1 -- 2 september 2013

Suhteliselt sündmustevaene ja staatiline suvi lõppes 1 . septembriga. Kui suvest rääkida, siis lõpupoole oli aktiivsem, illustreerin isegi ühte PB raamatut. Aga muidu ei teinud midagi erilist. Poolest juunis augusti lõpuni teenisin raha ühte ehitust jälgides. Lagle veetis 2 puhkusenädalat laagris, mina olin samal ajal lastega maal. Muidu passisime Tartus ja niisama askeldasime.
Päe
1. sept oli pühapäev. Kesklinnas algas kell 13 Lille maja korraldatud kooli alguse suurüritus, kus ka Lastekas osales. Küüni tänavale oli mingi Tartut sümboliseeriv asjandus ehitatud.

Valges telgis Lasteka õpetajad lasid lastel autoportreed joonistada ja tulbale kinnitada.

Kuna peaaegu kõik õpetajad olid kohal, siis mind eriti vaja polnud, niisama tegin pilte. Kalju Konsiniga rääkisime Gustav Suitsust, Semperist, Barbarusest ja Venemaast.

 Kell 16 oli Pireti esimene koolipäev-klassiaktus waldorfkoolis. Vanemate , a Lagle ehitatud auväravast pidi klassijuhataja k'ik lapsed läbi viima.

 Pärast laulsid esimese klassi lastele nii II klassi omad kui ka õpetajad

Ka lapsevanemad pidi end tutvustama ja Laglele tegi nalja seltskond, kus oli üks naine ja kaks isa.

Pärast söödi vanemate tehtud pirukaid, käidi väljas jne.
Mari Hanson kiitis Laglet ja mind, et oleme tore paar.


2. sept.
 Sain teada, et olen Kunstikooli kujundusse saanud.
Lagle viis PR lasteaeda ja siis Pireti kooli suurele aktusele. Siis tuli Tiia Aim ja viis TT Maarja kooli  avaaktusele. Kui tagasi tuli, oli Tiia sünge kui öö.
Lagle tuli koos PR tagasi ja rääkis, et buss hilines, siis tulid kontrollid peale ja kesklinnas sõjakool tegi liiklust stoppava paraadi. Siis kutsuti kellegi mees vastu.

Kell 16 oli Lasteka aktus all fuajees. Asjalik. Pärast sai õpetajatega lõõpida.
Tegova tutvustas oma Kitse signeeringu ideed.

Kodus sõitsime järve äärde ja tagasi.  Olen pahuras tujus.

Mülleri Sass

Aleksander "Sass" Müller, kes suri 4. juulil 2013 66-selt kopsupõletikku, oli omapärane muusik ja kirjanik. Jah, just, kirjanik oli ta ka, tema proosaraamatud sürreaalsete juttudega olid üllatavalt kõvad. Samas muusikuna kasutas ta teiste tekste, mida esitas täpselt nii nagu oleks ise kirjutanud. Minu meelest olid tema hiilgeajad 90ndad, kus ta oli täiesti esil: temast kirjutati ajakirjanduses, näidati telekas, temast tegi Jäääär isegi laulu. Tema Kroonuaia tänava maja (kus vahepeal elasid ka näiteks ka Jüri Homenja, K.Mikli, Maniakkide Tänav ja tulevane Helbe Karukäpp) peale kinnitati InBoili poolt silt "SIIN ELAB TÖÖTAB JA ÕPIB ALEKSANDER MÜLLER" Minu teadvusse ilmus ta kas 1989 või 1990, kui ta andis intervjuusid 60ndate Eesti bände käsitlevas saates. Hiljem hakkas ta 90ndate maailma järjest enam sekkuma. Üsna omapärastes kohtades. Näiteks oli tal oma saade Raadio Tartus, mida ma ise harva kuulasin. Aga Mart Vendla rääkis sellest saatest imelugusid, et kuidas Sass oli saates lällanud ja lõpuks magama jäänud. Ise kuulsin ja osaliselt lindistasin ühte saadet (oli vist 1991 või 1992), kus ta luges ette Andy Warholi päevikut. Vahele lasi Velvet Undergroundi ja millegipärast Morrisey "Suedeheadi". Kui ma tartu asusin, siis oli Sass muidugi Illegaardi ja Legendi legend. Mina kummaski eriti ei käinud.

Aga mul oli ka üks isiklik kokkupuude Sassiga ja see oli septembris 2004, kui ma tegin temaga intervjuud ajakirja Muusika jaoks. Helistasin ja leppisin kokku. Läksingi õhtul kohale. Oli vihmane ja pime. Vana lagunenud Mülleri maja esiuksest sisse, sattusin veidrasse pimedasse labürinti. Ma ei mäleta, aga vist  esimesena sattus mulle vastu Mülleri suur ja võimas ning minuvanune naine (ning laste ema). Ta vaatas mind kahtlustava pilguga. Astusime läbi tontliku korteri kööki. Müller, hommikumantlis oli pahur ja kui naine kuhugi maja sügavustesse kadus, venitas, et parem ajutuajamise saavutamiseks peaks ma tooma poest ühe kangema joogi. Eks ma siis käisingi Herne poe juures, sain ühe odavama piiritusejoogi, 0,3 l ning tagasi. Müller oli ukse peal vastas aga oli aru saada, et ta ei näe mind, ta vaatas justkui minust läbi jaüritas käega katsuda. Saime ikka kööki, asusime intervjuud tegema. Müller võttis ikka vahepeal mantlitaskust lonksu. Ühel hetkel, keset intervjuud seisis uksel Mülleri hiiglaslik blond naine. Sõnagi lausumata astus ta laua juurde ja võttis pudel ja kõndis lihtalt minema. Sass vaatas hetke tühja lauda, siis taipas ja tormas naisele järele: "NII EI TOHI TEHA, KAS KUULDED, NII EI TOHI!!!" Maja sügavustest kostis Sassi häält ja väikest müdinat.
Lõpuks ilmus AM, täiesti murtud, istus totaalselt masendunult oma taburetile ning oli mitu minutit vait. Pomises enda ette: "Ma ei tea kas ma suudan... Veel..." Kuidagimoodi saime intervjuu uuest käima ja viisime lõpuni. Siis manööverdasin end korterist välja.Intervjuu ilmus varsti ajakirjas Muusik, pildi Müllerist kassiga tegi Kulpsoo.

Hiljem nägin Müllerit küll näiteks Supilinna päevadel esinemas (ostsin ka autogrammiga plaadi) kui ka niisama tänaval hulkumas. Kuigi ta väitis, et on praktiliselt pime, suutis ta mitu aastat niisama ringi lonkida. Aga päris viimane kord oli Terje Toomistu ja Kiwa näitusel "Nõukogude lillelapsed" märtsis 2013 aga seal oli Sass ratastoolis ja ilmselgelt täiesti pime, ta silmad ei tabanud enam midagi. Aga andis isegi intervjuusid. Aga intervjuu, mille tegin siis (Muusika nr10/2004) SIIN

SOOLO
Aleksander Müller end maha ei kanna
MARGUS KIIS

Kohtume Aleksander Mülleri suures korteris, mis on väljakolimiseelses seisundis. Jah, tõesti - Sass on oma legendaarse halli kortermaja (kus on kunagi endale tuba üürinud ja seal igasugu huvitavaid ümberehitusi teinud ka näiteks Jüri Homenja) Tartu Kroonuaia tänaval maha müünud ja natuke väiksema ühes vaiksemas tänavas asemele ostnud. "Ah, jõud ei käinud sellest enam üle, täitsa kolhoos," toriseb vanas hommikumantlis ja värviplekistes teksades õbluke kultusmuusik pahuralt, kui me kola täis köögis endale istumispaiga leiame. Paistab, et varsti peab majaga sama legendaarne silt "Siin elab, töötab ja õpib Aleksander Müller" ühe teise ukse juurde pandama.
Müller on ilmselgelt morn, kuid tema kuulus arusaamatu sõnu venitav kõnemaneer on kuhugi kadunud, tekst selge ja mõte loogiline, kuigi eriti spetsiifiline naerukihistamine on täiesti alles - seega on tegemist siiski ehtsa Mülleri Sassiga.
Teed viimasel ajal ka midagi (muusikaliselt) või oled erus?
Minuga on viimased paar aastat olnud selline värk, et mul on mõlemas silmas glaukoom ja vasaku silma peal hallkae ka. Seetõttu olen viimase kahe aasta jooksul kaks korda õlavarre murdnud ja korra käeluu ning hiljuti küünarnuki. Nii et eile mängisin esimest korda klaverit. Aga … (Sass seletab pikalt oma Tallinn-Lihula-Kuressaare kontserttuurist, mis tal oktoobris 2004 plaanis).
Uusi lugusid ka teed?
Eks ma ikka teen. Ükspäev tahan Kirjandusmuuseumi minna. Kunagi 70-ndate alguses oli Uibo Väintsil küllaltki paks eesti rahvalaulude "kapsas", muidugi ilma nootideta. Krt, ma ei mäleta mis aastast see oli, võib-olla isegi tsaariajast. Ma tahaks selle kätte saada. Üks laul on mul isegi peas! Ühte ma kindlasti tahan oma repertuaari.
Nii et sa tahaksid neid viisistada.
Ei, viisid on neil ju olemas. Töödelda.
Näib, et maha sa ennast kandnud ei ole.
Ei. Kahe ja poole aasta pärast kukub kuuskümmend ja siis tahaks juubelit pidada. See Volki (Peeter Volkonski - M.K.) kontserdi esimese poole pompöössus avaldas ikka võimsat muljet…
Avaldas muljet - kas iroonilises mõttes?
Ee-ei, heas mõttes ikka. Egas mina saa endale küll sümfooniaorkestrit lubada…
Aga missugune oleks sinu suurejoonelisus? Mis tüüpi orkestrit endale taha tahaksid, kui oleks võimalik?
No ma usun, et saan Lepalaanega kaubale. Tahaks lihtsalt mõnedele lugudele bigbändi taha.
Räägiks ajaloost ka. Vello Salumets väidab oma "Rockrapsoodias", et olid 60ndatel juba enne Kontraste endale nime teinud. Kuidas siis?
Enne oli kooli kidrabänd. Kusjuures meie kitarrist ajas - ma ei tea küll, kuidas - välja Tartu esimese originaal-elektrikidra. See oli Tartu Autoremonditehase oma, Tðehhi pill nimega Star!
Sa enne Kontraste mingit oma sooloasja veel ei ajanud?
No kõigepealt oli meil koolis bänd - klaver, akordion, saks, kontrabass, harjadega löödi trummi. Mina mängisin klaverit. Koolipidudel mängisime tantsuks.
Ja siis kohe biitmuusika peale.
Ah, sellega oli ka üks jama. No oli meil järjekordne rahvaste sõpruse festival, kus esinemiseks olime ka meie oma neli-viis biitlite lugu selgeks õppinud. Meie kooli õpetajad ja direktor muidugi teadsid, tegime ju koolisaalis proove. Aga Pihkva delegatsiooni liikmed marssisid uksest välja. Meie sellepärast ära ei lõpetanud, mängisime oma viis lugu ära. Kohe kaevati, kuhu vaja, et kus see kõlbab, - inglise keeles laulsime. Minul võeti käitumise hinne kolme peale… Ma arvan, et kas nüüd kogu N Liidus, aga Eestis olin ma küll ainuke - ühel ja samal päeval võeti komsomoli ja võeti käitumishinne maha!
Erinevalt teistest Eesti biitbändidest sattus Kontrastid 1967. aastal päris dokumentaalfilmi - Grigori Kromanovi "Meie Arturisse". Miks just teid valiti?
No meil oli repertuaaris selline ilus eestikeelne laul "Umpa-umpa". Tõenäoliselt oli seda kunagi esitanud ka Artur Rinne.
Kas sulle ei tundu, et selles filmis taheti teid, n-ö allakäinud noori, vastandada justkui elutervele keskealisele põlvkonnale, poolmüütilisest Eesti ajast pärinevale?
Ee - ei…
Teid kujutati seal ikka üpris dekadentlikuna.
Noh, tollal olid suhtumised sellised… Eks too aeg oli nisuke.
Aga Kontrastid oli ikkagi…
Eks ta üks laadavärk oli… Mängisime Vanemuise Suveaias tantsuks. Rollinguid ja biitleid mängisime, soome rahvaviisid olid väga populaarsed…
Mida peale Kontraste tegid?
Peale Kontraste ma mingil moel tegin Jüngritega - oli sihuke Tartu bänd.
Kas Jüngritega tegite juba oma lugusid ka?
Vat Jüngritega käisime rockifestivalil, mis toimus Sindis. Ja ega me tol korral ei teadnud, aga saatuse tahtel toimus see samal päeval Woodstockiga … Siis, kui me seal Sindis esinesime, taheti meile kaela määrida, et me olevat Pärnus kusagil kirikus mänginud. Ei mänginud tõesti … Mingi Tallinna bänd olevat tegelikult mänginud. Aga kas nad mängisid, ma ei tea.
Tollal oli Vlassovi Jürkal oma rockbänd, mis keelati Pärnu kultuuriorganite poolt ära. Pärast tegi ta Kuldset Triot, mis oli hoopistükkis teine asi…
Sinu lugudega olevat ka seal jama olnud.
Jama oli ikke! Johnny B Isotamme tekstid teadagi, ja ega siis Johnnyl polnud luulekogu veel ilmunud. Oli mingi põrandaalune almanahh "Kolme mehe laulud".
Kas te tollal hipivärki ka harrastasite?
Meil ei olnud ju… See oli pseudo.
Pseudo küll, aga kuidas te siis suhestusite?
Noh, ma muidugi… Pikad juuksed ja värvilised alt laienevad püksid…
Aga sellist filosoofiaasja ei harrastanud?
No mida me siin teadsime!? Üks härra, ma ei taha ta nime nimetada, käis 60ndate lõpus Ameerikas. Ja siis ta tõi kaasa ühe hipiajalehe New York Free Press. Eks me siis kõik vahtisime seda ajalehte ja lugesime, kuidas keski aru sai. Noh, jah! Johnny B kommentaar selle ajalehe kohta oli: "Vaakumis on pussuhais ka õhk!" Hõhõhõõ!
Johnny B oli siis selline irooniline vend?
Kui sa oled kuueteistaastaselt kinni peetud ja seitse aastat Mordvas istunud, siis…
Kuidas teie ja Johnny suhted tol ajal olid?
Tore kamraad. Eks ta oli meist kõigist umbes 8-10 aastat vanem. Mäletan, kui Johnny sai 30, siis meie jaoks tundus see ikka ü r g vanusena. Omavahel hüüdsime teda Vana Mätas, eheheheee.
Tundub, et sinu loomelaadi arenemisel on Johnny olnud väga tähtis.
On!
Näiteks see natuke ebastabiilne rütmistruktuur ja ujuv laulumaneer, see on vist ikka Isotamme esitamisega tekkinud ja hiljem oled sa samamoodi esitanud ka teisi tekste. Samuti irooniline suhtumine.
Iroonia muidugi, aga pigem … kurb.
Jüngrite ja Suuki vahepeal sa vist muusikaga ei tegelnud.
Ega vist …Väikene paus tekkis.
Suuki alguses 1970 sind ei olnud?
Olin ikka. Aga kultuurihoone tantsumängudel esinesin vähe (seal laulis põhiliselt Tiit Kööbi). Rahvaste sõpruse päevadel esinesime näiteks Pihkvas; üks uhke Johnny B korraldatud esinemine oli meil Riias 1970. Mingi skulptori ateljees oli põrandaalune kontsert Riia trummari Boldarevi mälestuseks, kes oli aasta varem ära tapetud. Vinüülil on ilmunud Imants Kalniòði "Esimene sümfoonia", kus Kalniòð kasutas basskidrat ja rock-trummarit, ja seal Boldarev mängiski. Aga elus ikka juhtub, et maha lüüakse… Lätist oli ka mingi bänd, aga Eestist olime ainult meie.
Mida te Suukiga 1970-1976 ka muud ette võtsite?
Esinesime võimaluse korral Tartust väljas, malevakokkutulekutel ja… Mingil ajal laulis meiega ka Silvi Vrait, kes tegi kaasa näiteks ühe raske Saaremaa reisi. Tiit Kööbil suri samal ajal äi ära, aga me ei julgenud talle seda enne põhiesinemise lõppu edasi öelda. Kui ta teada sai, sõitis kohe Tartusse tagasi. Kuidagimoodi me Silviga tegime tantsulka ära.
Kas Tartu bändidel oli raskem tegutseda kui Tallinna omadel?
See oli igal pool raske. See on ju aegade algusest peale teada, et noorus on hukas. Seda eriti totalitaarses riigis.
Kas te Tallinnas ka käisite esinemas või lindistamas?
Korra käisime TPI aulas ja saime seal isegi mingi diplomi. Tagasisõidul juhtus jube lugu. Eks see kontsert lõppes kümne-üheteist paiku ja ainuke koht, kust midagi osta sai, oli Balti jaam … Seal olid ainult limonaad ja krevetid. Eks me siis tagasi sõites sõime neid krevette ja jõime limpsi peale … Öäk.
Suuki lood lindistasite Vanemuises?
Ei, Eesti Raadio stereobussis. Kaheksa tunniga. Õnneks Eesti Raadiost oli helireþissöör Mati Brauer - väga hästi oma tööd tundev mees.
Räägiks sellest 1976. aasta Viljandi rockifestivalist. Millega te seal võimud närvi ajasite?
Asi oli nii. Uno Naissoo oli orgkomitee pealik. Selleks, et sind peale lastaks, tuli saata demolint. Saatsime, temale väga meeldis. Kui ma ei eksi, oli lõppkontsert 15. septembril. Esimene kontsert oli vanas Ugalas, teine Viljandi kultuurimajas… Kuna ilmad läksid pööraselt soojaks ja rahva tung oli suur, siis viidigi lõppkontsert lauluväljakule. Nojah, mul oli Jüri Üdi tekstile laul "Narkomaan". Ma olin seda kaks korda laulnud, Naissoo oli oma pookstavid alla pannud … Ja siis tuleb mingi komsomoli tattnokk, minust silmanähtavalt noorem, sinatab mind: "Kuule, ära seda narkomaani laulu lauluväljakul laula, Vaino Väljas on siin!" - tollal oli ta ideoloogiasekretär… Kõik pookstavid on all, aga vastu tatti saab kõige väiksem vend. Loomulikult ma laulsin selle loo ära. Pärast ilmus Sirbis, see oli tollal tavaline asi, et "Ebaväärika käitumise eest…"
Mingit korrarikkumist polnud?
Kuna ma olin ka Vanemuise ooperikooris palgal, siis oleks pidanud aastane esinemiskeeld tähendama ka seda, et ma ei tohi ka seal üles astuda. Ma võtan mütsi maha vana Irdi ees. Ta oli tark mees ja omamoodi väga aus mees. Hea küll, kui ta oli vahel veidi autokraat - see käib asja juurde. Eks Ird helistas sinna, kuhu vaja. Kui ma oleksin olnud täis, kui ma oleksin ropendanud, kui ma oleksin ühesõnaga ebaväärikalt käitunud, eks ta oleks mulle teatrist sule sappa andnud. Aga ta tuli juurde, patsutas ja… Hahahahaa. Eheheee.
Naaseme mineviku helesinistelt mägedelt vaikselt tänapäeva. Aastate jooksul on sulle külge kleepunud pühendunud bluusimehe auaste. Kuidas ise sellesse suhtud? Ega see ülepingutatud pole?
Ei … ma ei … ütleks. Kõikides lauludes, mida ma üldse olen kunagi laulnud, on bluus sees. Bluusi on võrreldud vene romansiga. Oli kunagi selline legendaarne mees nagu Aleksander Vertinski … Wrangeli või Denikini väega läks ära Türki. Tal oli selline laul - on ju bluus… (Müller laulab "Padajut listja").
Mulle tundub, et su laulmismaneer on rohkem vene ja prantsuse ðnitiga kui puhta bluusi moodi.
Vene moodi kindlasti. Prantsusmaa on liiga kaugel.
Kas see rida, kus sa esined üksi klaveri saatel, arenes 60ndatel või hiljem?
1968 toimus legendaarne Nõmme kultuurimaja luuleõhtu, kus ma nii esitasin varem trükis ilmunud tekste. Kuna ma aga polnud Heliloojate Liidu liige, siis tuldi välja jutuga, et ma peaksin asjad kinnitama Rahvaloomingu Keskmajas. Rahvaloomingu Keskmajas olid Uno Veenred ja sellised: "Tiiderattas, taaderattas, vanaeide vokiratas, till-till-till-tuija, vene keeli huija!" Hõhõhõh…
1977 hakkasin esinema EPA, hiljem ülikooli klubis üritustel, millest kasvasid välja "Tartu kevadpäevad". Sellest ajast hakkasin regulaarselt klaveriga üksi esinema. "Kevadpäevadel", mis siis pihta hakkasid.
Anne Erm oma raamatus "Polkast rokini" paigutab su folkmuusikute alla.
Minu tugevam külg on tõesti teksti vahendamine. Muusika ei ole.
Sa kirjutad ka ise luuletusi, aga neid sa viisistama-esitama ei kipu.
Paljud ei sobi laulmiseks üldse, nad ei ole selleks kirjutatud. Ma loen luuletust ja mul peab tulema see tunne, et ma oskan seda laulda, ma tahan seda laulda, ma pean seda laulma. Kui need kolm tingimust on täidetud, siis…
Sa võid esitada ükskõik kelle teksti, aga jääb ikkagi mulje, et see tekst tuleb orgaaniliselt just sinu seest, nagu oleks see sinu kirjutatud, just sinust enesest.
Nii peabki olema… Muidu ma ei võtakski teksti ette.
Kas sul mingeid konkreetseid eeskujusid on? Või on olnud?
Noorest peast olin vaimustunud Jim Morrisonist.
Tõesti? Kas Doorsi muusikat ikka sattus siia?
Ei noh, nende plaate ikka liikus siin vahest.
Mis sind Morrisoni juures vaimustas tollal?
Ausus.
Sulle ei tundunud, et ta poosetab?
Ta oli ameeriklane. Ameerikas on poosetamine elementaarne. Ja noorena poosetavad kõik.
Aga sinu laul on tema maneeridest väga erinev.
Iga kits jäägu oma lüpsiku juurde.
Aga mis praegu on minu enda jaoks huvitav… Mulle pööraselt meeldib Eminem. Temas on mingi ðnitt, mis võlub. Enamik räpist jätab mind muidu täiesti külmaks.
Kui sa praegu uut materjali lindistaksid, kas sa laseksid näiteks Eminemist ennast mõjutada?
Jah, kindlasti. Kui mulle elupäevi antakse, siis juubelikontserdil tahaks koos Mercaga esitada ühe Eminemi loo.
Mis lugu see oleks?
Eminemi esimeselt plaadilt lugu "Kill Me".
Tom Waits paistab justkui sinu hingesugulane olevat…
Jah … Ma kuulsin just kusagil Tom Waitsi ühte varajast plaati. Krt, ma ei tundnud ära! Ma arvasin, et Van Morrison.
Huvitav, et sul on õnnestunud oma häälematerjal säilitada. Tavaliselt vananedes kvaliteedid halvenevad.
Mul läheb järjest paremaks.
Viimasel ajal on paljud sinuealised hakanud igaveseks lahkuma. Hiljuti läksid Ott Arder ja Henno Käo. Kas sul hirmu ei ole, et…
Mu suguvõsas on üldiselt pikaealised geenid.
Kuidas sul endal olid suhted nende kahe inimesega?
Ott Arderiga - väga head. Ta oli suurepärane: vaimukas, heatahtlik ja tark.
Henno Käoga?
Kahjuks ei olnud tuttavad. Aga suhtusin temasse väga hästi. Peoleo oli mu meelest väga hea.
On sul kindel publik, oled omamoodi kultusmuusik (selle õiges tähenduses).
Jah.
Ja nende nimel tasub pingutada?
Mõistagi.
Sul on veel midagi öelda. Sa pole ennast tühjaks lüpsnud?
Ei! Kas järgmises või ülejärgmises Loomingus tulevad minu jutud ja septembri Vikerkaares tulevad luuletused. Need on küll väga julmad…
Nii et loominguliselt on kõik korras.
Korras. Ja muide. Mis seal salata, umbes kolm-neli aastat tagasi olin hullumajas. Eks ma jõin üle. Siis tehti kõikidele haigla patsientidele kohustuslik südamekontroll. Kui minult olid andurid maha võetud, läks arsti nägu pikaks: "Teil on noore mehe süda!" Heheheheh!

04.07.2013 10.pulma aastapäev

4. juulil 2003, pärastlõunal abiellusime me Laglega ametlikult. Koos olime olnud juba 1999 kevadest peale, 2003 veebruaris sündis Tiia Triin. Ei mäletagi täpselt, miks me just 10 aastat tagasi Tiigi tänava asutuses, mille hoones elas kunagi Gustav Suits, käed paberile alla panime ja edusoovid vastu saime. Küllap see emotsionaalne otsus oli ja hea otsus. Mäletan, et lasime meist kolmest Õnnepalee fotostuudios pilte teha, siis linna peale minnes tegi keegi veel meist pilet minu Agat 18-ga. Linna peal oli mingi üritus, kus kohtasime paari tuttavat. Täna olime natuke liiga asjalikud. Tõin Lagle Merikotka laagrist (õigem oleks vist ikkagi Võrtsukotka laager) Tartu, et ta saaks ühte tööasja ajada. Justkui sümboolselt oli mul TT kaasas, kes oli Ukuga rüselema läinud. Tartus olime ka jube asjalikud ja laagrisse tagasi. PI ja TT vaatasid koos teistega "Tagasi tulevikku". Oli ka rivistus, kui PI sai toimkonna eest kommi. Ja siis helistas ema, et kuhu ma jään. Eks sõitsime siis TT-ga tagasi läbi õhtuse kesk-lõuna Eesti.

Silvi Vrait

Sain paar päeva tagasi teada, et laulja Silvi Vrait suri hooldushaiglas 27. juuni 2013 62-aastaselt. Aprillis, vist 26ndal, peale oma sünnipäeva oli ta kokku kukkunud ja viide haiglasse, kus talle tehti ajuoperatsioon operatsioon. Peale seda oli temast vaid ähmaseid teateid. Et olevat ikka meelemärkusel. Facebookista justkui jagas midagi juunis aga see võis olla mingi FB petekas.

Kohtusin temaga vaid korra aga siiski mitu tundi. Ja selle loo ma tahaks kirja panna, võimalikult täpselt. Palun mitte valesti aru saada, kui mõni detail tundub hetkel kohati vms. Lihtsalt tahan kirja panna kõik enne kui mälestus hääbub. See juhtus pühapäeval 20. jaanuaril 2013. Eellugu on see, et juba sügisel 2012 hakkasin planeerima telesaadet, mis räägiks Eestis ilmunud L-albumitest, kauamängijatest. Umbes nagu "Classic Albums". Pilootsaate   plaadiks valisin Collage LP "Käokiri" (1977). Tegin sellega rohkelt eeltööd, mitme inimesega sai kokku lepitud jne aga siis jäi Collage boss Aarne Vahuri tõsiselt haigeks. Lükkasin Collage saate tegemise edasi ja otsustasin piloodi teha hoopis Fixi albumist "Värviline maailm" (1978). Kõndisin tartu  Laululava allaVäino Landi jutule, kes esialgsest väikesest isakesepoosist hoolimata andis lahkelt mulle kontaktid kõigi Fixi liikmetele, kes plaati tegid. Loomulikult oli ka Silvi Vrait nende seas. Helistasin kohe Silvile, kes oli telefonis väga reipa häälega. Ta oli kohe nõus intervjuud andma ja naeris, et on buss, kus ta parajasti sõitis, tegi mingi jõnksu jne. Hiljem leppisime Viktor Vassiljeviga kokku, te filmime tema ja Silvi intervjuu Viki linnalähedases häärberis.
Mõni päev hiljem võtsingi rezhissöör Urmas Reisbergi ja Lagle oma mõlkis Sierra peale ja sõitsime Tallinna, Õismäe külje alla ilmetute punatellistest korrusmajade hoovi. Ilm oli päiksepaisteline, maas kerge lumi. Enne seda käisime Kalamajast läbi, võtsime ühe Reisbergi  naiskolleegi käest kaamera. Helistasime kella 11 paiku ja Vrait eivõtnud algul vastu aga siis võttis ja oli väga pahur. Ütles midagi, et "miks nii äkki peab helistama". Aga kui me olime juba all, siis lubas ikka välja tulla. Läksin ukse taha ja vist helistasin uksekella. Ootasin ukse taga üsna mitu minutit ja siis läks uks lahti.
Ma ei tundnud teda esimese sekundiga ära. Esiteks oli ta palju lühem kui arvasin --minust vähemalt peajagu väiksem. Lisaks muidugi kühmus. Pealegi puudusid tal kulmud peaaegu täiesti ning ripsmed olid vaevumärgatavad. Näost oli ta kahvatu.
Kutsusin ta oma autologusse. Ta kõndis hästi ettevaatlikult ja aeglaselt.
Aga autos juhendas ta mind täiesti adekvaatselt. Viki poole sõites oli ta sõnaaher. Vastas rohkem viisakusest väga napilt Fixi kohta jne, ise kiirelt meiki tehes endale. Näiteks joonistas endale kulmud.
Sõitsime Tallinnast umbes 15 km kaugusel asuva Viki häärberi juurde. Jõudsimegi umbes kokkulepitud kella 13 paiku aga see oli juba üsna hilja, kuna VV pidi laeva peale jõudma.
Sättisime valgusteid ja kaameraid paika. SV istus VV köögis ja sõnas vahel: "Nii, veel üks juust..." jms.
Panime VV ja SV paika, mikrofonid rinda. VV oli heas tujus, ainult tahtis suitsetada intervjuu andmise ajal. Aga Silvi, kes ei võtnud oma mütsi peast,  vajus kühmu ja muutus kummaliselt sarkastiliseks. Ta kippus küsimusi osatama, esitas veidi õelaid märkusi ja vastas kuidagi tujutult lühidalt. Lõpupoole ta siiski avanes rohkem.
Üsna pea aga ilmus majja Mait Paldra, kes hakkas vaikselt ja viisakalt VV-d kiirustama, et ta ruttu laeva peale viia. VV läkski pakkima. Tegime Silviga lõpu poole natuke ka eraldi intervjuud, siis oli ta natuke jutukam. Lõpus laulis ta a capella hingekriipivalt "Nukruse linna".
 Üldiselt saime siiski materjali kokku.
Pakkisime ka oma asjad ruttu kokku. Paldra varjas oma närvilisust hästi, kui ütles: "Pool tundi tagasi oli viimane minut" aga loodetavasti nad laevast päris maha ei jäänud.
Tagasi linna sõites hakkas Silvi rääkima, et nad olid Vikiga paar, siis rääkisime nende kitarristist pojast Silverist, kes ka muidu teeb metalit aga vahel raha teenimiseks mängib Fixis. Siis läks jutt Lauri Leesi peale, kelle kohta SV ütles: "Ta vist peab end minu sõbraks jah."
SV natuke noris Leesi kallal, mainis et ta ise pole enam õpetaja Lütseumis ("Aga mulle tegelikult  meeldib õpetada") ja sellega seoses rääkisime ka Leesi humoristiambitsioonidest 23 aastat tagasi ja poliitikast põgusalt. SV palus tervitada Toomas Leppa ja pidas sooja sõnaga meeles aga tuletas meelde, et tal pole ikka 60. sünnipäevakontserti videot.
Linnas sõites jõudsie rääkida The Doorsist, keda 70ndatel vaid üksikud olevat kuulanud, kuna Morrisoni laulmine polnud midagi erilist. Silvit üllatas humoorikalt minu väide, et ainuke plaat, kus Morrison korralikult laulis, oli Doorsi teine, "Strange Days". Silvi naeris: "Tavaliselt just need teised kipuvad metsa minema."
Kinkisin talle ühe lilla shokolaaditahvli ja ta ütles: "Jaa. Silverile see maitseb... Ühele teisele Silverile."
Silvi maja ees ronis ta autost välja: "Edasi saan juba ise."  Lubasin teatada, kui asjast asja saab jne.

Me saime saate valmis küll. Filmisime Reisbergiga ja Fideelia Signe Rootsiga intervjuud ning monteerisime Fideeliaga kokku.  Aga siis ilmnes, et esialgsel tellijal TTV-l on "rahadega kitsas. " Pakkusin igaks juhuks ETV-le. Seal vaagiti asja 2 kuud, kästi korra ümber teha pooletunniseks ja siis esitati list vigadest, mis pilootsaatel ikka olevat ning lükati tagasi.

Panen lingi 50minutilisele versioonile. Kohmakas ta muidugi on jne, kuid midagi ikka. Ma tahtsin seda sarja teha just seoses teadmisega, et 1940 -- 70 sündinud rockmuusikud juba surevad ja varsti pole paljudega võimalik teha enam ühtegi intervjuud. Aga poleks siiski arvanud, et see nii kähku tuleb.

"KAUAMÄNGIJAD" 50 min.

08.06.13 kummipaatidega piusal

Viisime lapsed Pusisse ja siis tagasi Tartu. Toppisime Galaxysse kummipaadi ja roosa jalgratta ning sõitsime Luunjasse, et võtta peale Martiini (kes oma heledas kostüümis-kaabus nägi välja nagu briti suvitaja) ja  Aurora. Ning sõit Vastseliina peale.
Vastseliina linnuses sai veidi ronitud, nähtud ka Tiit Härmi sedasama tegemas. Suurimas tornid pesitsesid mesilased.
Uurisime jõge aga pidasime seda liiga kitsaks. Sõitsime mõned kilomeetrid edasi ühe küla juurde, kus pisike veskipais. Seal küll üks kohalik mees ütles, et vesi on liiga madal aga me panime ikka paadid maha ja hakkasime pumpama.
Mina panin ka kodinad kokku ja sõitsin Obinitsast läbi Piusa sillani. Kell oli juba 17.30. Jätsin Galaxy parklasse, võtsin roosa ratta välja ja hakkasin mäest üles väntama tagasi teisele poole Obinitsa. Aga kohe samal tõusul, nagu Lagle ennustas päev varem, läks täiesti korras kett puru nagu naksti.
Nojah. Mis nüüd teha. Vahtisin seal nagu loll oma 10 minutit. Lõpuks otsustasin siiski ilma ketita, Draisi moodi jalgadega lükates sihtkohta jõuda.
Eks ma siis liikusin. Päike lõõskas. Obinitsa ja selle ümbrus oli inimtühi, ainult üksikud näod ja traktorid. Westerni tunne tuli  peale. Sõitsin Lindora poole, siis pöörasin kruusateel läbi paari miniküla, kus koerad lõugasid, siis sattusid männimetsa, kus tee kihutas alla ja siis üles. Lõpuks keerasin alla mingi  Piuse turismikeskuse poole. Seal oli sild.
Ma olin kartnud, et ratast jalaga tagant tõugates 10 km tunnis liibates jään kokkulepitud kohta hiljaks aga tutkit. Ootasin seal sillal rohkem kui neli tundi. Helistasin Laglele ja sain teada, et tee on uskumatult raske. Kivi kivis kinni. Seda oli uskumatu kuulda, sest silla lähedal tundus jõgi normaalne.
Lõpuks jõudiski Lagle Vegal nägu ees sõuda üritades ja Martiini-Aurora sillani, hirmsasti kirudes ja sajatades. Liikusime turismitalu-forellikasvatuse lähedale, kus paistis normaalne kallas olevat.  Lagle ja Aurora loobusid sel neetud jõel edasi ukerdamast. Vaidlesime kas ja kuidas edasi sõita. Lõpuks Lagle/Auroran otsustasin Galaxyni jõuda jalgsi või häälega ja meie Martiiniga edasi raftida. Panime ratta presendi sees martiini kummika peale, ise ronisime Vegale.
Kohe tuli forellikasvatustalu, mille juures passis rõõmud perekond ja maja külje all oli pais. Risu ja sodi täis. Perekond soovitas küll paisust alla sõita aga me ei läinud õnge. Pidime välja ukerdama ja kummikad lausa maja (veski?) nurga alt läbi smuugeldama. Kohe peale maja muutus jõgi kohe väga madalaks ja kiviseks, nii et mul tuli varsti välja ronida ja paati enda järele vedada. Õnneks olin jalga jätnud lühikesed püksid, nii et väga märjaks ei saanud. Aga tuligi hakata paadi kõrval jalutama 10 cm vees, mis õnneks polnud külm. Vaevalt sai korraks paati ronida, kui tuli uus kivirida.
Nii me siis käänutasime vees solistades vist kilomeetreid ja kilomeetreid. Jõgi oli metsik. Ei mingit tsivilisatsiooni miilide viisi.
Mingil hetkel hakkasi vesi sügavamaks minema, kivid kadusid kuid siis hakkasid krooniliselt ette jääma jõkke kukkunud puud. Iga käänaku taga.  Neid ikka oli. Peeneid ja jämedaid, pikki. Oioio Tundsin end nagu raske ekspeditsiooni liige, mingil suurel jõel asustamata kontinendil. Kordi ja kordi tirisime paate üle puude, mis olid kunagi jõele kukkunud ja sinna jäänud.
Aga loodus oli ilus. Linnud laulsid nagu hullud. Mingil hetkel kukkusid käod kooris kukkuma, täielik stereo. Jõe ääres oli suur värviline lupiinipõld, mille kohal oli nõrk udu. Taevas muide ei läinud kordagi pimedaks.
Lõpuks jõudsime uuesti tsivilisatsiooni lähedale aga sellest polnud kasu midagi, lihtsalt veetakistused muutusid veel tülikamaks -- kruusast koolmekohad, saunast vette jooksmise kivid vee all, purded jne. Jube tüütu.
Jõudsime lõpuks Piuse matkakeskuse juurde Lindora lähedal, läbisime selle aga siis jäi ette suur vette kukkunud mändide lasu, mida meil poleks õnnestunud kuidagi ületada.  Egas midagi, sõudsime tagasi külakele juurde, tõmbasime paadid ühe talu lähedal kaldale.
Ja siis kand ja varvas, mööda maanteed ja siis kruusakat 8km sinna, kuhu olin auto jätnud. Oi, küll oli tüütu. Hommik, uimane pea, LSD-likmets, nüri samm. Martiinil hakkas väidetavalt pilt ära viskama. Aga jõudsime ikka kohale. Lagle ja Aurora magasid sees, kuigi telk oli ka püsti. Olid paari autoga ilusasti kohale jõudnud. Ega me jäänudki jokutama, sõitsime paatide juurde, korjasime peale ja siis kodu poole. Tõsi, peale Põlvat hakkas mul juhtides pilt ära viskama ja siis magasime ühe talu tee peal tunnikese.

01.06.2012 rattaralli ja lastekaitsepäev

Otsustasime, et tillusõitudel osalevad PR ja PI ning minirallil TT. Millegipärast jäime toppama ning  sõitsin PR-ga ees ära, et numbrid kätte saada. Plasku kõrval McDonaldsi plats oli meeletult mudilasi ja nende vanemaid täis, nii et polnud kuhugi ei istuda ega astuda. Sain kuidagi laste numbrid ja paprad korda kuid siis hakati üürgama, et tillusõit kuni 3-aastastele hakkab kohe, et võtku me aga platsi. Ootasin veel veidi Laglet jt. aga trügimine stardikoridori poole läks kiireks, otsustasin koos PR-ga platsi võtta. Kui olime koridori tagaotsas,  suures rahvasummas, märkasin raja ääres piirdeaia taga Laglet, kes vaatas korraks ka mulle otsa, kuid ei märganud ja tormas edasi. Kohe oli ka start. Juhendasin PR issidest ja emmedest sujuvalt mööduma ja sellega ta sai hästi hakkama. 500m raja teisel poolel pidin juba PR ratta järel hoolega silkama kuni finishini, kus käis ähmiga auhinnakilekottide (jäätis, limps, diplom) jagamine sajakonnale mudilasele.
Märkasin meie pere rattaid ühe posti juures ja seal lähedal ülejäänud ka olid. Lagle oli muidugi maruvihane, sest mul oli mobla maha jäänud. Ta oli isegi uued numbrid küsinud.
Lagle läks Piretiga teisele sõidule, mis oli 1000 meetrit (katlamajani ja tagasi). Muidugi pani PI ees minema ja jalgsi Lagle pidi kõvasti jooksma.
Läks veel päris palju aega, kui ma sain TT-ga starti minna. TT oli rahulik, nagu oleks see igapäevane asi miniralli (5km stardis olla). Trass läks mudilastega võrreldes hoopis teises suunas. Kaubaja tagant läbi, Vanemuise tagant üles Akadeemia tänavani, sealt Tähesse. Vanemuise tõusul pidi käikudeta TT maha tulema, kaotas sellega kohti aga oli käbe uuesti peale ja sõitma. Olime just kohti võtmas, kui minu vanal kokukal muidugi kett maha tuli keset imekaunist Tähe tänavat. Peatusime ja kaotasime kohti. Siis tuli veel kord. Pöörasime Tehase tänavasse ja ka seal tuli kett maha! Turu tänaval suutsime mõned virilamad poisid kinni püüda ja mööduda. Finishis ootas meid suurt tropp. Aga TT oli väga cool.
Kui olime auhinnad kätte saanud, olime natuke veel ja siis liikusime kesklinna lastekaitsepäevale. Mingil põhjusel jäime PI ga maha ja kuna mul oli mobla koju jäänud, oli Laglet jätte mänguväljakult raske leida. Aga lõpuks leidsin.
TLKK oli ka suures telgis esindatud ja see aasta oli reklaamiks välja mõeldud geniaalne idee: huvilistel lasti ära värvida kooli keraamikast ülejäänud saviesemeid. Neid oli igasuguseid -- küll potikesti, vaase,  küünlajakesi, küll veidraid kujusid.  Poisid plikad disainiseid neid mõnuga. Mingil hetkel, kui Teesaar oli juhendamas, oli selge, et kujukesed saavad kohe otsa. Ove, kes tiirutas rattaga ringi, teadis, et rohkem on neid vaid prügikastis. Kihutasin Jakobi 52 suunas. Jakobi mäel jälgiti (ka Peeter Talvistu) hoolega proffide rattavõistlust. Läksin ja tuhlasin kooli suures prügikastis maja hoovis. Leidsin papitükkide ja kile hulgas hulganisti põnevat keraamikat, näiteks kaks pealuukujuga, mille ka kesklinna viisisn. Teesaar lahkus ja asmele tuli Riho. Savitükkide värvimine oli endiselt väga popp, kohtusin huvitavate lastega (mingid kaks poissi käisid kogu aeg uudistamas, üks tüdruk oli väga iseteadlik, paar neidu olid väga ujuvad, üks poiss tahtis midagi emale kingituseks vii aga ei leidnudki, üks maalis poti väga abstraktselt triibuliseks). Jälle said saviasjad otsa ja jälle läksin veel viimaste vähegi kõblike  prügikastileidude järele. Värvimata jäid lõpuks vaid mõned. Mitmeme kuivama jäetule ei tulnudki lapsed järele ja viisin need koju.

Järgmine päev 2.juunil läksime perega Pangodi äärde esimest korda ujuma. Vastu tuli rattaralli. Efektses kostüümis  Malle Elvet lükkas vaevaliselt ratast Pangodi lähedal mäest üles (lõpuks 65 km aeg veidi üle 4t).

29. mai 2013 Global Container Tartus Genis

Mai ja Tiina Sööt kutsusid mind filmima Global Containeri programmi Genklubis. Võtsin Canoni ja statiivi kaasa. Sain sisse, Kogu  seltskond veel palavikuliselt valmistas etendusi ette.
18.15 juhatas Erik Alalooga programmi veidi närviliselt sisse.
Alguses esinesesid tudengid Sasha Ketova, Kristiina Randrüüt, Tarvo Porroson, TÜ koreograafiatudeng Sonja Ketova ja muusikaline kollektiiv :D The Vessel (Robin Nõgisto, Karl Kirsipuu) - "Ma tahan" -- veidi liiga läbipaistva ideega etendusega, kus algul kaks neidu riietuvad (sirmi taga) ümber ja vahivad üksteist vihaselt. Üks büstikam neid karjub korduvalt "Ma tahan!"  Siis ilmub kaltsude alt parm, kes tuiab ringi. Trummar mängib sirmi taga ja karjub.
Lõpus üritas büstikas neid ja etendajad riidekotte oksjoni korras maha müüa aga ainult noormees ja neiu julgesid midagi osta.

Tiina Sööt esines väga tugeva monoetendusega "Eksitus". Algul näitas grafoprojektori abiga mehe ja naise kallistus-suhte skeeme. Siis ilmus lavale Tiina, kes esitas pooliku loo (lihtsalt seistes) Viinis elavast lavastajast Jarekist, kellega ta niisama kohtus. Siis jäi lugu pooleli, Tiina käis sirmi taga, tuli tagasi, hakkas sama lugu otsast peale aga naljakaid zheste tehes ja robotlikult vehkides. Lugu läks veidi pikemaks. Siis käsi sirmi taga, tuli tagasi, vehkis veelgi rohkem ja lugu läks veelgi pikemaks. Tuli välja, et Jarek, tuntud lavastaja, pidas teda üheks austerlannaks Estriks. Lõpuks veshkis Tiina täie hooga ja püändiks tuli Jareki hiljem saadetud kirjast välja, et ta pidas teda kogu aeg Estriks ja palus vabandust, et oli teda pidanud eestlannaks Tiinaks. Lõpus oli skype salvestus zhestifriigi  Jareku ja Tiina vahel, suht arusaamatu aga võis näha Jareku nägusid ja liigutusi.

Doris Feldmann & Mari Lääne - "Kruttijad", kus kaks neiut mängisid paari, kus üks olesklev telekahull ja teine rahulolematu. Vanu katoodtelekaid mõjutati kõvade magnetitega pendeldamas nööri otsas. Lõpus paar kähmles.

Esines üks noor ameeriklane, kelle nime ei leia kusagilt. Alguses ta võttis end trussikute väele. Keedukannu kahina järgi tegi ta justkui suustamisliigutusi järjest kiiremini. Plõksuga koos lõpetas. Hakkas lugema Eesti - Inglise vestmikust autoparandusega seotud lauseid väga naljaka aktsendiga ja tegi vihjeid peaaegu fataalsele autõnnetusele.

Vahepeal oli pikem paus. Koridoris jutlesime Tegova ja Söötidega. Mai oli üsna tujust ära. Kalju Kütt hakkas minuga mingi poliitikavärgi pärast norima.

Erik Alalooga, Andreas W, Tanel V. Kulla, Taavi Suisalu - "Läbipõletajad" oli kobe postapokalüptiline industrialdraama. Kuigi tutvustav tekst rääkis allakukkunud lennukist, siis enamasti dialoogita etendus jättis mulje pigem kataklüsmi üle elanud maailmast, kus eelnev info on hävinud ja mehed mängivad alles jäänud raua ja seadmetega oma lõbuks. Dialoogi oleks võinud olla. Nüüd oli Kulla monoloog, kui ta oli pistnud pea läbi efektse laserkihi, kuhu tekitati pilved ja rääkis suravast hävituslennukioperatsioonist. Aga lavastus, koreograafia ja kujundus oli mõjuv, naljakate keeletute meeste mässamised.

Peale üritust jäin veel genisse. Meie (tegova ja kütt) kõrvale oli sattunud kaks Maaülikooli (Univresity of  Life Sciences) välistudengit blond 2.02 pikk blond Lille-st, Prantsusmaalt ja Anna Slovakkiast. Väga põnev jutt oli. Saime teada et Eesti ülu on kehv, tööd nõutakse ülikoolis vähe. Slovakid ei tunne tshehhidega alaväärsuskompleksi.jne jne.
Õpetasin neidudele veidi Eesti keelt, näiteks hääldama Maaülikool (Anna hääldas majüilikuul), "mine p....sse" jne.

Varsti sai neiukestel pässidest villand ja astusid minema.  Sõitsin rattaga koju.

12. mai 2013 
Kodune pühapäev. Lagle tuhnib aias, mina sõidan lastega, poodi TTga ja Raadi ringile TT ja PIga. Raadi sõjamonument on lilli täis. Õhtupoole tõime Laglega, TT ja PRga tallide juurest mulda. Lagle helistas Viivele ja saime emadepäeva soovida. Ema rääkis, kuidas Toivol oli sõrmus öösel kadunud ja osad arvasid, et Linda vaim. Viive leidis sõrmuse voodi alt üles.
Leidsin tuubis õpetuse, kuidas ise plasttorudest katamaraani teha. Uurisin ka Antarktikas reisimist. Rattaga tuleks vist South Pole Traverse maanteel sõita 1500 km. Leidsin ka video USA amatööridest,kes poolusele suusatasid. 

11. mai 2013 
Kihutasin hommikul Genklubi juurde. Suure aknale kopsimise peale sain sisse ja sai Janno Zõbini palutud juhtme kätte. Siis sõitsin Kääpale. Seal oli siis Janno kaaskorraldatud Kääpa Kalevipoja laat, mida sisi konfereerisin. Mõned müüjad olid ja telk lavaks. Tuli ka veidi rahvast, väga passiivsed.Üllar Jörberg oli väga ajsalik, oma tehnika kaasas. Väga sõnaaher.

Zõbini stsenaarium:

11:00 Nüüd paluksime siia meeleolukale kõnele meie vallavanema Jüri Morozovi 11:15 Laulab meie valla tore ja tuntud ansambel Allikad! 11:30 Nüüd olge valmis! Meeleolu hoiab üleval Üllar Jörberg.
 12:00 Nüüd on kätte jõudnud aeg kus võistlustulle astuvad kohalikud Kalevipojad ja ka kaugema kandi rammumehed, et välja selgitada Kalevipoja Laada rammumees
 2013.
 (väga raskeoli mehi saada, lõpuks alguses üks suurt kasvu songavööga tuli)
Palume kõigil osalejatel ja huvilistel minna Aarne juurde, kes selgitab teile rammumeeste võistluse reegleid.
1) Esimeseks võistluseks on sangpommi tõstmine (24)
Songavööga hiiglane tõstis  vist 32 korda, siis tulid suht väiksemad mehed, tegi üle20 aga suht lühike jõujuurikas Siim tegi 50 ja virutas pommi asfaldi sisse!


Ja üks naine tõstis kahe käega 23 korda

 2) Teine võistlus Õllekasti hoidmine, kes suudab kasti kõige kauem hoida saab ka täna õhtul teleka ees seda õlut kõige kauem juua

(jälle väga keeruline  mehi saada, suure punnimisega saadi; lõpuks Siim võitis 1 min 23 sek. Matsakas naine valge  dressiga oli ka tubli ja võitis naiste seas 43 sekundiga)

Kolmandaks köieveoks sai kokku küll kaks naiskonda,nimeks Kalevitütred ja Siil, esimene võitis osavalt. Meestest sai kokku jõujuurikate meeskonna Kabi aga vastaseks neile vaid jotade kamba Laud.


11.55 Kõikidel seiklushimulistel palume tulla meie tänase seikluspargi instruktori Mariti juurde ning kui piisav seiklejate punt on koos, saate ennast lõbusalt proovile panna.
12:00 nagu te näete on meile külla tulnud ka Kalevipoja hoburegi ning väiksemad Kalevipojad saavad sõita ka väiksema hobusega.
13:30 kutsume taas lavale Üllar Jörbergi!
 14:00 astuge ligi – astuge ligi, kohe algab Kilingi-Nõmme näiteringi etendus „C`est La Vie“. Hoiame kahe valla vahelisi sõprussidemeid, meil on Saare vald ja Kilingi-Nõmmes ju Saarde
vald. Vahet on üks täht aga tubli 170 km. 14:30 Viimane võimalus kuulata kuulsat laulumeest Üllar Jörbergi 15:00 Killingi Nõmme versioon saatest heeringas veenuse õlal, sketšid, sketšid ja veelkord sketšid.

See KN naiste kamp, oli iseenesest üsna naljakas, eriti  „C`est La Vie“, kus üks daam ainulr rääkis ja kaks ülejäänut  istus erinevates poosides laua taga. Hiljem tegid nad meditsiinisketshe.

Sõitsin Tartu, võtsin närvilisevõitu perekonna peale ja kihutasin Elova Tiigi 4B. Ivaris 70 sünnipäev oli vabas vormis, alguses aias, siis toas. Väga lärmakas. Rääkisin peamiselt Kristeriga fotoaparaatidest, videodest, Võhandu maratonist, kalapüügist, kummipaatidest, järvejääst jne.

Pärast toas rääkisime Jaanuse, Rivo, Reio, Kristeriga  igasugu asjadest, millegipärast palju spordist, jalgpallist, suusahüpetest.

20. aprill 2013 üksiku raftimehena nr. 389 Võhandu maraton 2013

Võtsin 19. aprilli õhtul kell 21 paiku assistendi/filmija  Martiini ning ta tütre  Aurora ning kodukobra Triin Võime peale ja põristasime Sierraga Võrru.
Tamula oli muidugi jääs. Orgunniplatsil selgus, et Tanel Telq oli minu kaardid juba välja võtnud ja tundmatusse kohta pannud. Varsti ilmus ta ise, tüki aja pärast Nelsoni auto, kus peal Kodukobrade träni ja õhupump. Sõitsime ööbimiskohta, Martiini/Aurora jäid sinna, ise kõmpisin tagasi Tamula äärde. Minu paat Vega oli üsna lõtv. See, et ta lekib eiteakust oli teada juba päevi varem.Pumpasin ta jalgsi pilgeni täis.
Ööbimiskoht oli nagu ikka, Võru spordikooli saali rõdu. Lagle oli varem tulnud varem bussiga Kus oli rahvarohkem kuid üldiselt vaiksem kui varasemalt. Kõik hingasid mühinal ja meie Laglega nahistasime.

20. aprill

            Ees Kodukobrad, mina taga kiivriga, istuvad Martiini ja Aurora. Ragne Punti foto. 


Hommikul üks neiu võttis magamiskoti ümber alasti keha ja loivas vetsu, mina riietusin teaduslikult. Ei mingeid teksaseid, vaid pikk aluspesu, selle peale pehmed-paksud tunked ja kilejopp. Pluss ohutusvest ja kiiver. Mobla külge kõrvaklapid, et saaks raadiot kuulata. Suur vöökott esmatarbe ja shokolaadipulkadega. Toit seljakotti: 1,5 l spordijooki,   sai, batoonid. Seljakotti ka natuke varuriideid.

Kimasin jalgsi stardiplatsile. Paat, pargituna korraldajatelgi taha,  oli 5 tunniga üsna tössiks läinud. Pumpasin kiiresti ta trimmi. Kodukobrad ja Martiini tulid vaid 15 min enne starti kohale.

 Ragne Punti fotod

Olin 5 min enne starti vees aga ette ei trüginud. Mind tervitas seal vana tuttav, alates 2011 tiim Vet-Med-Teh-Boh-Pomoš (Riho Luht / Aire Ilves / Marika Oja / Maie Lavrentjeva / Ülo Heinsoo / Kaido Koosapoeg/ Siret Haidak / Huaniita Paap) nr 247, kes soovitasid mul ikka vahepeal suppi süüa.
  Kui tuhm kahuripauk käis jäid stardirüsina lõpuotsa, minust maha jäid ka mõned paadid, kes korduvalt kõrkjates käisid. Tamula-Võhandu kanali läbimine käis üllatavalt lihtsalt. Vist juba peas.

 Jaanus Tilk foto.

Esimesed 20 km on sel maratonil alati kõige vastikumad. Aeglane vool, nürid  vaatepildid. Enamus rafte pani muidugi ees ära. Mina seda ei näinud aga kui vaadata Martiini tehtud videot, siis otse minu eeskäis kõva ristlemine. Minuga ühe kiirusega alustas algajate raft nr 396 Die Hard Timo Subert / Olari Aavik / Ronald Rotenberg / Agu Rootsma / Mart Loik / Helean Täht, kellega passisime üksteist enamuse sõidust. Viimati nägin neid Võuküla  silla juures umbes 30 km enne lõppu, kus nad vist katkestasidki.

 foto Andrei Javnašin (Võrumaa Teataja)


Kui vaadata Martiini tehtud videot, siis on üldse ime, et ma liikusin, nii uimane tundub see kulgemine.

Liitva silla (umb 2 km sõidetud) juures.  foto Andrei Javnašin (Võrumaa Teataja)

Kuulasin Raadio 2-e aga seal tuli mitu tundi ainult igavat muusikat. Paadi esiots aga muudkui tühjenes.Ilm oli jahe ja isegi vihmane aga sellest polnud väga lugu, kuigi olin pmst särgiväel.
Umbes 10 km läbimise järel jõudis järele esimene kanuu, kiirelt tippiv nr. 507 Jaakko Soivio / Heikki Hihnala ning kohe nende sabas tippis raskemalt nr. 100 tiim Tripper ehk Zdenek Herzan / Jiri Hron, kusjuures üks mees oli täitsa paksuke. Ülejäänud kanuud olid varsti järel ja jõgi oli aluseid ja kommentaare täis, peamiselt "Hei mees, sul oleks tahavaatepeegleid vaja!", "Sina oled vist täitsa masohhist!", "Kael kangeks ei jää või?" jms.
Lausa kaks erinevat naist ütlesid mulle: "Sulle soovin ma küll ainult jõudu!"
Paar inimest tundis mu ära eelmise aasta Ekspressi artikli järgi. Üks kanuunoormeestepaar oli  seda artiklit lugenud, kuid mind nüüd ära ei tundnud.

Kääpal ehk siis peale 20 km läbimist jõudis järgi Tanel Telq Jaanimäe koos Juta Kaasikuga ja ütles, et vajan hädasti pumpamist. Kuid olin otsustanud Paidrani vastu pidada. Aga paat muutus üha vedelamaks. Lõpuks kukkus iste ära. Oli vaja kiirelt midagi välja mõelda. Lahendus oli lihtne. Keerasin tagumise otsa ette, sest tagumine pool täitsa pidas, vahetasin istet ja sõitsin edasi.
Sõitsin mööda mitmest parkivast tiimist, Veterinaarides ja nr 385 Kivisepad (Kristi Pärtels / Ragne Tamm / Ingar Tõlgo / Ragnar Tamm-Raudver /
Siim Ermel / Raiko Jürgenson), kes kohe varsti uuesti startisid ning tekkis isegi väike võistlus.

foto Andrei Javnašin (Võrumaa Teataja)

Paidrasse jõudes, umbes kell 12,  oli tuju juba täitsa OK. Martiini oli  autosse magama jäänud ja jäi veidi hiljaks. Paidra Pumpasine paadi täis ja tassisime üsna kohe ka jõe öörde, koos veterinaaridega, kes rõõmsalt minu käest üle küsisid, et kas kõik on mind juba tervitanud, kuna ma olevat nad kuulsaks teinud.

 foto Andrei Javnašin (Võrumaa Teataja)

Paidrast Leevini on teatavasti 10 km kiirevoolulist ja kärestikulist jõge. Ma pole eales näinud nii palju ümber läinud kanuusid küll allavoolu ulpimas, küll kännu taga kinni, küll, küll põõsas. Muidugi õnnetuid omanikke kaldal tilkumas. Üks õnnetu sõitjapaar oli kahel erineval kaldal, ühel kanuu, teisel aerud. Ühe neidudepaari (see võis  olla kas paat nr. 143 Anu Kikas / Eliise Abel või 256 Liisi Leppik / Lille Laas) rohelise  kanuu ümbermineku röögatust kuulsin otse enda ees aga kuna sõidan selg ees, siis jäi see hetk mul nägemata.
Kanuuga nr. 336 Madbox Company (Margus Nigol / Aleks Koha) üritasime ühte allavett tormavat kollast kanuud kaldasse kinni lükata kuid see ei õnnestunud.

Koolma koolmest (ja mitmest raftist) sõitsin lihtsalt mööda,kuna vesi oli see aasta rekordkõrge. Õnneks oli mu süvis nii väike. Samas oli igasugu purretega paras tegemine, kuna kõrgvee tõttu olid need kohutavalt madalal vee kohal.
Leevi toitluspunktis jätsin selja taha mitmed n.ö.konkurendid, kes olid hukutavale õgimisele pühendunud. Mõni kanuu aga põrutas must mööda sõidu jooksul 3--4 korda.

Paisud läbisin ise puhtalt, kuigi ka nende ümber oli rohkelt nõrguvaid plastpaadimehi/naisi.
Peale Reo silda (45 km lõpuni)  ilmnes meeldiv tõsisasi, et kiira-kääna jõega luhad on puha üle ujutatud nińg sai kõvasti tänu madalale süvisele otse pandud. Aga võsaste heinamaade puhul oli see omajagu riskantne. Nii mõnigi kanuu jäi põhjaga  kinni ning sõitjad pidi välja ronima põlvini vette. Kiviseppade raft jäi ka vist korra kinni. Ise ekslesin vahetult enne Pindi silda mööda põõsaid kanuude taga ja sattusin ühe palgi otsa. Ikka ma veel ei oska palki ületada, piinlik. Igahates jäin sinna toppama. Minu taga tulnud punavalge kahemehesüst üritas ümber keerata kuid plartsatasid vette: "Aah, enne juba kukkusime. Eih, nüüd aitab!"
 Vabandasin. Ise üritasin tagasi sõita ja õige jõesäng leida, kuid kiuste oli tugev tuul (mis seni takustas peamiselt juhtimist) nüüd mulle vastu koos vooluga. Kuidagi sain minema ja vaatasin, kuidas tagant tulnud raft  Die Hard selle palgi  nagu naksti ületas.

Võuküla silla juures pidin Martiini abil paati  pumpama ja Die Hard jõudis järgi, kuid jäid millegipärast sinnasamasse.

Leevaku paisjärvel avastasin ebameeldiva üllatusena, et suur jäätükk on järve täiesti sulgenud. Õnneks tagant Kivisepad tulid, mina andsin nõu, et peaks ühe purde juures paadid maa pealt jäälahmakast mööda tassima ning nemad aitasid mul tassida. Enne Leevakut  kihutasid nad must mööda. Aga  katkestasid seal.

Kell oli juba 21 ja mul polnud aega Leevakul (25 km lõpuni)  jokutada. Nägin raft nr. 81 Tornimäe Naksitrallid saba, millel polnud tulesid. Tõmbasin endale dressipluusi kilejope (mille olin pannud juba Paidras, just siis kui soojaks läks :P)  peale ja minek.

Saabus sõidu kriitiline hetk. Peale Leevakut on  jõgi metsa all. Aga juba pime. Kuu veel väike. Metsaalune ja hilisem heinamaade ala oli täisti üle ujutatud, seega jõesäng kadunud. Kartsin väga kuskile roika otsa kinni jääda ja paadi ära lõhkuda. Võimisiganes. Minust möödus kanuu nr.330 Tark Ei Torma (Märt Ploom / Urmas Kontus), mis aga eksis metsas ära ja pidin neile õige tee näitama. Igatahes see kuuvalguses metsaalune oli paras peavalu. Mõtlesin, et kui enne finishit ka on selline üleujutus, siis kindlasti eksin ära.
Kui jõudsin Räpina paisjärvele, mis hiilgas külmas valguses, ja mille alguses ma jälle korra eksisin ühte soppi, helistas Lagle, kell 23.05. Kodukobrad, Lagle Aim / Triin Võime / Tiina Talts / Kristiina Soe / Silvi Punt / Monika Karmin olid õnnelikult finishis, jälle parima raftinaiskonnana. Nad olid sõitnud 16 tundi, oma eelmise aasta aega parandanud peaaegu 3 tundi!

foto Andrei Javnašin (Võrumaa Teataja)

Ütlesin küll Laglele, et võin Räpinas katkestada aga Lagle teatas, et Räpinast Võõpsu on lihtne sõita, kuna kuu paistab ja kaldad on näha. See andis jõudu.
Räpina paisuka läbisin üllatavalt kergelt, kuna kalda ääres oli üks kanal otsast lõpuni  kõrkjatevaba ja ei pidanud ekslema. Mu taga hakkas paistma kahe pealambi ekslev valgus. Arvasin, et see on juba lõpupaat, kuid mulle hõigati, et ikka võistlejad. See oli seesama Madbox Company, kellega olime üritanud ühte kanuud päästa. Co teatas, et tagant tuleb veel kaks kanuud ning põrutas enne Räpina vahefinishit mööda.Räpina paisukal oli ka suur lahmakas jääd, nii et sellest tuli suure ja vaevalise ringiga mööda sõita. Tundus, et vool on vastu, kuidagi ei tahtnud paat liikuda.
Räpinas, 9km enne lõppu oli uhke diskovalgusega kuid juba üpris inimtühi vahefinishikoridor. Tassisime Martiiniga paadi  kohe elektrijaama paisu juurde. Mu ketsides jalad olid juba ammu märjad ning kui seisma jäid, kohe hakkas jube külm. Tahtsin ruttu minema saada. Kanuumehed jäid maha. Panin pealambi pähe ja kihutasin kell 00.31 vahutavat vett pidi pimedusse.

Vesi oli kiire ja kõrge. Mis oli väga hea. Räpina-Võõpsu lõigus oli jõgi oluliselt laiem kui 2012. See vähendas võimalust okstesse või veeprahi sisse  kihutada. Kuu paistis, udu polnud. Tuju hea. Kihutasin reipalt täie hooga mööda jõge edasi. Keset trassi kihutas mööda Madbox Company,  Üllatavalt kiiresti jõudsin kurikuulsa käänakuni, kust paistis "jõulutulemaja". Sealt edasi veel veidi kannatust aga juba paistis Võõpsu sild -- finish. Sellele võimalikult kiiresti lähendes hüüdsin "Kas SEE on LÕPP?"
Kostis Martiini unine hääl "Jajah". Kell oli 01.54 Sõitsin silla alt läbi, Lagle jooksis vastu ja Martiini õpetas, kuidas väikese kai ääres maabuda. Olin muidugi väga kohmakas, jalad oli väga kanged aga väga õnnelik. Koperdasin korraldustelki, sain kätte oma savimedali ja diplomi.
Korraldajaonu: "Juba teist korda! Oli ju mõnus!"

55.

31

RAFT

389

EST

Margus Kiis

Kummipea

18:54:11,7

12:06:40,5