19. august 2017 Malle Leisi matused

 Malle Leis oli surnud 10 päeva varem, sain teada Sandralt FB kaudu. Kuna olin Mallega omal ajal päris palju suhelnud, eriti tema näituse "7" (Lastekunstikooli galeriis).  ajal aastal 2011, siis muidugi otsustasin tema matustele minna . Enn Tegova oli asunud elama Tallinna ja otsustasime koos minna. Sõitsin bussiga Talna ja põikasin tema ja Katrin Maimiku pesast läbi Telemaja lähedal.

Sõitsime Tegova autoga Metsakalmistule ja kohe üles ei leidnudki. Ekslesime omajagu.  Kui kohale jõudsime, siis kabelis matusetseremoonia juba käis. Piilusime ukse vahelt sisse. Kohal olis muidugi Villu, Sandra ja tema vend ning hulganisti vanemat kunstirahvast. Mõned nooremad ka, nagu Vano Allsalu jmt. Aga ka näiteks Indrek Kasela, kes oli millegipärast väga tõmmu.

 Naispastor ajas asja asjalikult, natuke kiirustades. Varsti oligi ühel pool. Kirst oligi kogu aeg kinni. Kui oli vaja leida kirstukandjaid, siis Sandra natuke naljakalt kehitas õlgu ja muidugi tekkis väike segadus, mehed jooksid ümber kirstu, Mina tahtsin ka asjalik olla aga Kasela hüppas minu asemele ja nii ma jäingi sellest aust ilma. Parem pildistasin. 

Haud asub umbes kilomeeter kaugemal ja sinna pidi siiski autodega sõitma. Tegova võttis Peeter Urbla ja veel ühe mulle tundmata mehe peale.

Haual ka ka pikalt ei läinud, pastor oli asjalik.

 Hauale pandi liiva sisse ämbrid, mis täideti lilledega. Panin ka oma pika peenikese lille sinna (paremal pool näha see püsti). 

 Peielaud oli Botaanikaaias klaashoones. Sattusime lähedale istuma Jüri Arrakuga, kellega tekkis kohe aktiivne vestlus. Samal ajal hakkas väljas äikest lööma ja paduvihma kallama.

 Peeter Urbla ja Tiit Pääsuke  Villule head aega ütlemas

Pärast sõitsime Tegovaga ja paari Malle kursusekaaslasega linna. Kursusekaaslased, juba 80 ringis mehed rääkisid igasugu asju, küll oma paganlikest vaadetest, küll õpingutest. Arrak olevat olnud jube andekas.



Tegiva jättis mu Balta juurde maha. Kuna olin kutsutud Villu juurde "järelpeietele" siis otsustasin vahepeal natuke linnas jalutada ja pildistada. Aga varsti sai mul aku tühjaks. 

 Peale väikest seiklemist jõudsin ka Villu Jõgeva uude korterisse Kalamajas. See oli heas korras aga omapärane, I korruse ja keldriköögiga asum. Seal oli igasugu rahvast, muidugi Sandra aga tuntud inimestest Kristina Davidjants. Oli üllatavalt lõbus. Villu oli justkui pingetest vabanenud ja rääkisime huvitavatest asjadest, näiteks Baltisaksa kultuurist. Sandraga ja Kristinaga klatshisime muidugi, näiteks Kunnuse ja Kivisildniku fänni Lauriito Merilood.
 Pärast tõi Davidjants mu autoga bussijaama.