Viimastel päevadel on jälitanud vastik ja psüühikat näriv ebaõnnejada. See koosneb justkui pisiasjadest aga see ongi eriti enesetunnet lammutav ja auku ajav. 23. augustil tuli meile Lagle ema Tiia koridori seinu värvima.
Vahepeal käisin lisaks värvi ostmas ja muid asju ajamas ning, kui olin üle 1 tunni aja ära olnud, siis kukkus Lagle mulle helistama, et Tiia paanitseb, et kus ma olen, tulgu ma ruttu tagasi jne. Kui koju jõudsin, oli õhkkond nii pinges, et tekkis lühike tüli. Aga selle tüli käigus jõudsin virutada jalaga ühte kotti, kus sees oli mu fotokas Nikon Coolpix L110. Tabasin muidugi täpselt LCD -ekraani ja oligi kööga. Puru. Paranduses arve 90 EURi. Vinge!
Esmaspäeval oli meil ära kadunud auto ainuke allesjäänud võti (olin muidugi lausa mõned päevad varem plaaninud koopiat tegema minna aga lükkasin selle septembrisse, kui raha veits rohkem). Isegi asjadeleidmisgeenius Lagle ei suutnud võtid tabada. Otsustasin luku järgi koopia teha. Kuna mingid veidral erandlikul korral oli nüüd järsku auto kõik uksed hoolikalt lukku pandud (kuigi võtta polnud seal küll midagi), siis tuli tellida spetsialist, kes auto kipsis käega kuid hämmmastava vargaosavusega lahti tegi (pneumaatilise kummipadja ja traatkonksuga) . arve 23 EUR. Koukisin ise osavalt ukse seest luku välja ja lasin Zeppelinis tegelikult samal kipsis käega mehel teha võtme. Arve 25 EURi. Ja otse loomulikult leidis Lagle vana kaotsiläinud võtme umbes tund aega hiljem ühes laste mänguasjade kotist. VINGE! SUPER!
Mind kummitab ka kõike ruineeriv alaväärsuskompleks. Eks selleks ole ka küllalt põhjust. Üldiselt minu vanad tuttavad ja sõbrad ei suhtle enam minuga üldse; kui tänaval kohtume, öeldakse viisakusest paar lauset ja joostakse edasi. Toimetajad ei avalda mu artikleid. Meil külas käivad vaid Lagle tuttavad (Anneli Ka:rn, Mari Hanson jt.) ja minuga räägivad nad kuidagi vastumeelselt, justkui hulluga. Lagle osaleb minu ettevõtmistes aga oma ettevõtmistest kipub mind sageli eemal hoidma. Mu enda tõsisemad ettevõtmised kipuvad kõik pekki minema. OK, tegelikult tõenäoliselt osaliselt liialdan aga mul pole muud reaalsust kusagilt võtta.
See alaväärsuskompleks kipub rikkuma ka ainukest, mis mul on -- suurepärast suhet Laglega. 25. augustil ostustasime korraldada endale seksiretke. Panime lapsed Viive juurde ja tormasime paarisuhet teostama. Tegime teadagimida Illil Umbjärve ääres, Luke mõisa juures viljapõllul ja kaks korda kodus erinevat moodi. Kõik oli super ja sain mitmeid erilisi elamusi, milleks mõned peavad drooge kasutama.
Aga õhtul hakkas koshmaar jälle pihta. Mu eneseusk kukkus suure kolinaga täiesti suvaliselt. Ma hakkasin endale igasuguseid lolle luulusid ette kujutama. Olin kindel, et Lagle kiidab mind lihtsalt n.ö. moe pärast ja tegelikult on tal must juba ammu siiber. Kui peatusime hamburgeriputka juures, siis tundus mulle, et Lagle tahab mõnda lihtsalt töömeest. Kui lapsed ära tõime, hakkas mind painama küsimus, miks Lagle mind häbeneb ja ma pärisin seda tema käest (tegelikult Lagle vist tõesti meie kooselu paaril esimesel aastal suhet eriti demonstreerida ei tahtnud aga see oli 10+ aastat tagasi). Peaaegu oleks paras tüli sellest kujunenud aga suutsin siiski oma painajaid ohjata. Aga kui Lagle magama jäi ning omadega üksi olen jäänud, siis hakkavad paranoiad jälle pihta.
Väga huvitav versioon väga kuulsast laulust, mu olekut päeviti päris hästi tabav, kuigi soovitav kuulata ka ametlikku plaadiversiooni, mis on väga seksi kajastav
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
7 comments:
selline karm pendeldamine, ehk oleks abi lisaks püshholoogile ka rutiinist. Rutiin ja päevakava aitavad stabiilsuse loomisel. Ja muidugi tähelepanu juhtimine, see annab valikuvabadust.
Loodan, et leiad taas tasakaalu :)
Olen elus käinud kordi ja kordi psühholoogide ja psühhiaatrite jutul, vaadanud nende tuimi nägusid ja kuulanud päheõpitud küsimusi, neelandu ka jubeda mõjuga tablette, kasu pole sellest olnud mitte essugi.
Pshühholoogid on ühed lollimad inimesed, keda tean, ära jumala eest nende juurde mine, mul kogemusi. Aga huvitavalt kirja pandud lugu. Mulle sa küll meeldid ja kindlasti Laglele ka! :D Oma kogemusest ütleks veel, et üks ette läbikukkunud variante seksuaalelu parandada oli seda teha looduse keskel. Õuuudneee!!!
Tänan Fideelia ja Karuema. Pean siiski mainima, et seksuaalelu parandamist me ei vaja, see on tõesti super, ilma liialdamata. Me ainult otsime seni avastamatta maid, nagu öeldakse. Ja oleme leidnud nii mõndagi, millest keegi pole seni rääkinud.
OMG, sain nagu puuga pähe su tänasest Delfi artiklist. :):)
MIna arvan küll et seksuaalelu ohjeldamatus teeb sulle kurja.
Mida oleks sinu vanaisa sinu hedonismi kohta õelnud?
Minu vanaisa? Minu vanaisa Artur (teine vanaisa Oskar suri juba 1952) oli tore ja elurõõmus mees. Ta sai kokku 6 last (kellest üks kahjuks suri beebina piinarikkalt, seda pealt vaadates võis saada trauma, millest igaüks ei taastu). Viimase lapse sigitas siis kui oli peaaegu 50 aastane koos oma 40+ aastase naise Lindaga. Mulle tundub see praegu paras julgustükk ning märk sellest, et seksuaaleluga olid tal lood korras. Ma arvan, et monogaamne abielu pole hedonism ega patt vaid keeruline konstrukstioon üleval hoida. Ja asjad lähevad minu jaoks ses suhtes järjest raskemaks, kuna mehe seksuaalsus hakkab 40+ aastaselt langema, samas kui naise oma jääb kõrgele tasemele aastakümneteks. Nii et tuleb tööd teha.
Post a Comment