Võhandu maraton, Tamulast Võõpsuni, on umbes 100 km pikk jõeralli, mis toimub alates 2006 ning on sellest peale iga aasta aprillis haaranud kaasa järjest enam osalisi. Sel aastal oli registreeritud tervelt 866 alust. Maratoni eripära on see, et iga aasta on looduslike tingimuste poolest see eriline. Palju sõltub jõe vee tasemest, see võib kõikuda terveid meetreid. 2017 oli lumevaene talv ja ilmselgelt oli jõgi suhteliselt madal. See tähendas aga keskmisest raskemat maratoni: pikemat (kõik käänakud ja kurvid tuleb läbi teha, ei saa üleujutuste tõttu neid sirgeks sõita), kivisemat, oksarisusemat, kitsama jõeoruga.
Oma käsitöö paadi aluseks, ei, siiski pealisehituseks võtsin 2014 pooleli jäänud katamaraani projekti. Kuna Võhanud jõe käänulises ja kivises ning paisuderohkes keskosas on palju võimalusi ümber käia, otsustasin ehitada väga stabiilse ja uppumatu paadi. Kahekereline katamaraan sobis väga hästi. 2014. aasta paadi pontoonideks olid plastiktorud aga need osutusid liiga rasketeks ja kohmakateks ja neist loobusin. Otsustasin pontoonid ehitada „sinisest penoplastist” ehk stürofoomist, mis on vinske ja vastupidav kuid sama kerge ja veekindel nagu tavaline penoplast. 2014 aasta paadi tugev puuraam koos tullidega oli juba ära proovitud ja töökindel ning sain selle koos väikeste parandustega uuesti kasutusele võtta.
Pontoonid tegin 50 cm laiused ja 2,5 pikkused, kuna tahtsin teha võimalikult lühikest, väikese süvisega ja hästijuhitavat paati. Põhjad tegin lamedad, kuigi kartsin, et tüüritavus halveneb ilma kiiluta. Katsin ujukid nende kaitseks veekindla punase tekstiiliga, kuigi head liimi stürofoomi ja riide vahele ei leidnudki – ikka kippusid nad lahti ligunema. Pontoonid kinnitasin tugevate koormarihmadega. Istusin kaksiratsi keset raami pehmel alusel. Paadil põhja pole, sain kalavintskitega jalad alati vajadusel „maha” panna, kui vaja näiteks madalikule kinni jäädes paati edasi aidata.
Ainuke spetsiaalne tehasetoodang, mida kasutasin, olid aerud ja metalltullid. Ostsin suhteliselt lühikesed,kuna 2016 oli meeles, et pikad aerud jäid pidevalt teistele alustele ette nin olid Võhandu keskosas natuke kohmakad.
Kogutulemus oli veider ja kohutavalt inetu. „Nagu ujuv harakapesa” kommenteeris üks pealtnägija. Emajõel aeglasel voolul tehtud testsõidud näitasid, et paat püsib vee peal. Ja sõidab, kuigi mitte hirmus kiiresti. Selle pärast olin natuke mures aga siiski otsustasin maratonist osa võtta. Paadile panin nimeks Steffi.
Assistendiks lisaks Laglele tuli jälle Raivo Kalle.
Kui hilja õhtul Võrru jõudsime, siis korraldajatelgi poisid ei leidnud mu ümbrikku stardimaterjalidega alguses üles. Läksin juba ära, kui nad mulle järgi jooksid.
Ööbisime nagu ikka spordikoolis. Seekord oli see üllatavalt rahvast täis.
Stardis oli hommikul üllatavalt vaikne. Keegi teadustanud ega andnud korraldusi. Kui kell hakkas 7 saama hakkasid paadid ise vette minema. Ei saanud keegi aru, kus on stardiliin, kui Hillar Irves tuli kaldale karjuma, et joone peale. Millise?
Äärepealt oleks kogu mu sõit jäänud sinnasamasse, kui juba veel avastasin, et üks mu tullitihend on kadunud. Aga lihtsalt tagavaraks oli mul kaasas veel üks tullitihend ja sain selle enne starti paika panna.
Stardiliinil läks trügimiseks ja taandusin kaugemale. Aga kohe peale starti sõitis mulle üks raft sisse, ajas sisuliselt alla. Õnneks on mu pontoonid uppumatud
Maratoni esimesed 15 kilomeetrit sõitsin rahuldava kiirusega, kuigi kippusin kummipaatidest maha jääma -- halb märk. Eelmisel aastal olid paljud raftid must maha jäänud. Eriti piinlik oli, kui must sõitis mööda ks 6(!) paksu mehega Vega, mille peamine tõmbenumber oli valjult mängiv muusikakeskus. Enne Paidrat, mis tähistab umbes 20 kilomeetri läbimist, läks aga jõevoog aeglaseks ja tundsin, et seisvas vees on see alus üpris lootusetu. Möödasõitjad, nende hulgas trummar Martin Tamm, vaatasid mind kaastundlikult.
Paidras katamaraani ümber suure veskipaisu tõstes avastasime, et pontoonide tekstiili alla kipub vett kogunema. See ei vähendanud ujuvust, küll aga tekitas voolu takistavad mügarikke. Lõikasine augud sisse, et vesi ei koguneks.
Algl sadas vihma, siis rahet.
Paidrast Reo sillani on kurikuulus, 25 km kivine ja kärestikune ja oksarisune lõik, kus on ka kiire vool. Katamaraan aga näitas aga lausa suurepärast juhitavust, parimat, mida olen kogenud veesõidukitel. Paat läks täpselt sinna, kuhu suunasin. Kui kummipaadid kipuvad olema väga ülejuhitavad (lähevad lihtsalt pöördesse), sõudepaadid aga väga tuimad (suuna muutmiseks pead kõvasti vaeva nägema) ning kanuud kohati täiesti ettearvamatud, siis Steffi liikus nii nagu oleks ta maismaasõiduk – stabiilselt, sujuvalt, õieti.
Sõitsin küll nii mõnedki korrad kivide ja palkide otsa, peamiselt enda tähelepanematuse tõttu ning jäin kinni ka. Siis tuli kasuks põhja puudumine: lihtsalt torkasin säärikus jala vastu kivi või madalikku ning lükkasin paadi lahti. Ühte sellist lahtilükkamist nägi ka vana klassikvend Urmas Käpa, kes oma kanuu kõrval kaldal vaatas.
Võhandu keskmine osa näitas ka, et paat ei lagune laiali, nagu paljud ennustasid, vaid püsib ilusasti koos. Ainult pidi tullitala kinnituse tiibkruvisid vahepeal pingutama.
Reo silla juures, kell 18.20, umbes tund eelmise aasta graafikust maas, sai pool mad läbitud. Seni polnud hullu.
Reost algab 10 km pikkune jõeosa, kus vool on veel üpris kiire ning risu vähe aga kurve ja lausa absurdseid silmuseid küll ja veel. Selle sain läbitud ka päris hästi. Kuid siis algas pihta Leevaku elektrijaama väga pikk paisjärv, mis oli nüüd pigem seisva veega käänuline jõgi. Ja see oli tappev. Mu kiirus kahanes 3 kilomeetrini tunnis. Lisaks läks pimedaks, hakkas sadama lund (päeval sadas vaheldumisi vihma, rahet ja lörtsi) ja mu otsmikulambist polnud midagi kasu, sest näitas vaid valged räbu.
ma üritasin pigem „ellu jääda”, ehk siis lihtsalt Leevakuni jõuda.
Mulle jõudis järele Võhandu veterani Tanel Jaanimäe juhitud „nullkanuu”, mis korjab rajalt ära liiga aeglasi liiklejaid. Reos olid nad maha võtnud inu otsese rivaali, samuti üksiku sõitjaga sõudepaadi, ühe Venemaa habemiku (keda olin spordikoolis märganud). Kui mind nägi, ütles Tanel, et oleks ta teadnud, et ma jälle mingi riistapuuga sõidan, poleks ta lõpupaati asunud.
Lõpuks jäin Leevaku kontrollpunkti tund aega hiljaks, ehk siis jõudsin sinna kell 12 öösel. Olin aga läbinud 75 km, kolmveerand kogu maratonist. Nõme. Tuli pooleli jätta.
Mis valesti see uuesti. Üritan nüüd katamaraani oluliselt kiiremaks ehitada, samas mitte teha järeleandmisi juhitavuses ja vastupidavuses.
