Ees ootasid Janika Kronberg ja Mart Kangur. Läksime koos sisse. Kena väike maja, vana kooli sisustus. Koos Heljo Männiga oli kodus tütar Ebe-Ruuta, kellele oli pühendatud "Väikesed võililled".
Heljo Mänd oli väga heas vormis. Jutt oli selge ja diktsioon hea. Üldiselt muhe, kuigi "Väikestest võililledest" tuttav kerge kibedusenoot oli tal jutus sees, kui oma minevikust rääkis. Kaasajast oli jutt, et lõpuks ometi saab ta ainult kirjutada: lapsed suured jne.
Janika Kronberg luges ette HM luuletuse, mida ta nooruses oli austanud ja mille tõõtu hakkas luulest huvituma. Ka muidu jutt oli muhe. Heljo rääkis ka "Väikestest võililledest", et nõukajal sai seda nuditud. Kirjanikuks ei tahtnud lapsena saada, vaid pigem näitlejaks. Õppis ka näitlejaks aga jäi pooleli. Tutvus oma kunstnikust mehega, kellega elas tolle elu lõpuni. Kirjutama hakkas laste kõrvalt rohkem. Pikki aastaid tundis aukartust "päris" kirjanike seas.
Sain ka autogrammi oma "Mõmmi aabitsasse". Ning tutvusin ka Ebe-Ruutaga.
Tagasi sõitsin ainult mina. Jälle Rakvere kaudu ja jälle samast burgerikioskist läbi. Tanar rääkis pikalt, kuidas laureaati valiti ja kui sügav ikkagi oli Männi luuletus "Salasõna".
