27.08.11 filmitalgud Luual

Olin ennast Filmitalgutele kirja pannud makong-of-doki tegijana ja kuigi vahepeal kirusin end maapõhja selliste lubaduste andmise pärast. Aga OK, päevad olid reserveeritud ja mees teeb mis mees peab. Võtsin laupää hommik Lagle ja lapsed kaasa ja Luuale.
Luual, säras päike. Tuline ja ere. Ühe mingi ühika ees oli näha mingeid autosid, läksime vaatama. Peesitasid mingid tüübid seal. Kaks neist olid vennad Zavatskised. kes teevad ETVle filmitalgute päevikuid. Eks nad olid veidi küll väsinud aga lõõp läks kohe lahti. Nimetasid mind jonnakalt ajakirjanikuks ja ironiseerisid mu vana kooli Panakas MiniDV kaamera kallal. Veidi imestasid, e t mina olin filminud ja pannud youtube Tharaphita & Kalvet "10000 eestlast" video.
Siis Zavatskised istusid oma vanasse SAABi ja sõitsid minema. Jäime lolli näoga järgi vahtima. Sõitsime umbes kuhugi suunas. Lõpuks Luua kaunite Voorte vajhel nägime veel üht plasti, kus palju autosid ja eriti palju uimase näoga noori neide. Tundus, et olime kohale jõunud. Kaugel nägin Mikk Randi pikka lokilist kogu mingi ameerika aut poole jooksmas.
Jooskin järele. See oligi esimene võtteplats. Mingi USA 70-ndate auto, Mikk Rand ja palju igasuguseid noori inimesi juures passimas. Osad kinnitasid auto külge mingid kronsteini ja teised mängisid endi käes olevate erinevate kaameratega, millest enamus olid digipeeglid. Mis tänapäeval sobivad väga hästi ka filmimimiseks. Üks seltskond hilisteismelisi hiiglasliku Canon XLiga tundus ka making-ofi tegevat.
Aga ei saanud mingit filmi tegema hakata, sest ilmus Silja Paavle Õhtulehest ja kui on mees, kes võib ajakirjaniku peaaegu surnuks rääkida, siis on see Mikk Rand. Entusiastlikult seletas mees kõike ilusat filmitalgutest, oma 20 minutit vist, samal ajal kui ta alluvad autoga igasugu lollusi tegid (kõigutasid, kangutasid). Lõpuks kutsus Rand Paavle ka järgmiseks päevaks filmi mängima ("Otsime Teile rolli!") .
Siis sai lõpuks filmima hakata, kuigi Ranna ümber kekslevad naased ei lasknud seda kuidagi. Aga ikkagi, üks fotokas kronsteini külge, suurde-laia, kuid neljakohalisse parsasse sisse näitlejad : Ester Korkiasaari, Märt Koik, (photos), noor vaikne rezhissöör Kristo Aav ja vana- kõikenäinud helimees. Auto hakkas edasi-tagasi sõitma ja Mikk Rand hakkas kaamera juures jooksma. Edasi-tagasi.
Vahepeal käisin Luual kaamera akut laadimas, kui tagasi jõudsin, oli Luua külje all põllul oodanud "10000 eestlast" (tegelt 150) ja ka Helbe Karukäpp lastega ning Agur Karukäpp oma vaikselt mossitava elukaaslasega hakanud mäest alla võtteplatsi poole liikuma. Kari (feat ka punt purjakil rullnoxe) jäi laagri juurde chillima. Mikk Rand ja kamp filmis ikka dialoogikest autos ning kõik v.a. jooksev Mikk Rand olid täiesti läbi.
Siis lõpuks filmiti auto ja inimkarja kohtumine, väga kohmakalt, valesti ning aeglaselt. Siit tuli filmi kindlasti omajagu goofe. Ükskord jäi kari auto ette seisma, siis kõndis mööda. Valed olid mõlemad variandid, tegelt oleks pidanud karja ja auto teed ristuma.
Siis kamandati rahvas laagrisse tagasi. Ootasime seal põllul päikese käes nagu surma. Laglega kabistasime üksteist hoolega. Kamandati kõik püsti, minu Sierra valiti ka osaliseks. Mass aeti hõredaks, aeti jälle mäest alla. Sierraga 3 km tunnis sõita oli paras piin, sidurist oli kahju. Meie ees oli hobune vankriga, kes oli väga närvis ning tema vahetus läheduses Helbe koos meie lastega.
Osa seltskonda aeti üle põllu ja osa mööda maanteed, seda filmiti Kinobussi katuselt. Hiljem üritati kõik kokku kleepida üheks suureks massiks, tulemus väga naljakas.
Lõpuks tehti stseen maanteel, kus reporter küsitleb hullunud kõndijate pealikut. Selleks pidid kõik 150 inimest kordi ja kordi mööda maanteed 5 m edasi ja tagasi kõndima, kuna massi pealikku mängiv habemik ei suutnud paari lauset meeles pidada. Dein Tom Tõnsing, kes oli pandud ka meid karjatama, läks lolliks, hakkas Rasmus Lahtveega käsikäes käima. Meie Laglega muidugi kiimlesime, inspireerides noori.
Lõpuks sai see jõnksuv tripp otsa. Olime higised ja läbi. Nagu olekski midagi kasulikku teinud.
Värskendusesk sobis hästi Pikkjärv, kuhu Helbe, tema sõbranna, lastega maandusime. Täiesti OK rannarajatis, aint järv on vesikuppe väga täis. Meie Laglega käisime muidugi alasti koos lastega, Helbe mitte ja ta sõbrants ei käinud üldse vees. Vahepeal käis sillal õhtut nautimas tütarlastepaar ning lõpuks tuli seltskond (2 kutti koos beibedega+vanaisa) kummipaadiga.
Palamusel oli just pidu algamas. Lenna liigutas suud ja teda ka filmiti. Kobisime Lible kõrtsu, mida pidasid kaks tusast naist. Kitarrist Kiur Aarma võttis seal enne kontsa klõmaka viina. Meie friikaid. Kontsa oli igav ja tuim, nagu Lennal ikka aga filmirahval oli muidugi lõbu laialt juba pingelangusest. Kui Lenna lõpetas, hakkas Mikk Rand pikalt rääkima midagi filmitegemisest, võttis appi Kert Zavatskise, kellega heietasid, tirisid lavale kolm noort neidu (kostümeerija, koordinaatori ja grimeerija), kes olid vist parema meelega mujal. Näitasid ka juppi sel päeval tehtust, mis oli väga naljakas, kuna kokkukleebitud massistseenis inimesed ilmusid eikusagilt ja haihtusid õhku.
Lõpuks pidi tehtama Bombillaze videot aga ma ei saanud aru, mida seal pimedas küll filmiti (fännide jooksmist autologu järel). Bombillaz esines täitsa OKilt, vähemalt mingi särts oli.
Kobisime koju. Ilus augustiöö.

23 --25. 08.11 näriv ebaõnn ja alaväärsuskompleks

Viimastel päevadel on jälitanud vastik ja psüühikat näriv ebaõnnejada. See koosneb justkui pisiasjadest aga see ongi eriti enesetunnet lammutav ja auku ajav. 23. augustil tuli meile Lagle ema Tiia koridori seinu värvima.
Vahepeal käisin lisaks värvi ostmas ja muid asju ajamas ning, kui olin üle 1 tunni aja ära olnud, siis kukkus Lagle mulle helistama, et Tiia paanitseb, et kus ma olen, tulgu ma ruttu tagasi jne. Kui koju jõudsin, oli õhkkond nii pinges, et tekkis lühike tüli. Aga selle tüli käigus jõudsin virutada jalaga ühte kotti, kus sees oli mu fotokas Nikon Coolpix L110. Tabasin muidugi täpselt LCD -ekraani ja oligi kööga. Puru. Paranduses arve 90 EURi. Vinge!
Esmaspäeval oli meil ära kadunud auto ainuke allesjäänud võti (olin muidugi lausa mõned päevad varem plaaninud koopiat tegema minna aga lükkasin selle septembrisse, kui raha veits rohkem). Isegi asjadeleidmisgeenius Lagle ei suutnud võtid tabada. Otsustasin luku järgi koopia teha. Kuna mingid veidral erandlikul korral oli nüüd järsku auto kõik uksed hoolikalt lukku pandud (kuigi võtta polnud seal küll midagi), siis tuli tellida spetsialist, kes auto kipsis käega kuid hämmmastava vargaosavusega lahti tegi (pneumaatilise kummipadja ja traatkonksuga) . arve 23 EUR. Koukisin ise osavalt ukse seest luku välja ja lasin Zeppelinis tegelikult samal kipsis käega mehel teha võtme. Arve 25 EURi. Ja otse loomulikult leidis Lagle vana kaotsiläinud võtme umbes tund aega hiljem ühes laste mänguasjade kotist. VINGE! SUPER!

Mind kummitab ka kõike ruineeriv alaväärsuskompleks. Eks selleks ole ka küllalt põhjust. Üldiselt minu vanad tuttavad ja sõbrad ei suhtle enam minuga üldse; kui tänaval kohtume, öeldakse viisakusest paar lauset ja joostakse edasi. Toimetajad ei avalda mu artikleid. Meil külas käivad vaid Lagle tuttavad (Anneli Ka:rn, Mari Hanson jt.) ja minuga räägivad nad kuidagi vastumeelselt, justkui hulluga. Lagle osaleb minu ettevõtmistes aga oma ettevõtmistest kipub mind sageli eemal hoidma. Mu enda tõsisemad ettevõtmised kipuvad kõik pekki minema. OK, tegelikult tõenäoliselt osaliselt liialdan aga mul pole muud reaalsust kusagilt võtta.
See alaväärsuskompleks kipub rikkuma ka ainukest, mis mul on -- suurepärast suhet Laglega. 25. augustil ostustasime korraldada endale seksiretke. Panime lapsed Viive juurde ja tormasime paarisuhet teostama. Tegime teadagimida Illil Umbjärve ääres, Luke mõisa juures viljapõllul ja kaks korda kodus erinevat moodi. Kõik oli super ja sain mitmeid erilisi elamusi, milleks mõned peavad drooge kasutama.
Aga õhtul hakkas koshmaar jälle pihta. Mu eneseusk kukkus suure kolinaga täiesti suvaliselt. Ma hakkasin endale igasuguseid lolle luulusid ette kujutama. Olin kindel, et Lagle kiidab mind lihtsalt n.ö. moe pärast ja tegelikult on tal must juba ammu siiber. Kui peatusime hamburgeriputka juures, siis tundus mulle, et Lagle tahab mõnda lihtsalt töömeest. Kui lapsed ära tõime, hakkas mind painama küsimus, miks Lagle mind häbeneb ja ma pärisin seda tema käest (tegelikult Lagle vist tõesti meie kooselu paaril esimesel aastal suhet eriti demonstreerida ei tahtnud aga see oli 10+ aastat tagasi). Peaaegu oleks paras tüli sellest kujunenud aga suutsin siiski oma painajaid ohjata. Aga kui Lagle magama jäi ning omadega üksi olen jäänud, siis hakkavad paranoiad jälle pihta.

Väga huvitav versioon väga kuulsast laulust, mu olekut päeviti päris hästi tabav, kuigi soovitav kuulata ka ametlikku plaadiversiooni, mis on väga seksi kajastav

16.08.11 unetu öö ja rahustav töö, äikesepilv, Rivo Rajandu, tänapäeva noored, islam kui kriisireligioon, 80ndate stiilis teadagimiss

Samal ajal kui Lagle magas pärast mitmepäevast väga-väga raju pidu ( s..x, d...s & teknob..t ) nagu mõmisev karuott, olid mul, kes olid sama aja veetnud väikekodanlikult lapsi kantseldades üle paljude aastate tõsised unehäided, s.t. öösel magasin vaid paar tundi (kell 5 --7). Sundmõtted ja paranoiad ei lasknud kuidagi magama jääda, kuigi vahtisin öösel telekast justkui igavaid saateid ("Peale inimesi", "Pandikunnid" Discoverylt), toppisin padja näole, et hapnikku vähem saaks jne. Mul polndu väga ammu sellist jama olnud. Võimalik, et asja halvendas ka pudelitäis palderjanitilku, mida ma masendusmeeleolude leevendamiseks olin hinge alla võtnud (ikkagi 70% alkohol) aga mul on alkoholi bad trip juba olnud, seega tegin joogivalikul vist vea.

Kell 7 olin üleval koos TT-ga, kel samuti polnud und. Ma olin täiesti virge, ergas ja töötahteline. Ja seda oli vaja. Läksingi tööle. Potaprindi näitust üles panema. Tunne olid täiesti OK ja kui kella 15 paiku umbes 30 veidrat kartuligraafika lehte üleval, olin suhteliselt heas tujus. Suhteliselt, kuna tundsin, kuidas emotsionaalselt võib kõik kohe muutuda, hea tuju võib mõne minutiga väga langeda.

Läksin koju, Lagle oli ilus ja päikseline nagu väljas ilm. Tekkis idee lastega Vasula ratastega järve äärde minna. Just ratastega ja ratta järelkäruga, kuna füüsiline töö hoiaks kurjad mõtted eemale. Jõudsime just tartu äärde, kui hiiglaslik äikesepilv taevasse ilmus. Mõtlesime Musta tee bussipeatuses vihma üle elada aga kihutasime kodu poole Maxima poe juurest. Torm sai meid sealt kätte aga sõitsime siiski koju.
Pärast sõitsime autoga ikkagi järve äärde. Rõske ilm ja TT ootamatu hüsteeriahoog tegi mu tuju kehvaks. Meeleolu hakkas langema ja langema ning kui koju jõudsime olin juba mustas augus. Aga õnneks juhtus meid külastama Rivo Rajandu, kes tuli oma pulmavideode järele. Istusime rohelise tee juures ja targutasime. Teemad

1. Tänapäeva teismelised -- internetipõlvkond (Rivo oli -- nagu Lagle -- kristlikes laagrites kasvataja olnud ja teadis): mugav, ei kannata pikki protsesse, ei kuula sõna, on sõnaosavad kuid ei tee nii palju lollusi, kui neist 10 aastat vanemad -- süüdimatu arvutimängupõlvkond, kes ajavad näilise ja reaalsuse väga sagelis sassi.

2. Rockmuusika -- võimsa vaimse potentsiaaliga gospelist väljaarenenud muusikavorm, mile areng sõnumi mõistes on kahjuks raisku läinud.

3 .Inimkonna kriisid -- kõige hullem kriis oli siiski II maailmasõda, hilisem on suht kökimöki.
4. Islam (tõlkes Rahu) -- hoolimata oma nimest kriiside religioon, mis õitseb, kui sootsium on väga ebastabiilne, vajub ära, kui ühiskond stabiliseerub. Seega loku löömine islami pealetungi pärast toodab seda ebastabiilsust ja taastoodab islami edu.

Õhtul organiseerisime PR teise tuppa magama ja jäime üle hulga aja kahekesi. Panime peale Alan Parson Projecti vinüüli ja alustasime teadagimida. 80-ndate stiilis muusika mõjus ootamatult kriglikult, kuigi sünteetiline element mõjus väga huvitavalt, nagu oleksid tegelane 80-ndate "Emmanuellis". ;P

15.08.11 enesehävituskirg

Kohutavalt tahaks ennast lõikuda või kuidagi muud moodi hunnikusse panna. Kihutasin täna, kui endast välja läksin autoga Raadil lennuvälja ümbruses, sõitsin teelt välja põllule. Kohutavalt hea tunne oli. Rahunesin kiiresti. Aga kodus hakkas jälle see vajadus ennast retsida. Aga ma olen lubanud Lagelele, et ma enam ennast noaga ei tsäksi.

04.08.11 ka:rni ja orava pool

Naised rääkisid taimedest, mehed autudest ja fotokatest.

01.08.11 riia riga

Sõitsime Imants Silkansi näitust ära tooma. Maalt (minu) lahkusime ilma lasteta 6.30. Ilus ilm. Läti teed muidugi jubedad. Lätis hääletas üheks jupiks peale mustlasmees, kes rääkis eesti keelt.

Riias peatusime kella10. 30 paikui ühes bensukas ja tegime plaane. Otsustasime teha muuseumituuri ja alustada motomuuseumist. Lätlastel on muidugi eriline kamm siltidega. Motomuuseum Riia ääres vormeliringraja lähedal polnud märgitud mitte millegagi, ükski silt sellele ei viidanud. Leidsime selle suht ilmetusse nõukaaegsesse asutusehoonesse majutatud näitusesaali tänu Lagle tähelepanelikkusele.
Aga muuseum oli hea, kuigi jälle, sildid olid sageli olematud või ainult lätikeelsed või vales kohas. Pilet 2 (täisk) ja 1 latt (students).

Hiljem käisime läbi kaubanduskeskuse (täpselt samasugune nagu Eestis), ning läbi kell 15 algava tipptunni (Riia liiklus on närviline tänuväga "lätilikule" -- olematud või pisikesed sildid, liiga lihtne foorisüsteem, ainulaadne läti loogika jne -- korraldusele aga autojuhid on mõistvad) pressisime end läbi Riia tunni ajaga Daugava äärde ühe bensuka juurde parkima.

Vanalinnas siiski avastasime, et muuseumid on esmaspäeval kinni. Aga muuseume oli palju, pea igale erialale, kuid jällegi ei mingeid silte, viitasid. Vanalinn oli mudu mõnus, veidi kulunud, natuke Praha hõnguga.

Täiesti juhuslikult saime Kinomuzeis`sse sisse. Sattusime selle tagaukse juurde ja sealt väljunud neiu teatas, et jah on küll lahti, pöörake "left, then left ja at corner again left". Muidugi me kohe ei leidnud aga kui kasutasime lätlaste loogikat, ronisime kuhugi tagahoovidesse ja muidugi, kusagil müürivahes oli suur kiri KINOMUZEIS.


Lasime kella ja veidi pahura ilmega teatraalses kleidis neiu (Aleksia oli vist nimi) tuli avama. Ta teatas, et alles kolmapäeval avatakse aga vaatas meie kurbi nägusid, küsis, kas ons uur huvi. Oli suur huvi ja ta lasi meid sisse.


Muuseum oli väike kuid super, kuigi hetkel vaid Riias sündinud Eiesensteinile pühendet. Aga expo oli moodne ja interaktiivne. Eestlased selliseid asju eriti ei tee.






Muuseumi lähedal sattusime täiesti juhuslikult Gallery Basteijs`i , kus näitust pani üles Peeter Allik. Sai ka natuek juttu aetud ja Basteijsi pidajaga Baiba Morkane`ga kontakti võetud.



Ostsime tagasiteel veel ühe matrjoshka 6 lati eest.

Sõitsime siis üle Daugava lennujaama lähedale ja sealt mingi hiigelsuure ja arusaamatu kiirtee kaudu suure ringiga lennujaama taha Skulte külla, mis oli lihtsalt kunagine nõuk armee lennuväelaste elamurajoon (isegi lennukmonument ninapidi taeva poole), koledad kastmajad mändide vahel. Leidsime Silkansi kiiresti. Elas oma korteris, pakkus teed ja rääkis lõputult kuni väsis ja meid diskreetselt välja saatis (koos oma piltidega loomulikult).




Tagasi sõitsime juba ludinamalt, sujuvalt läbi Riia ja läbi öise Läti. Valka lähedal ühes bussis peatusime teadagi milleks.