Tuesday, June 17, 2008

2 -- 8 juuni 2008 Sally Stuudio, Just Knud Qvigstad, Bob Dylan.

2. juuni 2008 esmaspäev
Lähen lastega TLKKgaleriisse, et Sally stuudio näitust üles: Jane Remm ja õpilased, kelle välimuse järgi ei ütleks, et nad on erinevas vanuses sebivad seal ise ja ma ise saan saan suht vähe ära teha. Peamiselt traate üles seada. Tunnen piinlikust oma vähese võimekuse pärast.

3. juuni 2008 teisipäev
Näituse avamine




4. juuni 2008 kolmapäev
Pean kihutama Tallna, sest 1) pean lindistama Ideaalmaailmate saate Just Knud Qvigstadist
2) pean minema vaatama Bob Dylanit. Asi kipub väga tropiks. Lagle tuleb kodu kell 15, kihutan bussijaama aga ei mahu 13. 30 bussile. Järgmine läheb alles 16. 00. Sõites närin küüsi ja kuulan, kuidas kaks hilisteismelist kutti räägivad oma USA hõlbuelust. Kui kell 18 helistan Immole, et jään tulen 18. 15 vastab ta hauataguse häälega "Nii palju jääd hiljaks..."
Kihutan valge taksoga Raadiomajja. Õnneks on Margus Alvise

muhe ja osav jutumees ja salvestus läheb kiiresti. Saab kuulata siit:


Ideaalmaailmad Just Knud Qvigstad
Kahjuks ei saanud Alvistega pikalt vestelda, sest pidin tormama Dylanit vaatama. Helistasin Merilyn Püssile, kes pidi ka Dylanit vaatama minema ja sain teada, et ta vend viib ta autoga Saku Suurhalli juurde. Lidusin raadiomajast tagasi nii et jalad krampi läksid. Merilyni vend vedas meid oma rohelise Mersuga täpselt oma kodumaja juurde, mis asus plekkkuurist umbes 300 meetri kaugusel. Eluga riskides kalpsasime läbi liikluse hiiglasliku konservkarbi poole.
Kuigi kontsert oleks pidanu juba algama, oli plats selle ümber sebivat rahvast täis. Ma ei leidnud kuidagi pressiust. Ma polnud ainuke, Priit Hõbemägi kirus ka segast korraldust. Nägin kusagilt alt Kadri Kõusaart õnnelikult kellegi noormehega käsikäes välja jooksmas, vaatasin järele, ühe sildita klaasukse taga oli tõesti pressilett. Sain sealt otse üles.
Alguses istusin püüdlikult oma piletil märgitud kohal, siis hakkasin ringi jalutama. Kohtusin Vallo Toomla ja Salmega, kes olid end päris ette istuma sättinud. Veidi hiljem hiilisin praktiliselt lava ette aga mingil hetkel üks lühike turva käsutas kurjalt "Minge oma kohale!".
Ühes esimese korruse parteris, kus istus ka Mart Niineste, kohtasin ka Tegova sõpra Ervinit, kes laenas mulle oma binoklit. Vaatasin Dylani mõnusat miimikat ja mõtlesin: "Siin sa mul oled, juudasmessias, kõikide aegade suurim elus rockmuusik. Kümnekonna meetri kaugusel."

Dylan oli küljega rahva poole, laulis trummarile, kes lõpetas lugusid kogu aeg justkui poole pealt. Dylan vaatas rahva poole ja rääkis vaid lõpus, et bändi tutvustada. Muidu ta seisis oma oreli taga, võnksutas põlvi, tegi ka puusanõksu ja vahel oli tunne, et tahab orelit paigalt nihutada. Ei meeldinud, et bänd mängis muidu liiga sujuvalt ja profilt, oleks eelistanud Dylani vanade aegade bändide ligadi-logadi värki. Ka ei meeldinud kuulus plekisaund ja see et ma Dylani orelit vaevalt kuulsin sest ta mängis väga vingelt.
Dylan laulis paremini kui iial enne, varieeris vokaaliga väga huvitavalt. Konts algas "Rainy Day Womaniga" ja see kuulus fraas "Everybody Must Get Stoned!", Dylan laulus: "Evvribody must.. get... ston..". Kogu kontsert oli tema viimase aja rockabilli võtmes ja palju uue plaadi lugusid.

Lood: 1. Rainy Day Women #12 & 35 vaata
2. If You See Her, Say Hello
3. Rollin' And Tumblin'
4. Beyond The Horizon
5. Stuck Inside Of Mobile With The Memphis Blues Again
6. High Water (For Charlie Patton)
7. Positively 4th Street
8. The Levee's Gonna Break
9. Just Like A Woman -- tundus üllatavalt hea. Tshiilis kõlas nii
10. Honest With Me
11. When The Deal Goes Down
12. Highway 61 Revisited -- vaevalt tundsin ära
13. Workingman's Blues #2
14. Summer Days
15. All Along The Watchtower -- hoopis teistsugune

(encore)
16. Thunder On The Mountain
17. Blowin' In The Wind -- ei tundnud ära
umbes nagu see Tshiilis

Andres Roots on sellest kontserdist kirjutanud suurepärase analüüsi.

Peale lõppu kohtusin Tõnis Mägiga, kellele ütlesin, et üllatav laulude valik oli ja ta vastas, et "Selline Dylan ongi!". Hiljem põrkasin heatujulise Sandra Jõgevaga, kes naeris, et "Memphis Blues" ei kõlanud nagu blues ja uuris Newporti festivali skandaali kohta. Kohal oli ka Sandra isa Villu. Ostsin 150 EEki eest "ainulaadse" Tallinna kontserdi plakati. Väljas ansid Jaak Johanson, Riho Sibul ja Mäks juba TV-le intervjuusid.
Sõitsime Villu Jõgeva punase Fordiga. Sandra rääkis oma tulevasest USA reisist, aga ka et sai kontserdikollardaja FBI klubi liikmeks ja neilt küsiti, keda tahavad, et Eestisse toodaks. Sandra oli arvanud, et Suicide`i. Lisaks pajatas ta põnevaid lugusid Diverse Universe osaliste seiklustest.
Villu Jõgeva pani meid Kristiine keskuse juures maha. Sõitsin trolliga kesklinna ja sealt jalgsi Tartu bussi peale.


Posted by at

No comments:

Post a Comment

Subscribe to: Post Comments (Atom)