Tamula oli muidugi jääs. Orgunniplatsil selgus, et Tanel Telq oli minu kaardid juba välja võtnud ja tundmatusse kohta pannud. Varsti ilmus ta ise, tüki aja pärast Nelsoni auto, kus peal Kodukobrade träni ja õhupump. Sõitsime ööbimiskohta, Martiini/Aurora jäid sinna, ise kõmpisin tagasi Tamula äärde. Minu paat Vega oli üsna lõtv. See, et ta lekib eiteakust oli teada juba päevi varem.Pumpasin ta jalgsi pilgeni täis.
Ööbimiskoht oli nagu ikka, Võru spordikooli saali rõdu. Lagle oli varem tulnud varem bussiga Kus oli rahvarohkem kuid üldiselt vaiksem kui varasemalt. Kõik hingasid mühinal ja meie Laglega nahistasime.
20. aprill
Hommikul üks neiu võttis magamiskoti ümber alasti keha ja loivas vetsu, mina riietusin teaduslikult. Ei mingeid teksaseid, vaid pikk aluspesu, selle peale pehmed-paksud tunked ja kilejopp. Pluss ohutusvest ja kiiver. Mobla külge kõrvaklapid, et saaks raadiot kuulata. Suur vöökott esmatarbe ja shokolaadipulkadega. Toit seljakotti: 1,5 l spordijooki, sai, batoonid. Seljakotti ka natuke varuriideid.
Kimasin jalgsi stardiplatsile. Paat, pargituna korraldajatelgi taha, oli 5 tunniga üsna tössiks läinud. Pumpasin kiiresti ta trimmi. Kodukobrad ja Martiini tulid vaid 15 min enne starti kohale.
Ragne Punti fotod
Olin 5 min enne starti vees aga ette ei trüginud. Mind tervitas seal vana tuttav, alates 2011 tiim Vet-Med-Teh-Boh-Pomoš (Riho Luht / Aire Ilves / Marika Oja / Maie Lavrentjeva / Ülo Heinsoo / Kaido Koosapoeg/ Siret Haidak / Huaniita Paap) nr 247, kes soovitasid mul ikka vahepeal suppi süüa.
Kui tuhm kahuripauk käis jäid stardirüsina lõpuotsa, minust maha jäid ka mõned paadid, kes korduvalt kõrkjates käisid. Tamula-Võhandu kanali läbimine käis üllatavalt lihtsalt. Vist juba peas.
Jaanus Tilk foto.
Esimesed 20 km on sel maratonil alati kõige vastikumad. Aeglane vool, nürid vaatepildid. Enamus rafte pani muidugi ees ära. Mina seda ei näinud aga kui vaadata Martiini tehtud videot, siis otse minu eeskäis kõva ristlemine. Minuga ühe kiirusega alustas algajate raft nr 396 Die Hard Timo Subert / Olari Aavik / Ronald Rotenberg / Agu Rootsma / Mart Loik / Helean Täht, kellega passisime üksteist enamuse sõidust. Viimati nägin neid Võuküla silla juures umbes 30 km enne lõppu, kus nad vist katkestasidki.
Kui vaadata Martiini tehtud videot, siis on üldse ime, et ma liikusin, nii uimane tundub see kulgemine.
Liitva silla (umb 2 km sõidetud) juures. foto Andrei Javnašin (Võrumaa Teataja)
Kuulasin Raadio 2-e aga seal tuli mitu tundi ainult igavat muusikat. Paadi esiots aga muudkui tühjenes.Ilm oli jahe ja isegi vihmane aga sellest polnud väga lugu, kuigi olin pmst särgiväel.
Umbes 10 km läbimise järel jõudis järele esimene kanuu, kiirelt tippiv nr. 507 Jaakko Soivio / Heikki Hihnala ning kohe nende sabas tippis raskemalt nr. 100 tiim Tripper ehk Zdenek Herzan / Jiri Hron, kusjuures üks mees oli täitsa paksuke. Ülejäänud kanuud olid varsti järel ja jõgi oli aluseid ja kommentaare täis, peamiselt "Hei mees, sul oleks tahavaatepeegleid vaja!", "Sina oled vist täitsa masohhist!", "Kael kangeks ei jää või?" jms.
Lausa kaks erinevat naist ütlesid mulle: "Sulle soovin ma küll ainult jõudu!"
Paar inimest tundis mu ära eelmise aasta Ekspressi artikli järgi. Üks kanuunoormeestepaar oli seda artiklit lugenud, kuid mind nüüd ära ei tundnud.
Kääpal ehk siis peale 20 km läbimist jõudis järgi Tanel Telq Jaanimäe koos Juta Kaasikuga ja ütles, et vajan hädasti pumpamist. Kuid olin otsustanud Paidrani vastu pidada. Aga paat muutus üha vedelamaks. Lõpuks kukkus iste ära. Oli vaja kiirelt midagi välja mõelda. Lahendus oli lihtne. Keerasin tagumise otsa ette, sest tagumine pool täitsa pidas, vahetasin istet ja sõitsin edasi.
Sõitsin mööda mitmest parkivast tiimist, Veterinaarides ja nr 385 Kivisepad (Kristi Pärtels / Ragne Tamm / Ingar Tõlgo / Ragnar Tamm-Raudver /
Siim Ermel / Raiko Jürgenson), kes kohe varsti uuesti startisid ning tekkis isegi väike võistlus.
foto Andrei Javnašin (Võrumaa Teataja)
Paidrasse jõudes, umbes kell 12, oli tuju juba täitsa OK. Martiini oli autosse magama jäänud ja jäi veidi hiljaks. Paidra Pumpasine paadi täis ja tassisime üsna kohe ka jõe öörde, koos veterinaaridega, kes rõõmsalt minu käest üle küsisid, et kas kõik on mind juba tervitanud, kuna ma olevat nad kuulsaks teinud.
Paidrast Leevini on teatavasti 10 km kiirevoolulist ja kärestikulist jõge. Ma pole eales näinud nii palju ümber läinud kanuusid küll allavoolu ulpimas, küll kännu taga kinni, küll, küll põõsas. Muidugi õnnetuid omanikke kaldal tilkumas. Üks õnnetu sõitjapaar oli kahel erineval kaldal, ühel kanuu, teisel aerud. Ühe neidudepaari (see võis olla kas paat nr. 143 Anu Kikas / Eliise Abel või 256 Liisi Leppik / Lille Laas) rohelise kanuu ümbermineku röögatust kuulsin otse enda ees aga kuna sõidan selg ees, siis jäi see hetk mul nägemata.
Kanuuga nr. 336 Madbox Company (Margus Nigol / Aleks Koha) üritasime ühte allavett tormavat kollast kanuud kaldasse kinni lükata kuid see ei õnnestunud.
Koolma koolmest (ja mitmest raftist) sõitsin lihtsalt mööda,kuna vesi oli see aasta rekordkõrge. Õnneks oli mu süvis nii väike. Samas oli igasugu purretega paras tegemine, kuna kõrgvee tõttu olid need kohutavalt madalal vee kohal.
Leevi toitluspunktis jätsin selja taha mitmed n.ö.konkurendid, kes olid hukutavale õgimisele pühendunud. Mõni kanuu aga põrutas must mööda sõidu jooksul 3--4 korda.
Paisud läbisin ise puhtalt, kuigi ka nende ümber oli rohkelt nõrguvaid plastpaadimehi/naisi.
Peale Reo silda (45 km lõpuni) ilmnes meeldiv tõsisasi, et kiira-kääna jõega luhad on puha üle ujutatud nińg sai kõvasti tänu madalale süvisele otse pandud. Aga võsaste heinamaade puhul oli see omajagu riskantne. Nii mõnigi kanuu jäi põhjaga kinni ning sõitjad pidi välja ronima põlvini vette. Kiviseppade raft jäi ka vist korra kinni. Ise ekslesin vahetult enne Pindi silda mööda põõsaid kanuude taga ja sattusin ühe palgi otsa. Ikka ma veel ei oska palki ületada, piinlik. Igahates jäin sinna toppama. Minu taga tulnud punavalge kahemehesüst üritas ümber keerata kuid plartsatasid vette: "Aah, enne juba kukkusime. Eih, nüüd aitab!"
Vabandasin. Ise üritasin tagasi sõita ja õige jõesäng leida, kuid kiuste oli tugev tuul (mis seni takustas peamiselt juhtimist) nüüd mulle vastu koos vooluga. Kuidagi sain minema ja vaatasin, kuidas tagant tulnud raft Die Hard selle palgi nagu naksti ületas.
Võuküla silla juures pidin Martiini abil paati pumpama ja Die Hard jõudis järgi, kuid jäid millegipärast sinnasamasse.
Leevaku paisjärvel avastasin ebameeldiva üllatusena, et suur jäätükk on järve täiesti sulgenud. Õnneks tagant Kivisepad tulid, mina andsin nõu, et peaks ühe purde juures paadid maa pealt jäälahmakast mööda tassima ning nemad aitasid mul tassida. Enne Leevakut kihutasid nad must mööda. Aga katkestasid seal.
Kell oli juba 21 ja mul polnud aega Leevakul (25 km lõpuni) jokutada. Nägin raft nr. 81 Tornimäe Naksitrallid saba, millel polnud tulesid. Tõmbasin endale dressipluusi kilejope (mille olin pannud juba Paidras, just siis kui soojaks läks :P) peale ja minek.
Saabus sõidu kriitiline hetk. Peale Leevakut on jõgi metsa all. Aga juba pime. Kuu veel väike. Metsaalune ja hilisem heinamaade ala oli täisti üle ujutatud, seega jõesäng kadunud. Kartsin väga kuskile roika otsa kinni jääda ja paadi ära lõhkuda. Võimisiganes. Minust möödus kanuu nr.330 Tark Ei Torma (Märt Ploom / Urmas Kontus), mis aga eksis metsas ära ja pidin neile õige tee näitama. Igatahes see kuuvalguses metsaalune oli paras peavalu. Mõtlesin, et kui enne finishit ka on selline üleujutus, siis kindlasti eksin ära.
Kui jõudsin Räpina paisjärvele, mis hiilgas külmas valguses, ja mille alguses ma jälle korra eksisin ühte soppi, helistas Lagle, kell 23.05. Kodukobrad, Lagle Aim / Triin Võime / Tiina Talts / Kristiina Soe / Silvi Punt / Monika Karmin olid õnnelikult finishis, jälle parima raftinaiskonnana. Nad olid sõitnud 16 tundi, oma eelmise aasta aega parandanud peaaegu 3 tundi!
Ütlesin küll Laglele, et võin Räpinas katkestada aga Lagle teatas, et Räpinast Võõpsu on lihtne sõita, kuna kuu paistab ja kaldad on näha. See andis jõudu.
Räpina paisuka läbisin üllatavalt kergelt, kuna kalda ääres oli üks kanal otsast lõpuni kõrkjatevaba ja ei pidanud ekslema. Mu taga hakkas paistma kahe pealambi ekslev valgus. Arvasin, et see on juba lõpupaat, kuid mulle hõigati, et ikka võistlejad. See oli seesama Madbox Company, kellega olime üritanud ühte kanuud päästa. Co teatas, et tagant tuleb veel kaks kanuud ning põrutas enne Räpina vahefinishit mööda.Räpina paisukal oli ka suur lahmakas jääd, nii et sellest tuli suure ja vaevalise ringiga mööda sõita. Tundus, et vool on vastu, kuidagi ei tahtnud paat liikuda.
Räpinas, 9km enne lõppu oli uhke diskovalgusega kuid juba üpris inimtühi vahefinishikoridor. Tassisime Martiiniga paadi kohe elektrijaama paisu juurde. Mu ketsides jalad olid juba ammu märjad ning kui seisma jäid, kohe hakkas jube külm. Tahtsin ruttu minema saada. Kanuumehed jäid maha. Panin pealambi pähe ja kihutasin kell 00.31 vahutavat vett pidi pimedusse.
Vesi oli kiire ja kõrge. Mis oli väga hea. Räpina-Võõpsu lõigus oli jõgi oluliselt laiem kui 2012. See vähendas võimalust okstesse või veeprahi sisse kihutada. Kuu paistis, udu polnud. Tuju hea. Kihutasin reipalt täie hooga mööda jõge edasi. Keset trassi kihutas mööda Madbox Company, Üllatavalt kiiresti jõudsin kurikuulsa käänakuni, kust paistis "jõulutulemaja". Sealt edasi veel veidi kannatust aga juba paistis Võõpsu sild -- finish. Sellele võimalikult kiiresti lähendes hüüdsin "Kas SEE on LÕPP?"
Kostis Martiini unine hääl "Jajah". Kell oli 01.54 Sõitsin silla alt läbi, Lagle jooksis vastu ja Martiini õpetas, kuidas väikese kai ääres maabuda. Olin muidugi väga kohmakas, jalad oli väga kanged aga väga õnnelik. Koperdasin korraldustelki, sain kätte oma savimedali ja diplomi.
Korraldajaonu: "Juba teist korda! Oli ju mõnus!"
| 55. | 31 | RAFT | 389 |  EST | Margus Kiis | Kummipea | 18:54:11,7 | 12:06:40,5 |
