Aga 10. november 2015 -- Matti Miliuse 70 sünniaastapäev. Meelis Kaldalu käis juba Savisaare külastamise ajal pinda, et peaks Miliuse sünniaastapäeva korraldama. Ygaleriis ei saanud aga Meelis ajas välja, et TLKK Jakobi galeriis siis. Et ma pidin vinüüle tooma ja muidu Miliusest rääkima. Susanna Saar pidi olema õhtujuht.
Jäin pool tundi hiljaks, jätsin Galaxy Maarja kiriku juurde. Saalis oli päri hulk üsna tuntud nägusid, Margus Ivanov, Jaak Kikas, Pille Veedler, Tegova, Riho Kall, Andres Keil, Pärtel Vissak, Kiwa, Tanel Rander jt. Enamus istus ringis ümber tagumise saali ja põrnitses mõrult enda ette. Filmisin nende nägusid kaameraga, lähivaates.
Kaldalu lasi tuubist Matti Miliuse videosid, eriti "Kommionut".
Tassisin oma koti plaatidega sisse, võtsin välja kohe Juhan Viidingu albumi, ütlesin, et Matti Moguci ei saanud ühtegi vinüüli teha. Alguses panin peale "Lapsena televisioonis". Mängisin ära. Panin lauale ajakirja "Ajalugu" Lenini pildiga. Siis lasin teist lugu aga see tundus liiga ordinaalne, panin ta juhuslikult hüppama, nii et Viiding hakkas kordama sõnu nagu "kultuuri", "surnud" jne. Ma hakkasin neid sõnu järele kordama. Kõva häälega. Nii oma veerand tundi järjest. Rahvas vahtis mind jahmunult. Võtsin ühe Solomon Burke Venemaal välja antud Vinüüli, Colomoh bepk, "Božmozen Wahc" mida mul on mitu, loopisin ühe põrandale. Mingil hetkel hakkasin välja Shampust valame, võtsin ühe topsi, valasin endale pähe. Siis kuulsin esimest korda mingit naeruturtsatust oma selja taga. Muidu vahtisid kõik hirmunult. Jagasin shampat, ise ei joonud muidugi.
Mingil hetkel ilmus uuesti välja Kaldalu, rääkis oma juttu. Segaselt veidi. Tuli välja, et ta polnu Miliusega kunagi kohtunud. Mina rääksin, et Milius oli mõistlik mees ilusate silmadega.
Lasin vinüülidelt 80ndate lõpu obskuurseid jõululaule, aga see ei mõiganud rahvale.
Kaldalu tõi välja vana eetripudeli.
Tuli ka Susanna Saar, kes üritas korraldada mingit "Uue Miliuse" konkurssi. Kaldalu rääkis midagi ja see Tartu kunstikuulsus. kõhn mustade juustega poiss ka tiriti kandideerima.
Pärast oli nagu pidu. Panime vanad 1998 Prantsusmaalt ostetud 80ndate hitside vinüülid peale, kus mingi stuudiobänd tegi tabelihitte järele. . See eeter töötas algul üllatavalt hästi. Laulud hakkasid hullult venima ja jubedalt ajas naerma.
Keset eetrit helistas politsei ja ütles, et mul auto uksed lukust lahti. Läksin, vaatan, tõesti politsei istub mu auto taga. Ütlesid, ka ühe asja, mis näitas, et nad olid sees käinud. No tore on.
Pärast oli muidugi koristamine, selline veniv. Koha passis mitu inimest, aga kui proovisin nendega juttu ajada, siis jäi mulje, et käin neile närvidele. See ajas tuju mustaks.
Siin mõned Andres Keili tehtud pildid:
No comments:
Post a Comment