24. jaanuaril oleme minu ema ja venna juures. Tore muheõhtu.
25. jaanuaril oleme Lagle ema juures Alatskivil.
Saturday, January 16, 2016
Monday, January 4, 2016
23. detsember 2015 Nadežda surma asjaolud
Suhtlen mitme teadlikuma inimesega ja saan teada Nadežda surmast õõvastavaid asjaolusid. Ta leiti 21. detsembri. hilisõhtul Tartu Kunstnike Maja hoovist tuletõrje trepi küljest... Seega polnud ta mitte aknast alla kukkunud. Enne seda oli ta olnud just Tartu Kunstikooli jõulupeol heas tujus. Teda pidi tuvastama Enn Tegova. Ennul peavad olema raudsed närvid...
Kogu see asi on jahmatav, pehmelt öeldes. NT võis küll viljeleda väga julge väljenduslaadiga kunsti aga olemuselt, iseloomult oli ta üks normaalseimaid inimesi, keda ma üldse tean. Tore, humoorikas. Vajadusel väga pragmaatiline. Väga armastatud. Ja ma tundsin teda aastaid. Ma pole loll, ma tunnen kiiksuga, psühh-probleemidega inimese üsna kiiresti ära. Ja inimesed, keda ma olen tundnud ja kes on teinud enesetapu, on seni alati olnud mingi tõsise probleemiga. Kas vaimuhaigus, depressioon või raske piinav füüsiline tõbi.
Kurt Cobain oli ka väga normaalne, lahe tüüp ja tappis end ära. Kuid tal oli narkosõltuvus, somaatilised valud, vussis lähisuhted.
Aga Nadežda -- absoluutselt täiesti arusaamatu juhtum. Absoluutselt.
Kogu see asi on jahmatav, pehmelt öeldes. NT võis küll viljeleda väga julge väljenduslaadiga kunsti aga olemuselt, iseloomult oli ta üks normaalseimaid inimesi, keda ma üldse tean. Tore, humoorikas. Vajadusel väga pragmaatiline. Väga armastatud. Ja ma tundsin teda aastaid. Ma pole loll, ma tunnen kiiksuga, psühh-probleemidega inimese üsna kiiresti ära. Ja inimesed, keda ma olen tundnud ja kes on teinud enesetapu, on seni alati olnud mingi tõsise probleemiga. Kas vaimuhaigus, depressioon või raske piinav füüsiline tõbi.
Kurt Cobain oli ka väga normaalne, lahe tüüp ja tappis end ära. Kuid tal oli narkosõltuvus, somaatilised valud, vussis lähisuhted.
Aga Nadežda -- absoluutselt täiesti arusaamatu juhtum. Absoluutselt.
Saturday, January 2, 2016
22. detsember 2015 Nadezhdat pole enam
Lastekas oli viimane vaheaja eelne päev. Läskin kooli, seal eriti kedagi polnud. Kõik olid vaiksed. Enn Tegova oli eriti. Küsisin, kuidas eilne pidu oli. Enn pomises haameelselt "Tundub, et keegi kallis inimene on lahkunud".
Äsja oli surnud kuulus helimees Mati Brauer, siis rääkisin temast ja ütlesin, et see aasta pole nii traagiline siiski olnud kui eelmine.
Hando Tamm vastas: "Ooota siiski enne aasta lõpuni".
Kui koju läksin avasin Facebooki ja esimese asjana kargas näkku uudis: "Noor kunstnik leiti Kunstnike Majast surnuna." Väiksemas kirjas, "Tartu Postimehele teadaolevalt on surnud Nadežda Tšernobai."
FBs kirjutati, et tõenäoliselt oli aknast välja kukkunud. Politsei meelest enesetapp.
Kirjutasin peale ehmatusest ennast kogumist Nadežda kohta FBsse.
"Alles nüüd sain teada, et 21. detsembril on Kunstnike Maja hoovist surnuna leitud Nadežda Tšernobai. Seda on võimatu uskuda, kuigi miski tema erilises persoonis ütles, et väga tavapärane tema saatus ei saa olema. Aga ta ei olnud ka klassikaline riskikäitumisega noor kunstnik. Ma ei mäleta tema puhul üldse riskikäitumist. Ta lihtsalt oli teistsugune.
Nadežda oli kindlasti kõige andekam noorema põlvkonna maalikunstnik Tartus, konkurentsitult.
Aga valus on seda kirjutada, ma tundsin Nadeždat üle 5 aasta. Kohtusime juhuslikult 2009 detsembris aastalõpunäituse avamisel, kus ka minul oli fotokomplekt väljas. Ja Nadeždal oli naljakas must kräsuparukas peas. See äratas mu tähelepanu ja alustasin juttu. See kohtumine on mul vist isegi kusagil videos. Nadežda haakus hästi ja kutsusin ta selle parukaga modelliks. Ja ta tuli ka, vist juba järgmise aasta alguses. Rääkisime siis igasugu asjadest. Ta rääkis, et käis suvel käis Riia veehoidlas ujumas ja ujus mingi veehoidlast väljaulatuva maja katusele. Või oli see suur kivi. Igatahes oli juttu julgusest.
Hiljem kohtusime igasugu üritustel ja TÜ raamatukogus. Rääkisime seal pikad jutud. Nadežda rääkis sellise kõlava häälega, aeglaselt, kerge aktsendiga, unistavalt, veidi hajevil. Väga võluv. Väga sarmikas. Rääkis, et kasvatab oma venda. Jms.
Siis tulid tema näitused koos tema väga omanäoliste kolmemõõtmeliste maalidega. Väga jõulised ja julged.
Täiesti uus etapp saabus siis, kui läksin 2013 Tartu Kunstikooli õppima. Ja Nadeždast sai minu õpetaja. Jaa, päriselt. Õpetas joonistamist. Tal oli alati selline pikk villane kleit seljas. Ta oli väga põhjalik. Õpetas kõike: kuidas pliiatsit hoida, kuidas teritada, kui pilti komponeerida, kuidas pliiatsile vajutada, kuidas kustutada. Kõike. Võttis mu käest pliiatsi ja rääkis aeglaselt, väga võluvalt kõlava ja väga sarmika aktsendiga: "Vaata, Margus... " Vahel käis ta abis ta ema, kelle nimi on vist Maria. Tema oli väga temperamentne ja äge. Eesti keelt väga hästi ei osanud aga põrutas eesti-vene segakeeles. Ütles küll, et ma olen väga "talantlivõi" aga muidugi teen kõike valesti! Nadezhdaga nad siis mind siis kasvatasid, nagu pujääni poissi. Aga joonistamist õppisin Nadeždaga kõvasti, peaaegu et selgeks. Nadežda kõlav hääl oli kooli heliriba lahutamatu osa ka siis, kui ta meile tunde ei andnud. Kui seda ei kostnud, siis oli midagi puudu.
Viimast korda nägin Nadeždat 17. detsembril 2015 Ygaleriis Mai Sööti ja Sandra Jogeva üritusel. Y galeriis, mis ka tõenäoliselt lõpetab, oli tema näitus "Altarid". Geniaalne nagu alati. Ma ei jõudnud temaga rääkida, tegin temast paar pilti koos Krista Piirimäe ja altariga. Ta kõndis minema ja ma ei näinudki teda enam."
Kommentaaridest sain aru, kui ootamatu ja shokeeriv oli Nadezda arusaamatu surm.
Otsisin kogu öö oma arhiivist Nadezhdast pilte ja videosid. Pilte oli päris palju, videosid vähem. Kahjuks.
2010
Äsja oli surnud kuulus helimees Mati Brauer, siis rääkisin temast ja ütlesin, et see aasta pole nii traagiline siiski olnud kui eelmine.
Hando Tamm vastas: "Ooota siiski enne aasta lõpuni".
Kui koju läksin avasin Facebooki ja esimese asjana kargas näkku uudis: "Noor kunstnik leiti Kunstnike Majast surnuna." Väiksemas kirjas, "Tartu Postimehele teadaolevalt on surnud Nadežda Tšernobai."
FBs kirjutati, et tõenäoliselt oli aknast välja kukkunud. Politsei meelest enesetapp.
Kirjutasin peale ehmatusest ennast kogumist Nadežda kohta FBsse.
"Alles nüüd sain teada, et 21. detsembril on Kunstnike Maja hoovist surnuna leitud Nadežda Tšernobai. Seda on võimatu uskuda, kuigi miski tema erilises persoonis ütles, et väga tavapärane tema saatus ei saa olema. Aga ta ei olnud ka klassikaline riskikäitumisega noor kunstnik. Ma ei mäleta tema puhul üldse riskikäitumist. Ta lihtsalt oli teistsugune.
Nadežda oli kindlasti kõige andekam noorema põlvkonna maalikunstnik Tartus, konkurentsitult.
Aga valus on seda kirjutada, ma tundsin Nadeždat üle 5 aasta. Kohtusime juhuslikult 2009 detsembris aastalõpunäituse avamisel, kus ka minul oli fotokomplekt väljas. Ja Nadeždal oli naljakas must kräsuparukas peas. See äratas mu tähelepanu ja alustasin juttu. See kohtumine on mul vist isegi kusagil videos. Nadežda haakus hästi ja kutsusin ta selle parukaga modelliks. Ja ta tuli ka, vist juba järgmise aasta alguses. Rääkisime siis igasugu asjadest. Ta rääkis, et käis suvel käis Riia veehoidlas ujumas ja ujus mingi veehoidlast väljaulatuva maja katusele. Või oli see suur kivi. Igatahes oli juttu julgusest.
Hiljem kohtusime igasugu üritustel ja TÜ raamatukogus. Rääkisime seal pikad jutud. Nadežda rääkis sellise kõlava häälega, aeglaselt, kerge aktsendiga, unistavalt, veidi hajevil. Väga võluv. Väga sarmikas. Rääkis, et kasvatab oma venda. Jms.
Siis tulid tema näitused koos tema väga omanäoliste kolmemõõtmeliste maalidega. Väga jõulised ja julged.
Täiesti uus etapp saabus siis, kui läksin 2013 Tartu Kunstikooli õppima. Ja Nadeždast sai minu õpetaja. Jaa, päriselt. Õpetas joonistamist. Tal oli alati selline pikk villane kleit seljas. Ta oli väga põhjalik. Õpetas kõike: kuidas pliiatsit hoida, kuidas teritada, kui pilti komponeerida, kuidas pliiatsile vajutada, kuidas kustutada. Kõike. Võttis mu käest pliiatsi ja rääkis aeglaselt, väga võluvalt kõlava ja väga sarmika aktsendiga: "Vaata, Margus... " Vahel käis ta abis ta ema, kelle nimi on vist Maria. Tema oli väga temperamentne ja äge. Eesti keelt väga hästi ei osanud aga põrutas eesti-vene segakeeles. Ütles küll, et ma olen väga "talantlivõi" aga muidugi teen kõike valesti! Nadezhdaga nad siis mind siis kasvatasid, nagu pujääni poissi. Aga joonistamist õppisin Nadeždaga kõvasti, peaaegu et selgeks. Nadežda kõlav hääl oli kooli heliriba lahutamatu osa ka siis, kui ta meile tunde ei andnud. Kui seda ei kostnud, siis oli midagi puudu.
Viimast korda nägin Nadeždat 17. detsembril 2015 Ygaleriis Mai Sööti ja Sandra Jogeva üritusel. Y galeriis, mis ka tõenäoliselt lõpetab, oli tema näitus "Altarid". Geniaalne nagu alati. Ma ei jõudnud temaga rääkida, tegin temast paar pilti koos Krista Piirimäe ja altariga. Ta kõndis minema ja ma ei näinudki teda enam."
Kommentaaridest sain aru, kui ootamatu ja shokeeriv oli Nadezda arusaamatu surm.
Otsisin kogu öö oma arhiivist Nadezhdast pilte ja videosid. Pilte oli päris palju, videosid vähem. Kahjuks.
2010
21. detsember 2015 LKK jõulupeol TT kaasas.
Läksin Lastekasse, ametlikult tundi aga õpilasi polnud kedagi kohal. Musteikis oli kartuleid koorima pandud, sest õhtul pidi olema õpetajate jõulupidu.
Mul oli TT kaasas, kes oskas üllataval kombel youtubest ise endale lugusid valida. Ostsin Konsumist Evele kingituseks tassi ja komme.
Jõulupidu oli vaikne. Üllar tegi tunnipikkuse ettekande oma islandi reisist. Enamus kuulas viisakalt, mina oli TT-ga.
Pildistasin ühe vana Kodaki digikaga. Varsti muutus TT rahutuks ja läksime ära.
Mul oli TT kaasas, kes oskas üllataval kombel youtubest ise endale lugusid valida. Ostsin Konsumist Evele kingituseks tassi ja komme.
Jõulupidu oli vaikne. Üllar tegi tunnipikkuse ettekande oma islandi reisist. Enamus kuulas viisakalt, mina oli TT-ga.
Pildistasin ühe vana Kodaki digikaga. Varsti muutus TT rahutuks ja läksime ära.
Wednesday, December 30, 2015
17 detsember 2015 Mai Sööt ja Sandra Jõgeva Tšernobai näitusel esinemas.
Õhtul pidin hindeid välja panema ja jäin kahjuks hiljaks Mai Sööti ja Sandra Jõgeva etendustele Y galeriis (Jakobi 1), kus parajasti oli üleval Nadežda Tšernobai "Altarid vol. 3" S.t jõudsin kohale umbes kell 19. 20, kui Mai Sööti etendus, us ta india stiilis kostüümis rääkis ja siis puudelasu sülest põrandale lasi. Ja oligi kõik.
Saalis oli punt rahvast, vähene Tartu spetsiifilisem kunstipublik, sh. Aadi Tegova, Huupi, Kaie Luik, Fideelia,
Kaire Nurk, muidugi Margus Ivanov jt.
Kohe läks peale Sandra Jõgeva oma stand-up "tragöödiaga", mis oli muidugi naljakas, sest Sandra satiir on naljakas. Ta puristas tuld, küsis minu käest, mis on minu viimase aja perverssus, näitas särke "Who thefuckisianakupcesson?" Welcome to Estonia baasil. Teet oli ka loomulikult kohal. Ma filmisin.
Pärast tuli Mai Sööt ja kallistas mind soojalt. Ta oli justkui pikemaks kasvanud. Aga kohe tekkis neil Sandraga mingi sõnelus.
Läksin eemale altari juurde ja nägin et seal on Nadežda Tšernobai koos Krista Piirimäega ja arutlevad midagi vaikselt. Läksin juurde ja tegin neist pildi. Tahtsin ise Nadeždaga ka juttu ajada aga ta kõndis minema kuhugi. Vestlesime paar sõna Kristaga, kes teatas mulle, et Y galerii selle näitusega ka lõpetab. Mis üllatas mind.
Rääkisin ka Kaie Luikega, kes nägin üllatavalt hea välja. Siis lahkusin suht rutakalt.
Saalis oli punt rahvast, vähene Tartu spetsiifilisem kunstipublik, sh. Aadi Tegova, Huupi, Kaie Luik, Fideelia,
Kohe läks peale Sandra Jõgeva oma stand-up "tragöödiaga", mis oli muidugi naljakas, sest Sandra satiir on naljakas. Ta puristas tuld, küsis minu käest, mis on minu viimase aja perverssus, näitas särke "Who thefuckisianakupcesson?" Welcome to Estonia baasil. Teet oli ka loomulikult kohal. Ma filmisin.
Pärast tuli Mai Sööt ja kallistas mind soojalt. Ta oli justkui pikemaks kasvanud. Aga kohe tekkis neil Sandraga mingi sõnelus.
Läksin eemale altari juurde ja nägin et seal on Nadežda Tšernobai koos Krista Piirimäega ja arutlevad midagi vaikselt. Läksin juurde ja tegin neist pildi. Tahtsin ise Nadeždaga ka juttu ajada aga ta kõndis minema kuhugi. Vestlesime paar sõna Kristaga, kes teatas mulle, et Y galerii selle näitusega ka lõpetab. Mis üllatas mind.
Rääkisin ka Kaie Luikega, kes nägin üllatavalt hea välja. Siis lahkusin suht rutakalt.
18 detsember 2015 logode ülevaatus, aastanäituse avamine.
Kõik pidid logod reeeks valmis saama ja kõik muudkui rabelesid. Ülevaatus, kus võtsid osa Deniss Jeršov ja üks blond naisdisainer Tallinnast oli suhteliselt närviline. Deniss ja tallinnlane muidugi kriitikaga kokku ei hoidnud. Meie pundist Kati Velner tegi väga maitseka, kuigi natuke liiga universaalse logo, Merike Olesk 90ndate vaimus hoogsa/lärmaka, Lea Malin 60ndate võmes retro, Anna asjaliku aga võib-olla liiga detailirohke logo, Helena Semm väga cooli, elektroonilise ilmega logo. Osales isegi Eero Tamm oma robustse stiiliga.
Minu asjade kohta ütles Deniss: "Margus on keeruline kritiseerida, ta on rohkem kunstnik kui disainer." Üllataval kombel talle KISS fm üldse ei istunud. Blond tallinnlane käskis ära koristada kõik kriipsud ja kastid ning soovitas S-dele pilud sisse teha.
Õhtul oli Aastanäituse avamine. Minu maal "Eksklusiiv" oli monumentaalsaalis. Epp Loo-lt oli sealsamas püsti seisev tõhi suhkrukott, millel pealkiri "Tühi kott ei seisa püsti". Õues kohtasin käsikäes Kalli Kaldet ja Ove Kaldet. Ove ütles, et mul on lahe pilt. Sees, suures saalis kohtasin muidugi kohe esimesena ERMi disainerit. Kihutasime üksteisest mööda. Lastekunstikoolist oli muidugi korralik esindus: Tegova, Mati, Riho Kall, Huupi. Näituse disainis Eike Eplik.
Rääkisin pikemalt Jaan Elkeniga, kes hüüatas "Hea kui näeb inimesi, keda võib kohata vaid facebookis!". Elken oli väga vihane, et TÜ maaliõppetool likvideeritakse ja ma toetasin teda, kuna mulle tundub see järjekordne bürokratiseerunud Tartu Ülikooli lauslollus.
Tutvustasin Elkenile ka Mai Sööti, keda Elken isegi teadis.
Ühes saalis istus Martiini, keda ahistas veidi vindine Margus Ivanov. Martiinilt oli suur teeplekke ja joonistusi täis kaustik. Martiini rääkis hiljem ideest, et võiks teha filmi, kus
ühed kunstnikud teevad tõsismeelselt järgi teisi. Näiteks Aldar teeb järgi Jaan Toomikut, Jaanus Eensalu teeb Matti Miliust jne.
Kohtasin Mai Sööti, kes otsis kohta, kus oma ürituse plakatitel kuupäevad üle kleepida. Kutsusi nad Lastekunstikooli. Mai koos ühe neiuga tuligi veidi hiljem. Rääkisime maast ja ilmast, endast ja teistest, kui Mai ja ta vaikiv abiline plakateid kleepisid.
.
Minu asjade kohta ütles Deniss: "Margus on keeruline kritiseerida, ta on rohkem kunstnik kui disainer." Üllataval kombel talle KISS fm üldse ei istunud. Blond tallinnlane käskis ära koristada kõik kriipsud ja kastid ning soovitas S-dele pilud sisse teha.
Õhtul oli Aastanäituse avamine. Minu maal "Eksklusiiv" oli monumentaalsaalis. Epp Loo-lt oli sealsamas püsti seisev tõhi suhkrukott, millel pealkiri "Tühi kott ei seisa püsti". Õues kohtasin käsikäes Kalli Kaldet ja Ove Kaldet. Ove ütles, et mul on lahe pilt. Sees, suures saalis kohtasin muidugi kohe esimesena ERMi disainerit. Kihutasime üksteisest mööda. Lastekunstikoolist oli muidugi korralik esindus: Tegova, Mati, Riho Kall, Huupi. Näituse disainis Eike Eplik.
Rääkisin pikemalt Jaan Elkeniga, kes hüüatas "Hea kui näeb inimesi, keda võib kohata vaid facebookis!". Elken oli väga vihane, et TÜ maaliõppetool likvideeritakse ja ma toetasin teda, kuna mulle tundub see järjekordne bürokratiseerunud Tartu Ülikooli lauslollus.
Tutvustasin Elkenile ka Mai Sööti, keda Elken isegi teadis.
Ühes saalis istus Martiini, keda ahistas veidi vindine Margus Ivanov. Martiinilt oli suur teeplekke ja joonistusi täis kaustik. Martiini rääkis hiljem ideest, et võiks teha filmi, kus
ühed kunstnikud teevad tõsismeelselt järgi teisi. Näiteks Aldar teeb järgi Jaan Toomikut, Jaanus Eensalu teeb Matti Miliust jne.
Kohtasin Mai Sööti, kes otsis kohta, kus oma ürituse plakatitel kuupäevad üle kleepida. Kutsusi nad Lastekunstikooli. Mai koos ühe neiuga tuligi veidi hiljem. Rääkisime maast ja ilmast, endast ja teistest, kui Mai ja ta vaikiv abiline plakateid kleepisid.
.
15, 16. detsember 2015 KISS fm raadiole logo kujundamine
Kunstikoolis tuli meie ja 4. kursusega klaverisaali rääkima punt Enerrgy FM tegelasi, et neil on plaanis mingit väga uut muusikat lasev raadiojaam käima panna. Nimi pidi olema kas KISS fm või NRJ fm. Pidi olema ainult uut muusikat laskev jaam, mison mõeldud 25-aastasee Martinile, kes elab normaalset aga igavat elu.
Mul tuli kohe mitu mõtet, mis ma kohe paberile sirgeldasina ja hiljem arvutis tegin. Alguses tegin KISS fm ja siis tegin naljaviluks ka NRJ. Lõviosa tegid millegipärast NRJ.
KISS
https://drive.google.com/file/d/0B5Xo7LDsOHquTVNkeFM1ZndLNjA/view
NRJ https://drive.google.com/drive/folders/0B5Xo7LDsOHquSkhUR2pNaWl1dWM
Mul tuli kohe mitu mõtet, mis ma kohe paberile sirgeldasina ja hiljem arvutis tegin. Alguses tegin KISS fm ja siis tegin naljaviluks ka NRJ. Lõviosa tegid millegipärast NRJ.
KISS
https://drive.google.com/file/d/0B5Xo7LDsOHquTVNkeFM1ZndLNjA/view
NRJ https://drive.google.com/drive/folders/0B5Xo7LDsOHquSkhUR2pNaWl1dWM
Subscribe to:
Posts (Atom)