Ostsustasin teha siiski kummipaaditrenni. Suure puterdamisega (alguses unustasin aerud koju) õnnestus kell 13.10 startida poolpaljaste igavlevate noortega rahvastet TÜ paadisilla pealt. Ilm oli soe ja päiksepaisteline. Kaldad palistatud kümnete zenbudistlike kalameestega, kel hiiglaslikud penokorgid.
Sõitsin umbes 5 km, selle kummalise rikasterajooni juurde, kus ühed aknad avanevad ehitusplatsile ja teised räpasele jõele. Pumpasin paati ja hakkasin kell 14 vastuvoolu tagasi sõudma, 1 -- 2,5 km tunnis. Kalamehed vahtisid mind jube vihaselt.
Kõige raskem oli Kaarsilla all, kus oli väga riukalik, keeriseline jõevool. Pidin parema poole vahetama vasaku vastu ja kuidgi, lõbusalt purjutavate noorte (2 pliksi ja 1 mees ronisid vahtimiseks isegi kaarele) ja vanameeste pilgu all pressisin suure hädaga alt läbi. Aga aeg sai otsa, kell 16.30 maabusin sealsamas Kaare lähedal, pakkisin paadi kokku, tormasin TÜ Spordihalli juurde ratta järgi, kihutasin kooli. Jäin küll hiljaks aga tunni materjal (performancekunst) sai antud.
Õhtul käisid meil külas Mari Hanson ja Karmen. Mari uuris ääriveeri, miks me ta sünnipäevalt nii ootamatult lahkusime. Eks me siis seletasime omi X-pingetest tekkinud tüli.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment