Otsustasime Laglega teha veel ühe seenekorjamise ja vaadelda Jõgevamaa metsi rohkem. Ukerdasime Igavere ja Toolamaa kandis. Seeni eriti polnud aga autoga ühel põllul ukerdades lõhkusin osaliselt Sierra tagumise pamperi ära. NOH, TORE!
Viha oli omajagu aga pikapeale siiski maandasin ära. Aga tusa jäi. Selle tusatuju raames rääkisime kodus Laglega ka sellest, et miks blogis minu kohta käiv on enamasti negatiivne. Laglel olid huvitavad teooriad, üks ka selline, et naised ei julge oma mehest hästi rääkida, kuna kardavad teiste naiste needust. Tuli välja, et üks tema lähedane sõbrants sageli ütleb juhul kui lood head, et ega see kaua kesta ning alati parastab, kui asjad kehvasti.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
12 comments:
See käib kuhugi vanarahva uskumuste kanti. Praegu on abielu oluline asi inimeste elus, siis olid loomad. Kui keegi võõras karja kiitis, peeti seda needmiseks. Ja ega ise endale needust ju ka keegi peale tõmmata ei taha.
Kirjutades võib inimene olla ausam, aga enamasti jätab, ma usun, blogi inimesest ikkagi väga kitsa mulje.
Blogide kaudu olen inimeste kohta saanud teada palju rohkem (ka Lagle pole üldse erand, pigem hea näide reeglist), kui otse suheldes. Enamikul on pidevalt mingi mask ees, mis ei kao isegi aastatega. Blogides ja üldse kirjalikult öldakse ära palju rohkem, kui rääkides. On mitu inimest, kes minuga näost näkku suheldes on väga sõbralikud (ja nii aastaid), samas kusagil kirjalikult väljendavad minu vastu lausa uskumatut põlgust, isegi avalikult (internetifoorumites). Seetõttu Lagle blogi sissekanded (eriti viimased) koos mudue kaudsete tähelepanekutega mus alarmkella kõlistavadki.
Kui pisut laiemalt ringi vaadata, siis blogosfääris valitsebki süngem-tumedam-melanhoolsem meeleolu. Naisblogijad kaeblevad suhete ja isikliku elu üle, meesblogijad, nagu hanharan või ramloff kritiseerivad ühiskondlikku elu. Äärmiselt vähe on blogisid, kus valdav oleks helge ja õnnelik meeleolu. Isegi noored tüdrukud, kes pealtnäha kirjutavad oma lõbusast-seiklusrohkest elust, väljendavad varjatult oma suuri muresid, nagu mehelesaamine või suhted vanematega.
Rääkimata veel, et traagiliselt või kriitiliselt kirjutades jätab blogija endast diibi mulje ja saab kõvasti rohkem kommentaare, kui headest asjadest kirjutades.
Rõõmsat ja õnnelikku kirjutajat kiputakse üldiselt halvustama ja parimal juhul saab ta külge ullikeste nime. Kui mitte midagi hullemat. Eks minagi olen ju vastu päid-jalgu saanud selle eest, et olen liiga rõõsa, roosa ja põhjendamatult kõrge enesehinnanguga.
Palju jama jääks ära, kui igaüks oleks see, kes ta on ja teeks seda, mida ta tahab. Mind paluks küll mitte üldisesse naistepatta panna, sest mina ei ole iial oma abikaasast halvasti või jahedalt kirjutanud ega kavatse seda isegi siis teha, kui peaks juhtuma kõige hullem.
Mulle meeldib kirjutada blogis oma seiklustest realismi võtmes, aga nagu Marguski, nii ka mina ei suuda kirjutada neil aegadel, kui meeleolu on madalseisus või miski painab, sest siis pole kas piisavalt vaba aega või on mõte lukus. Polegi ammu kirjutanud, sest tuju pole olnud. Selle kommi postitamiseks palub google mul kirjutada kastikesse "stori". :D
Meie vanuses on inimestel kyllalt, mille yle mureceda, pead valutada v tõmmelda, pluss kroonilised vaimsed haigused. Mõtle kasvõi omaenda pere muredele, & võrdlusmomendina sellele, et teisi on samuti igasugu hädadega õnnistatud.
Ma annax aasta oma elust, q mul olex võime igasugu hulludest asjadest rõõmsalt läbi jalutada. V vähemalt mitte kibestuda. Selliseid inimesi on olemas, aga ise lohistad aastatega kogunenud sitta kaasas & märss aina kasvab. Nii saavad ka meist kibestunud, tigedad & silmaklappidega vanainimesed, kes maailma näevad läbi oma kogemuste mustakirju filtri & vinguvad, vinguvad, vinguvad.
Mis puudutab meeste kirumist, siis siin on 1 väga tõsine probleem läbi aasta, noh, tuhandete: ikka pyyab keegi yhiskonna/pereliikmetest teiste arvelt mõnusamat elu elada v on oma huvide teostamisel lausa hoolimatu v jõhker. Sest topeltmoraalid & tugevamaõiguse jäänukid pole qskile kadunud, vaid elavad rõõmsalt edasi. Tehke, mis tahate, aga q 1 osapool tunneb, et teatud valdkonnas on tema huve, sh elementaarsete vajaduste kättesaadavust väga räigelt rikutud, siis on tal õigus seda väljendada, mitte aga viisakalt edasi teenida ning ebamõistlikke asjaolusid varjata, "et mis siis teised mõtlevad", "ma tahan ju kena olla", "äkki saan pexa" vmi.
13 er: Aga oma naise plogist mingeid musti asju otsida on, ausalt öeldes, paranoiline. Sa ei saa nõuda, et ta olex päris elu kohustuste juures alati roosa, rõõmus & teenindusvalmis lollike. Q tal on muresid, siis tuleb hoopis kysida: Kas me saame neid lahendada? Mitte, et: Mida sa nyyd minust kirjutasid, raisk?
Ning lõppude lõpux on plogindus autorite filtreeritud mängumaailm & teise pähe me ei pääse qnagi. Ei maxa isegi unistada.
Kaaren. Probleem ongi selles, et otse suheldes saad ühtemoodi (enamasti postiivseid) vastuseid, blogist loed välja aga muud. Ma tahaks väga Laglet aidata igat moodi ja vältida igasuguste probleemide tekkimist/kasvamist suureks aga lihtsalt suheldes selleks infot ei saa. Samas blogitekst ütleb küll, et probleem on siiski olemas. Mis ma peaks tegema? Istuma roosas rahulolus, kuna naine viimase hetkeni kordab: "Ära muretse, kõik on korras, kõik on hästi!"?
Samas olen kogenud korduvalt situatsiooni, et naine tunnistab mulle oma probleemi suuliselt alles siis, kui see on juba väga suureks kasvanud ning lahendus on juba tunduvalt keerulisem.
See on elu. Ilmselt pr L teab, et sa oled kõigepealt siiski kunstnik (hoolimata oma haridusest & erialast), mitte tugev praktik-matemaatik, &vbl ei taha sind teatud asjadega tylitada. Pealeselle, naistele meeldib, kui mehed mõne endale jõukohase probleemi lahendamise ise algatavad. St algatus & iseseisev mõtlemine on rohkem väärt kui asja sisu ise.
Positiivne on, et sa siiski suhtled pr L-ga. Paljud mehed meie eas on juba täielikult lollid nagu tainad, suhtlemisvõimelised nagu svamm & hoolimatud nagu taburet.
Kui naine aga ei taha oma murest rääkida, siis tegelikult ta siiski ootab osavõttu & tuge. Abist keeldumisel on mitu põhjust olenevalt inimesest - 1) ei oska kuskilt pihta hakata rääkimise/tegevusega, 2) (vale)häbi, 3) no on selline, keda peab alati sundima & torkima.
Ning ma kordan (ylisuurte tähtedega): Plogi & päriselu on hoopis erinevad asjad. Inimene kirjutab alati väga väixe osa endast välja lihtsalt mehhaanilisel põhjusel - kõik mõtted, selgitused & ahelad lihtsalt ei ole võimalik norm posti ära mahutada. Ning meie loeme seda jälle läbi oma prillide, tekib topeltfilter.
Kõige tähtsam on päris elu.
Ma võin seda väita, sest enamus ajast olen arvutist eemal & tegelen täiesti meeleliste asjadega.
Maa kaevamine, muusika, elusad pereliikmed su ymber. Kõik muu on udu.
Täiesti "originaalne" mõte: Naised polegi mõistusega arusaadavad.
Mõni naishing saaks nüüd minu peale pahaseks, kui enne kui kirve haaravad lugegu edasi
Kellel kuidas, kuid minul pole peresääris tegelikult üldse eesmärk et ma peaks oma naispoolt mõistma. Mõistmine oleks boonus, kuid olulisem oleks et ma teda armastaksin sellisena nagu ta on. Kui asja peale sealt poolt vaadata siis polegi me peres äkki nii erinevad. Paris hästi saab mõistetavaks miks mõnes objektiivselt lihtsalt karjuvalt ebaõiglases olukorras ei asu nad oma õigusi kehtestama, kui oleks nagu õigus ka.
Teisalt aga annab just see käitumismuster vahel võimaluse ka ebaobjektiivselt riidukiskuda tülitseda asjade pärast mis on olulise, kuid mida ei juleta välja öelda ja teha seda juba ka objektiivselt jaburuseni kalduvatelt põhjustel.
Olgu veelkord mainitud et kindalasti ei tee ma siinkohal naisi maha. Ma tean et neis on vähemalt samad võimed peidus, kuid ainult pakend on teine.
Teisalt oma naise blogi ma ei loeks,nagu ma tegelikult tahan et ta ka minu oma ei loeks. Iga blog on minujaoks eraldi läbi teatud kindla filtri lastud mõtteilm, millel minu tervikuga on seos, kuid siiski mitte määrav. Ta võiks mind liiga tõsiselt võtte blogi lugemisel, tõsisemalt kui ma ise.
Sa meeldid mulle, Vaene inimene.
Tervitab Mitte väga rikas inimene.
Post a Comment