LOLL 86: Võhandu maraton 2016

Otsustasin sel aastal osaleda tavalisel sõudepaadil, eesmärgiga olla absoluutselt esimene inimene, kes maratoni läbib sel alusel täiesti üksi (seni on võistelnud 2-- 4-sed tiimid). Laenasin vend Jaanuselt väikese kalamehepaadi, harjutasin natuke Emajõel. Maapealseks abiks ja ergutuseks tulevad abikaasa Lagle, tütar Piret ja tuntud etnobotaanik Raivo Kalle.
Start. Hommikul on ilm kurjakuulutavalt tinane. Stardis Tamula järvel muidugi rekordarv aluseid, süstasid, kanuusid, kajakke, kanuusid, rafte, nn. SUP-e (elik mõlaga lükatavaid lainelaudu) jms. – veidi alla 700. Sõudepaate aga peale minu veel vaid üks: peenike ja pikk ning tumeroheline „Vihased Hülged”, peal Marek Saarekanno ja Ivar Praks, kes, etteruttavalt öeldes, lõpuks ka võidavad meie klassis. Kummipaate (enamus hiiglaslikud 6 – 8 aerutajaga monstrumid) on üle kuuekümne. Need kamandatakse koos teiste „aeglastega” järvel ulpiva purjejahi juurde, õrnad SUBid aga lubatakse silla juurde, et jõhkrad raftid neid ei lömastaks. Mõned lätlased ei saa aru ja jäävad monstrumite sekka. Võtan ka kummipaatidega ritta.
Kahurikesest käib veidi peale 7-t vaikne pauk, mass tormab teele. Mul muidugi aerud sel silmapilgul vales asendis.
Kanalis käib meeletu olelusvõitlus, valju sõimu ja tögamisega. Mind pressitakse kõrkjatesse. Rabelen end rivi keskele ja ähvardan aeruga.
Kell 7. 15 – 11. Lõik Võru -- Paidra. Füüsiliselt raskeim ots. Ainult tuim vihane andmine, nii kiiresti kui võimalik, ei muud.
Kummaline, et sõidan ühe küpsete naiste raftiga koos, Mõrd oli vist nimi, Võrust välja, siis jätan nad maha. Aga siis hiljem avastan, et see raft on kuidagi mulle pikalt ette sattunud. Või olid siis mitu Mõrd rafti?
Siin otsustatakse palju. Vaevalt jõuame Võrust väljas, kui meist kihutavad mööda Need Leedulased. Kahesel süstal Jonas Ragauskas ja Juozas Gurevicius. Nende sabas kohe Need Eestlased. Andres Kaju ja Indrek Kermon. Need neli ega järgnev üksik hunt Marius Linkevicius ei ole normaalsed inimesed. Kihutavad kõik need 100 kilomeetrit maha, tihedalt üksteise kannul, keerulisel rajal, 20 kilomeetrit tunnis, aga ikka on nende vahel vaid loetud minutid.
Esimesed 20 km tunduvad muidugi väga pikana, iga aasta tundub, et see on kõige pikem ja raskem lõik.
Varsti esisüstade järel tuleb tropp kiiremaid süstasid, nende seas rabeleb ka kiireim kanuu, peal soomlased Jaakko Soivio ja Kaisu Soivio. Karmilt sõtkub oma vesijalgratast stiilse näoga Tarmo Mõttus, kes hüüab midagi, "Tulin otse Viljandist!".
Minust mööduvad igasugu tegelased. Rohelisse maskeerunud ERMi drektor Tõnis Lukas koos Toomas Kalmusega rammivad kanuuga mu paati nii et see ragiseb. Tumepruun süstamees, kes näitab mulle pöialt, on Indiast pärit Dani Gorgon. SUPiga hulbib mööda malbe naeratusega jaapanlane Taki Fukanaga. Pikalt sõidame võrdselt roosasse riietatud nais-SUP-ariga, venelanna Anastasia Tseisleriga. Päeva jooksul saan korduvalt juttu ajada mööblidisainer Sven-Erik Viiraga, kes on tulnud maratonile katsetama oma leiutatud, kenasti kirjuks maalitud sõidukit, midagi kanuu ja süsta vahepealset.
Kell 11 -- 13.30. Paidra – Leevi. Paidras kõvasti tassimist 100 meetrit edasi. Peale Paidra võimast veskipaisu algab kohe lõik, mida Võhandu veteran Tanel Jaanimäe nimetab „kõige alatumaks”. Sest siin on kiire vool, kivid, vette langenud puud, muu risu ja kõrged kaldad. Õnneks olid kõige ohtlikemates kohtades valvurid hoiatavalt röögatamas. Veetase on keskmine, seega kivid on ilusasti voolu all peidus.
Seal kus eelmine kord koos Laglega kanuuga puusse panime Lagle valvabki. Kivi on vee all. Puu maha saetud.
Selg ees sõitana pean olema äärmiselt ettevaatlik, sest ei taha oma laenatud paati mõne rahnu otsa purustada. Möödasõitjad muudkui korrutavad „Sul peaksid tahavaatepeeglid panema”. Peale 64ndat soovitust tahaks nõuandja ära kägistada. Orienteerun kuulmise järgi. Kus sulin, seal oht. Samas osutuvad kõige tülikamateks elementideks hoopis juhitamatud kajakid, mida avastan alalõpmata oma aerude alla hiilimas, et just kõige ebasobivamal hetkel minust mööda põrutada. Nende jaoks olen liikuv kurv, nagu vormel ühes öeldakse.
Kell 14 – 16. Leevi – Reo. Leevis jändamist, kuna paadi tassimineon raske ja Raivol jalg haige. Käin endale saia hankimas, rohkemaks pole aega. Iga aasta tundub mulle, et veskipaise ja kosekesi tekib muudkui juurde. Ma tõesti ei mäleta varasemast mitut nendest, mida ma nüüd pontsti-pontsti läbin. Kanuudele on need muidugi hirmuäratavad, külili aluseid koos tilkuvate sõitjatega on küllalt näha kalda ääres toibumas.
Kurikuulsast Süvahavvast lasin paadi siiski ümber tassida, sest kohe peale koske on jõe kohal rippumas ilus pikk puu, valmis julgeid kenasti kinni krabama. Otse mu silme all kihutab üks noorte neidude kajakk puusse, läheb ümber, neiud jäävad puuotsa rippuma, alus lahkub allavoolu. Püüan nende mõlad kinni ja kajakk saab kaldasse suunatud. Mis järgnes, näha siin.

Kell 16 – 20.30 Reo – Leevaku. Kui pool maast läbi, siis järgneb üks psüühiliselt kurnavamaid lõike üldse. Need 25 kilomeetrit jõledaid oomega-sõlmi (kurikuulsaim neist ühe veskivareme juures, kus jõgi teeb kilomeetrise silmuse et sama veski juurde tagasi jõuda). Kiirus läheb maha nagu autospordis kurvilisel rajal. Paljud võtavadki vabamalt. Lõpuks seisva veega Leevaku paisjärv, kus võib vabalt veega kaetud mättasse kinni sõita. Nagu mina, kui üritan lõigata natuke. 10 min rabelen.
Kell 20. 45 – 23.55. Leevaku – Räpina. Lahkun Leevaku elektrijaama juurest nii kiiresti kui võimalik, kuna päike loojub varsti. Kuni Räpina paisjärveni on sõit hämarduvas metsas. Korraga on nii õudne kui põnev. Minust möödub omaette torisedes naljaka parukaga uhkeldav Pärt Blank, kes on oma kanuusse üksi jäänud. Pimedusest kostab „Tapa... Tapa....Tapa... Sisse. Välja. Sisse.Välja.” See on Logistikapataljoni tumehall raft, millega olen kogu päeva võidu sõitnud.
Räpina paisjärvel eksin jälle selle neetud kõrkjametsa ära. Minu kõrval kõrguvad oma SUPidel Mihkel ja Taavi Jõgi, kellega koos kuidagi leiame tee labürindist välja.
Kell 00.00 – 01.54 Räpina – Võõpsu (finiš). Proovin Räpinast kiiresti välja saada, et mitte mingi inimtekkelise takistuse otsa põrutada. Olen jälle metsa vahel. Täiskuu ja udu. Lihtsalt müstiline vaatepilt. Aga ei ole mahti nautida. Kuulen tagant noorte meeste ergutavaid hõikeid. Raft nimega „Noobid” on otsustanud mind lõpuks kinni püüda. Panen täiskäigu sisse. Kutid ei jäta. Pole viga, „Viljandi paadimehel” (nagu konkurendid on ristinud) jaksu jätkub. Kihutame mitu kilomeetrit mööda käänulist jõge sulnis kuuvalguses. Nad ei saa must jagu.
Kell 01.54 olen Võõpsu silla all. Sõidetud 18 tundi ja 54 minutit, selg ees. JEE!
Medal kaela, pilt teha ja sööma.

stardisaigin

Maabumas Paidras. Ülemisel pildil näha Logistikapatalojoni raft, alumisel pildil vasakul raft, kus sõitis klassivend vend Urmas Käpa (nokatsiga). Lõpus olid mõlmad raftid must umbes 20 min ees.