Algselt öeldi, et Nadežda saadetakse ära oma näituselt elik Y galeriist Jakobi 1 aga puht tehniliseltoli see tõenäoliselt võimatu. Tegelik ärasaatmine toimus siiski Jaani kirikus kell 14.
Käisin alguses näitusel ja pildistasin seda. Polnudki saanud varem seda korralikult vaadata. Avastasin, et varasemad altarid olid viimase taga.
Nadezda tööde võimsus, isegi agressiivsus oli täiesti olemas.
Ygaleriis oli veel paar inimest. Margus Ivanov sh.
Enne lahkumist avastasin ukse juures laua pealt ühe päeviku. Alguses arvasin, et see on Nadezda oma aga seal olid sissekanded ka päevadest peale Ni surma. Räägiti ka N surmast, et N tegi kõik seoses numbriga 5, seega kuidagimoodi olevat see otsetee põrgusse. Õudne.
Uksest astus sisse väike neiu, näituse valvur: "See on minu päevik. Ärge palun..."
Lahkusin kiiresti.
Jaani kirik oli rahvast täis. Jäin veidi hiljaks. Märgade silmadega Mati Lepik tuli mulle vastu. Naatan Haamer, keda ma kohe ära ei tundnud, pidas teenistust. Ta hääl oli katkendlik, tekstist oli raske aru saada.
Naatan ei teinud pikalt. Üsna varsti ütles ta, et need kes tahavad viimast korda hüvasti jätta, peavad tulema.
Kõndisin lähemale. Nägin ka Peetrit, kel oli seljas natuke väike ülikond. Kallistasin teda vaikides. Kirstu juures oli Marina ja üks pikk kõhn habetunud mees, kes veidi meenutas Andrus Peeglit ning paar noormeest. Nadežda nägi õudne välja. Need, kes elavalt on ilusad, need peaagu alati on surnult jubedad.
Astusin järjekorda, kus esialgu oli vähe inimesi. Marina kallistas oma tütart väga pikalt, vaikides. Naatan pidi teda lohutama. Minust eespool oli Priidu Beier, kes pani kirstu oma luulekogu. Mina panin kirstu, N jalgade juurde klaasitud väikese foto, kus N on pikali, käed laiali, jalad kõrgemal. parukas peas.
Üritasin emmata ka Marinat ja astin kirstu juurest ära. Nägin Merille Hommikut ja kaelustasin teda aga mul tuli nutt peale a Merille pidi mind lohutama. Nägin ka Robert Treufeldti.Rääkisime Nadezhdast jäänud piltide jms. kogumisest.
Sattusin kirstu väja kandma esireas. Kummaline kogemus.
Pärast tuli Naatan Haamer kiriku uksest välja. Ütlesin "Raske töö sul". Naatan vastas "Kahjuks on see mu kohustus."
Pärast oli Kunstnike Majas peielaud. Väga rikkalik. Kohal oli peale tavalise kunstnike seltskonna ka Merike Olesk meie omadest. Algus oli rõhuvalt vaikne ja segane. Markus Toompere ütles äärmiselt kohmakalt avasõnad. Ei mäletagi täpselt. Inimesed natuke sõid. Siis võttis sõna Marina Tsehrnobai. Rääkis pikalt vene eesti segakeeles, et ta tütar poleks tahtnud süngust vaid pigem rõõmu.
Tunnustasin Tegovat ta raudsete närvide pärast. Pikk jutt oli Krista Piirimäega, kes oli väga närvis. Ta küll väitis, et naised pole nii andekad kunstnikud kui mehed.
Rääkisin veidi ka Laura Põlluga, kel näitus TKMs tulemas. Ta pole üldse muutunud.
No comments:
Post a Comment