Võhandu maraton 2016

 

Otsustasin sel aastal osaleda tavalisel sõudepaadil, eesmärgiga olla absoluutselt esimene inimene, kes  maratoni läbib sel alusel täiesti üksi (seni on võistelnud 2-- 4-sed tiimid). Laenasin vend Jaanuselt väikese  kalamehepaadi, harjutasin natuke Emajõel. Maapealseks abiks ja ergutuseks tulevad  abikaasa Lagle, tütar Piret ja tuntud etnobotaanik Raivo Kalle.
Start. Hommikul on ilm kurjakuulutavalt tinane. Stardis Tamula järvel muidugi rekordarv aluseid, süstasid, kanuusid, kajakke, kanuusid, rafte, nn. SUP-e (elik mõlaga lükatavaid lainelaudu) jms.  – veidi alla 700. Sõudepaate aga peale minu veel vaid üks: peenike ja pikk ning tumeroheline „Vihased Hülged”, peal Marek Saarekanno ja Ivar Praks, kes, etteruttavalt öeldes, lõpuks ka võidavad meie klassis. Kummipaate (enamus hiiglaslikud 6 – 8 aerutajaga monstrumid) on üle kuuekümne. Need kamandatakse koos teiste „aeglastega” järvel ulpiva purjejahi juurde, õrnad SUBid aga lubatakse silla juurde, et jõhkrad raftid neid ei lömastaks. Mõned lätlased ei saa aru ja jäävad monstrumite sekka. Võtan ka kummipaatidega ritta.
Kahurikesest käib veidi peale 7-t vaikne pauk, mass tormab teele. Mul muidugi aerud sel silmapilgul vales asendis.
 Kanalis käib meeletu olelusvõitlus, valju sõimu ja tögamisega.  Mind pressitakse kõrkjatesse. Rabelen end rivi keskele ja ähvardan aeruga.
Kell 7. 15 – 11. Lõik Võru --  Paidra. Füüsiliselt raskeim ots. Ainult tuim vihane andmine, nii kiiresti kui võimalik, ei muud.
Kummaline, et sõidan ühe küpsete naiste raftiga koos, Mõrd oli vist nimi, Võrust välja,  siis jätan nad maha. Aga siis hiljem avastan, et see raft on kuidagi mulle pikalt ette sattunud. Või olid siis mitu Mõrd rafti?
Siin otsustatakse palju. Vaevalt jõuame Võrust väljas, kui meist kihutavad mööda Need Leedulased. Kahesel süstal Jonas Ragauskas ja Juozas Gurevicius. Nende sabas kohe  Need Eestlased. Andres Kaju ja Indrek Kermon. Need neli ega järgnev üksik hunt Marius Linkevicius  ei ole normaalsed inimesed. Kihutavad kõik need 100 kilomeetrit maha, tihedalt üksteise kannul, keerulisel rajal, 20 kilomeetrit tunnis,  aga ikka on nende vahel vaid loetud minutid.
Esimesed 20 km tunduvad muidugi väga pikana, iga aasta tundub, et see on kõige pikem ja raskem lõik.
Varsti esisüstade järel tuleb tropp kiiremaid süstasid, nende seas rabeleb ka kiireim kanuu, peal soomlased Jaakko Soivio ja Kaisu Soivio.  Karmilt sõtkub oma vesijalgratast stiilse näoga Tarmo Mõttus, kes hüüab midagi, "Tulin otse Viljandist!".
Minust mööduvad igasugu tegelased. Rohelisse maskeerunud ERMi drektor Tõnis Lukas koos Toomas Kalmusega rammivad kanuuga mu paati nii et see ragiseb. Tumepruun süstamees, kes näitab mulle pöialt, on Indiast pärit Dani Gorgon. SUPiga hulbib mööda malbe naeratusega  jaapanlane Taki Fukanaga. Pikalt sõidame  võrdselt roosasse riietatud nais-SUP-ariga, venelanna Anastasia Tseisleriga. Päeva jooksul saan korduvalt juttu ajada mööblidisainer Sven-Erik Viiraga, kes on tulnud maratonile katsetama oma leiutatud, kenasti kirjuks maalitud sõidukit, midagi kanuu ja süsta vahepealset.
Kell 11  -- 13.30.  Paidra – Leevi. Paidras kõvasti tassimist 100 meetrit edasi.  Peale Paidra võimast veskipaisu algab kohe lõik, mida Võhandu veteran Tanel Jaanimäe nimetab „kõige alatumaks”. Sest siin on kiire vool,  kivid, vette langenud puud, muu risu ja kõrged kaldad. Õnneks olid kõige ohtlikemates kohtades valvurid hoiatavalt röögatamas. Veetase on keskmine, seega kivid on ilusasti voolu all peidus.
Seal kus eelmine kord koos Laglega kanuuga puusse panime Lagle valvabki. Kivi on vee all. Puu maha saetud. 
 Selg ees sõitana pean olema äärmiselt ettevaatlik, sest ei taha oma laenatud paati mõne rahnu otsa purustada. Möödasõitjad muudkui korrutavad „Sul peaksid tahavaatepeeglid panema”. Peale 64ndat soovitust tahaks nõuandja ära kägistada. Orienteerun kuulmise järgi. Kus sulin, seal oht. Samas osutuvad kõige tülikamateks elementideks hoopis juhitamatud kajakid, mida avastan alalõpmata oma aerude alla  hiilimas, et just kõige ebasobivamal hetkel minust mööda põrutada. Nende jaoks olen liikuv kurv, nagu vormel ühes öeldakse.
Kell 14 – 16. Leevi – Reo. Leevis jändamist, kuna paadi tassimineon raske ja Raivol jalg haige. Käin endale saia hankimas, rohkemaks pole aega. Iga aasta tundub mulle, et veskipaise ja kosekesi tekib muudkui juurde. Ma tõesti ei mäleta varasemast mitut nendest, mida ma nüüd pontsti-pontsti läbin. Kanuudele on need muidugi hirmuäratavad, külili aluseid koos tilkuvate sõitjatega on küllalt näha kalda ääres toibumas.
Kurikuulsast Süvahavvast lasin paadi siiski ümber tassida, sest kohe peale koske on jõe kohal rippumas ilus pikk puu, valmis julgeid kenasti kinni krabama. Otse mu silme all kihutab üks noorte neidude kajakk puusse, läheb ümber, neiud jäävad puuotsa rippuma, alus lahkub allavoolu. Püüan nende mõlad kinni ja kajakk saab kaldasse suunatud. Mis järgnes, näha siin.



Kell 16 – 20.30 Reo – Leevaku. Kui pool maast läbi, siis järgneb üks psüühiliselt kurnavamaid lõike üldse. Need 25 kilomeetrit jõledaid oomega-sõlmi (kurikuulsaim neist ühe veskivareme juures, kus jõgi teeb kilomeetrise silmuse et sama veski juurde tagasi jõuda). Kiirus läheb maha nagu autospordis kurvilisel rajal. Paljud võtavadki vabamalt. Lõpuks seisva veega Leevaku paisjärv, kus võib vabalt veega kaetud mättasse kinni sõita. Nagu mina, kui üritan lõigata natuke. 10 min rabelen.
Kell 20. 45 – 23.55. Leevaku – Räpina. Lahkun Leevaku elektrijaama juurest nii kiiresti kui võimalik, kuna päike loojub varsti. Kuni Räpina paisjärveni on sõit hämarduvas metsas. Korraga on  nii  õudne kui põnev. Minust möödub omaette torisedes naljaka parukaga uhkeldav Pärt Blank, kes on oma kanuusse üksi jäänud. Pimedusest kostab „Tapa... Tapa....Tapa... Sisse. Välja. Sisse.Välja.” See on Logistikapataljoni tumehall raft, millega olen kogu päeva võidu sõitnud.
Räpina paisjärvel eksin jälle selle neetud kõrkjametsa ära. Minu kõrval kõrguvad oma SUPidel Mihkel ja Taavi Jõgi, kellega koos  kuidagi leiame tee labürindist välja.
Kell 00.00 – 01.54 Räpina – Võõpsu (finiš). Proovin Räpinast kiiresti välja saada, et mitte mingi inimtekkelise takistuse otsa põrutada. Olen jälle metsa vahel. Täiskuu ja udu. Lihtsalt müstiline vaatepilt. Aga ei ole mahti nautida. Kuulen tagant noorte meeste ergutavaid hõikeid. Raft nimega „Noobid” on otsustanud  mind lõpuks kinni püüda. Panen täiskäigu sisse. Kutid ei jäta. Pole viga, „Viljandi paadimehel” (nagu konkurendid on ristinud) jaksu jätkub. Kihutame mitu kilomeetrit mööda käänulist jõge sulnis kuuvalguses. Nad ei saa must jagu.
Kell 01.54 olen Võõpsu silla all. Sõidetud 18 tundi ja 54 minutit, selg ees. JEE!
Medal kaela, pilt teha ja sööma.

stardisaigin

Maabumas Paidras. Ülemisel pildil näha Logistikapatalojoni raft, alumisel pildil vasakul raft, kus sõitis klassivend vend Urmas Käpa (nokatsiga). Lõpus olid mõlmad raftid must umbes 20 min ees.

 Vennad SUPd, kellega otsisime õhtul pimedas Räpina paisjärvel kõrkjavõsas teed.

Eelmise aasta katastroofikoha lähedal

Leevakul koos Raivo Kalle ja mööblidisainer Sven-Erik Viiraga

medal käes!

31. detsember 2015 aasta lõpp

Aasta lõpetasime Kindsiko pool. Ude oli ka. Vaatasine rakette Tartu kohal. Meie rateipark oli muidugi hale ja maal-roomav rohkem. Aga oli nii lõbus kui lõbus ikka olla saab.

29.detsember 2015 Nadežda matus

Algselt öeldi, et Nadežda saadetakse ära oma näituselt elik Y galeriist Jakobi 1 aga puht tehniliseltoli see tõenäoliselt võimatu. Tegelik ärasaatmine toimus siiski Jaani kirikus kell 14.
Käisin alguses näitusel ja pildistasin seda. Polnudki saanud varem seda korralikult vaadata. Avastasin, et varasemad altarid olid viimase taga.
Nadezda tööde võimsus, isegi agressiivsus oli täiesti olemas.

 Ygaleriis oli veel paar inimest. Margus Ivanov sh.

Enne lahkumist avastasin ukse juures laua pealt ühe päeviku. Alguses arvasin, et see on Nadezda oma aga seal olid sissekanded ka päevadest peale Ni surma. Räägiti ka N surmast, et N tegi kõik seoses numbriga 5, seega kuidagimoodi olevat see otsetee põrgusse. Õudne.

Uksest astus sisse väike neiu, näituse valvur: "See on minu päevik. Ärge palun..."
Lahkusin kiiresti.

Jaani kirik oli rahvast täis. Jäin veidi hiljaks. Märgade silmadega Mati Lepik tuli mulle vastu. Naatan Haamer, keda ma kohe ära ei tundnud, pidas teenistust. Ta hääl oli katkendlik, tekstist oli raske aru saada.
Naatan ei teinud pikalt. Üsna varsti ütles ta, et need kes tahavad viimast korda hüvasti jätta, peavad tulema.
Kõndisin lähemale. Nägin ka Peetrit, kel oli seljas natuke väike ülikond. Kallistasin teda vaikides. Kirstu juures oli Marina ja üks pikk kõhn habetunud mees, kes veidi meenutas Andrus Peeglit ning paar noormeest. Nadežda nägi õudne välja. Need, kes elavalt on ilusad, need peaagu alati on surnult jubedad.
Astusin järjekorda, kus esialgu oli vähe inimesi. Marina kallistas oma tütart väga pikalt, vaikides. Naatan pidi teda lohutama.  Minust eespool oli Priidu Beier, kes pani kirstu oma luulekogu. Mina panin kirstu,  N jalgade juurde klaasitud väikese foto, kus N on pikali, käed laiali, jalad kõrgemal.  parukas peas.
Üritasin emmata ka Marinat ja astin kirstu juurest ära. Nägin Merille Hommikut ja kaelustasin teda aga mul tuli nutt peale a Merille pidi mind lohutama. Nägin ka Robert Treufeldti.Rääkisime Nadezhdast jäänud piltide jms. kogumisest.
Sattusin kirstu väja kandma esireas. Kummaline kogemus.
Pärast tuli Naatan Haamer kiriku uksest välja. Ütlesin "Raske töö sul". Naatan vastas "Kahjuks on see mu kohustus."

Pärast oli Kunstnike Majas peielaud. Väga rikkalik. Kohal oli peale tavalise kunstnike seltskonna ka Merike Olesk meie omadest. Algus oli rõhuvalt vaikne ja segane. Markus Toompere ütles äärmiselt kohmakalt avasõnad. Ei mäletagi täpselt. Inimesed natuke sõid. Siis võttis sõna Marina Tsehrnobai. Rääkis pikalt vene eesti segakeeles, et ta tütar poleks tahtnud süngust vaid pigem rõõmu.
Tunnustasin Tegovat ta raudsete närvide pärast. Pikk jutt oli Krista Piirimäega, kes oli väga närvis. Ta küll väitis, et naised pole nii andekad kunstnikud kui mehed. 
Rääkisin veidi ka Laura Põlluga, kel näitus TKMs tulemas. Ta pole üldse muutunud.