest üles väntama tagasi teisele poole Obinitsa. Aga kohe samal tõusul, nagu Lagle ennustas päev varem, läks täiesti korras kett puru nagu naksti.
Nojah. Mis nüüd teha. Vahtisin seal nagu loll oma 10 minutit. Lõpuks otsustasin siiski ilma ketita, Draisi moodi jalgadega lükates sihtkohta jõuda.
Eks ma siis liikusin. Päike lõõskas. Obinitsa ja selle ümbrus oli inimtühi, ainult üksikud näod ja traktorid. Westerni tunne tuli  peale. Sõitsin Lindora poole, siis pöörasin kruusateel läbi paari miniküla, kus koerad lõugasid, siis sattusid männimetsa, kus tee kihutas alla ja siis üles. Lõpuks keerasin alla mingi  Piuse turismikeskuse poole. Seal oli sild.
Ma olin kartnud, et ratast jalaga tagant tõugates 10 km tunnis liibates jään kokkulepitud kohta hiljaks aga tutkit. Ootasin seal sillal rohkem kui neli tundi. Helistasin Laglele ja sain teada, et tee on uskumatult raske. Kivi kivis kinni. Seda oli uskumatu kuulda, sest silla lähedal tundus jõgi normaalne.
Lõpuks jõudiski Lagle Vegal nägu ees sõuda üritades ja Martiini-Aurora sillani, hirmsasti kirudes ja sajatades. Liikusime turismitalu-forellikasvatuse lähedale, kus paistis normaalne kallas olevat.  Lagle ja Aurora loobusid sel neetud jõel edasi ukerdamast. Vaidlesime kas ja kuidas edasi sõita. Lõpuks Lagle/Auroran otsustasin Galaxyni jõuda jalgsi või häälega ja meie Martiiniga edasi raftida. Panime ratta presendi sees martiini kummika peale, ise ronisime Vegale.
Kohe tuli forellikasvatustalu, mille juures passis rõõmud perekond ja maja külje all oli pais. Risu ja sodi täis. Perekond soovitas küll paisust alla sõita aga me ei läinud õnge. Pidime välja ukerdama ja kummikad lausa maja (veski?) nurga alt läbi smuugeldama. Kohe peale maja muutus jõgi kohe väga madalaks ja kiviseks, nii et mul tuli varsti välja ronida ja paati enda järele vedada. Õnneks olin jalga jätnud lühikesed püksid, nii et väga märjaks ei saanud. Aga tuligi hakata paadi kõrval jalutama 10 cm vees, mis õnneks polnud külm. Vaevalt sai korraks paati ronida, kui tuli uus kivirida.
Nii me siis käänutasime vees solistades vist kilomeetreid ja kilomeetreid. Jõgi oli metsik. Ei mingit tsivilisatsiooni miilide viisi.
Mingil hetkel hakkasi vesi sügavamaks minema, kivid kadusid kuid siis hakkasid krooniliselt ette jääma jõkke kukkunud puud. Iga käänaku taga.  Neid ikka oli. Peeneid ja jämedaid, pikki. Oioio Tundsin end nagu raske ekspeditsiooni liige, mingil suurel jõel asustamata kontinendil. Kordi ja kordi tirisime paate üle puude, mis olid kunagi jõele kukkunud ja sinna jäänud.
Aga loodus oli ilus. Linnud laulsid nagu hullud. Mingil hetkel kukkusid käod kooris kukkuma, täielik stereo. Jõe ääres oli suur värviline lupiinipõld, mille kohal oli nõrk udu. Taevas muide ei läinud kordagi pimedaks.
Lõpuks jõudsime uuesti tsivilisatsiooni lähedale aga sellest polnud kasu midagi, lihtsalt veetakistused muutusid veel tülikamaks -- kruusast koolmekohad, saunast vette jooksmise kivid vee all, purded jne. Jube tüütu.
Jõudsime lõpuks Piuse matkakeskuse juurde Lindora lähedal, läbisime selle aga siis jäi ette suur vette kukkunud mändide lasu, mida meil poleks õnnestunud kuidagi ületada.  Egas midagi, sõudsime tagasi külakele juurde, tõmbasime paadid ühe talu lähedal kaldale.
Ja siis kand ja varvas, mööda maanteed ja siis kruusakat 8km sinna, kuhu olin auto jätnud. Oi, küll oli tüütu. Hommik, uimane pea, LSD-likmets, nüri samm. Martiinil hakkas väidetavalt pilt ära viskama. Aga jõudsime ikka kohale. Lagle ja Aurora magasid sees, kuigi telk oli ka püsti. Olid paari autoga ilusasti kohale jõudnud. Ega me jäänudki jokutama, sõitsime paatide juurde, korjasime peale ja siis kodu poole. Tõsi, peale Põlvat hakkas mul juhtides pilt ära viskama ja siis magasime ühe talu tee peal tunnikese.

01.06.2012 rattaralli ja lastekaitsepäev

Otsustasime, et tillusõitudel osalevad PR ja PI ning minirallil TT. Millegipärast jäime toppama ning  sõitsin PR-ga ees ära, et numbrid kätte saada. Plasku kõrval McDonaldsi plats oli meeletult mudilasi ja nende vanemaid täis, nii et polnud kuhugi ei istuda ega astuda. Sain kuidagi laste numbrid ja paprad korda kuid siis hakati üürgama, et tillusõit kuni 3-aastastele hakkab kohe, et võtku me aga platsi. Ootasin veel veidi Laglet jt. aga trügimine stardikoridori poole läks kiireks, otsustasin koos PR-ga platsi võtta. Kui olime koridori tagaotsas,  suures rahvasummas, märkasin raja ääres piirdeaia taga Laglet, kes vaatas korraks ka mulle otsa, kuid ei märganud ja tormas edasi. Kohe oli ka start. Juhendasin PR issidest ja emmedest sujuvalt mööduma ja sellega ta sai hästi hakkama. 500m raja teisel poolel pidin juba PR ratta järel hoolega silkama kuni finishini, kus käis ähmiga auhinnakilekottide (jäätis, limps, diplom) jagamine sajakonnale mudilasele.
Märkasin meie pere rattaid ühe posti juures ja seal lähedal ülejäänud ka olid. Lagle oli muidugi maruvihane, sest mul oli mobla maha jäänud. Ta oli isegi uued numbrid küsinud.
Lagle läks Piretiga teisele sõidule, mis oli 1000 meetrit (katlamajani ja tagasi). Muidugi pani PI ees minema ja jalgsi Lagle pidi kõvasti jooksma.
Läks veel päris palju aega, kui ma sain TT-ga starti minna. TT oli rahulik, nagu oleks see igapäevane asi miniralli (5km stardis olla). Trass läks mudilastega võrreldes hoopis teises suunas. Kaubaja tagant läbi, Vanemuise tagant üles Akadeemia tänavani, sealt Tähesse. Vanemuise tõusul pidi käikudeta TT maha tulema, kaotas sellega kohti aga oli käbe uuesti peale ja sõitma. Olime just kohti võtmas, kui minu vanal kokukal muidugi kett maha tuli keset imekaunist Tähe tänavat. Peatusime ja kaotasime kohti. Siis tuli veel kord. Pöörasime Tehase tänavasse ja ka seal tuli kett maha! Turu tänaval suutsime mõned virilamad poisid kinni püüda ja mööduda. Finishis ootas meid suurt tropp. Aga TT oli väga cool.
Kui olime auhinnad kätte saanud, olime natuke veel ja siis liikusime kesklinna lastekaitsepäevale. Mingil põhjusel jäime PI ga maha ja kuna mul oli mobla koju jäänud, oli Laglet jätte mänguväljakult raske leida. Aga lõpuks leidsin.
TLKK oli ka suures telgis esindatud ja see aasta oli reklaamiks välja mõeldud geniaalne idee: huvilistel lasti ära värvida kooli keraamikast ülejäänud saviesemeid. Neid oli igasuguseid -- küll potikesti, vaase,  küünlajakesi, küll veidraid kujusid.  Poisid plikad disainiseid neid mõnuga. Mingil hetkel, kui Teesaar oli juhendamas, oli selge, et kujukesed saavad kohe otsa. Ove, kes tiirutas rattaga ringi, teadis, et rohkem on neid vaid prügikastis. Kihutasin Jakobi 52 suunas. Jakobi mäel jälgiti (ka Peeter Talvistu) hoolega proffide rattavõistlust. Läksin ja tuhlasin kooli suures prügikastis maja hoovis. Leidsin papitükkide ja kile hulgas hulganisti põnevat keraamikat, näiteks kaks pealuukujuga, mille ka kesklinna viisisn. Teesaar lahkus ja asmele tuli Riho. Savitükkide värvimine oli endiselt väga popp, kohtusin huvitavate lastega (mingid kaks poissi käisid kogu aeg uudistamas, üks tüdruk oli väga iseteadlik, paar neidu olid väga ujuvad, üks poiss tahtis midagi emale kingituseks vii aga ei leidnudki, üks maalis poti väga abstraktselt triibuliseks). Jälle said saviasjad otsa ja jälle läksin veel viimaste vähegi kõblike  prügikastileidude järele. Värvimata jäid lõpuks vaid mõned. Mitmeme kuivama jäetule ei tulnudki lapsed järele ja viisin need koju.

Järgmine päev 2.juunil läksime perega Pangodi äärde esimest korda ujuma. Vastu tuli rattaralli. Efektses kostüümis  Malle Elvet lükkas vaevaliselt ratast Pangodi lähedal mäest üles (lõpuks 65 km aeg veidi üle 4t).

29. mai 2013 Global Container Tartus Genis

Mai ja Tiina Sööt kutsusid mind filmima Global Containeri programmi Genklubis. Võtsin Canoni ja statiivi kaasa. Sain sisse, Kogu  seltskond veel palavikuliselt valmistas etendusi ette.
18.15 juhatas Erik Alalooga programmi veidi närviliselt sisse.
Alguses esinesesid tudengid Sasha Ketova, Kristiina Randrüüt, Tarvo Porroson, TÜ koreograafiatudeng Sonja Ketova ja muusikaline kollektiiv :D The Vessel (Robin Nõgisto, Karl Kirsipuu) - "Ma tahan" -- veidi liiga läbipaistva ideega etendusega, kus algul kaks neidu riietuvad (sirmi taga) ümber ja vahivad üksteist vihaselt. Üks büstikam neid karjub korduvalt "Ma tahan!"  Siis ilmub kaltsude alt parm, kes tuiab ringi. Trummar mängib sirmi taga ja karjub.
Lõpus üritas büstikas neid ja etendajad riidekotte oksjoni korras maha müüa aga ainult noormees ja neiu julgesid midagi osta.

Tiina Sööt esines väga tugeva monoetendusega "Eksitus". Algul näitas grafoprojektori abiga mehe ja naise kallistus-suhte skeeme. Siis ilmus lavale Tiina, kes esitas pooliku loo (lihtsalt seistes) Viinis elavast lavastajast Jarekist, kellega ta niisama kohtus. Siis jäi lugu pooleli, Tiina käis sirmi taga, tuli tagasi, hakkas sama lugu otsast peale aga naljakaid zheste tehes ja robotlikult vehkides. Lugu läks veidi pikemaks. Siis käsi sirmi taga, tuli tagasi, vehkis veelgi rohkem ja lugu läks veelgi pikemaks. Tuli välja, et Jarek, tuntud lavastaja, pidas teda üheks austerlannaks Estriks. Lõpuks veshkis Tiina täie hooga ja püändiks tuli Jareki hiljem saadetud kirjast välja, et ta pidas teda kogu aeg Estriks ja palus vabandust, et oli teda pidanud eestlannaks Tiinaks. Lõpus oli skype salvestus zhestifriigi  Jareku ja Tiina vahel, suht arusaamatu aga võis näha Jareku nägusid ja liigutusi.

Doris Feldmann & Mari Lääne - "Kruttijad", kus kaks neiut mängisid paari, kus üks olesklev telekahull ja teine rahulolematu. Vanu katoodtelekaid mõjutati kõvade magnetitega pendeldamas nööri otsas. Lõpus paar kähmles.

Esines üks noor ameeriklane, kelle nime ei leia kusagilt. Alguses ta võttis end trussikute väele. Keedukannu kahina järgi tegi ta justkui suustamisliigutusi järjest kiiremini. Plõksuga koos lõpetas. Hakkas lugema Eesti - Inglise vestmikust autoparandusega seotud lauseid väga naljaka aktsendiga ja tegi vihjeid peaaegu fataalsele autõnnetusele.

Vahepeal oli pikem paus. Koridoris jutlesime Tegova ja Söötidega. Mai oli üsna tujust ära. Kalju Kütt hakkas minuga mingi poliitikavärgi pärast norima.

Erik Alalooga, Andreas W, Tanel V. Kulla, Taavi Suisalu - "Läbipõletajad" oli kobe postapokalüptiline industrialdraama. Kuigi tutvustav tekst rääkis allakukkunud lennukist, siis enamasti dialoogita etendus jättis mulje pigem kataklüsmi üle elanud maailmast, kus eelnev info on hävinud ja mehed mängivad alles jäänud raua ja seadmetega oma lõbuks. Dialoogi oleks võinud olla. Nüüd oli Kulla monoloog, kui ta oli pistnud pea läbi efektse laserkihi, kuhu tekitati pilved ja rääkis suravast hävituslennukioperatsioonist. Aga lavastus, koreograafia ja kujundus oli mõjuv, naljakate keeletute meeste mässamised.

Peale üritust jäin veel genisse. Meie (tegova ja kütt) kõrvale oli sattunud kaks Maaülikooli (Univresity of  Life Sciences) välistudengit blond 2.02 pikk blond Lille-st, Prantsusmaalt ja Anna Slovakkiast. Väga põnev jutt oli. Saime teada et Eesti ülu on kehv, tööd nõutakse ülikoolis vähe. Slovakid ei tunne tshehhidega alaväärsuskompleksi.jne jne.
Õpetasin neidudele veidi Eesti keelt, näiteks hääldama Maaülikool (Anna hääldas majüilikuul), "mine p....sse" jne.

Varsti sai neiukestel pässidest villand ja astusid minema.  Sõitsin rattaga koju.