Õhtul pidin hindeid välja panema ja jäin kahjuks hiljaks Mai Sööti ja Sandra Jõgeva etendustele Y galeriis (Jakobi 1), kus parajasti oli üleval Nadežda Tšernobai "Altarid vol. 3" S.t jõudsin kohale umbes kell 19. 20, kui Mai Sööti etendus, us ta india stiilis kostüümis rääkis ja siis puudelasu sülest põrandale lasi. Ja oligi kõik.
Saalis oli punt rahvast, vähene Tartu spetsiifilisem kunstipublik, sh. Aadi Tegova, Huupi, Kaie Luik, Fideelia,
Kaire Nurk, muidugi Margus Ivanov jt.
Kohe läks peale Sandra Jõgeva oma stand-up "tragöödiaga", mis oli muidugi naljakas, sest Sandra satiir on naljakas. Ta puristas tuld, küsis minu käest, mis on minu viimase aja perverssus, näitas särke "Who thefuckisianakupcesson?" Welcome to Estonia baasil. Teet oli ka loomulikult kohal. Ma filmisin.
Pärast tuli Mai Sööt ja kallistas mind soojalt. Ta oli justkui pikemaks kasvanud. Aga kohe tekkis neil Sandraga mingi sõnelus.
Läksin eemale altari juurde ja nägin et seal on Nadežda Tšernobai koos Krista Piirimäega ja arutlevad midagi vaikselt. Läksin juurde ja tegin neist pildi. Tahtsin ise Nadeždaga ka juttu ajada aga ta kõndis minema kuhugi. Vestlesime paar sõna Kristaga, kes teatas mulle, et Y galerii selle näitusega ka lõpetab. Mis üllatas mind.
Rääkisin ka Kaie Luikega, kes nägin üllatavalt hea välja. Siis lahkusin suht rutakalt.
Kõik pidid logod reeeks valmis saama ja kõik muudkui rabelesid. Ülevaatus, kus võtsid osa Deniss Jeršov ja üks blond naisdisainer Tallinnast oli suhteliselt närviline. Deniss ja tallinnlane muidugi kriitikaga kokku ei hoidnud. Meie pundist Kati Velner tegi väga maitseka, kuigi natuke liiga universaalse logo, Merike Olesk 90ndate vaimus hoogsa/lärmaka, Lea Malin 60ndate võmes retro, Anna asjaliku aga võib-olla liiga detailirohke logo, Helena Semm väga cooli, elektroonilise ilmega logo. Osales isegi Eero Tamm oma robustse stiiliga.
Minu asjade kohta ütles Deniss: "Margus on keeruline kritiseerida, ta on rohkem kunstnik kui disainer." Üllataval kombel talle KISS fm üldse ei istunud. Blond tallinnlane käskis ära koristada kõik kriipsud ja kastid ning soovitas S-dele pilud sisse teha.
Õhtul oli Aastanäituse avamine. Minu maal "Eksklusiiv" oli monumentaalsaalis. Epp Loo-lt oli sealsamas püsti seisev tõhi suhkrukott, millel pealkiri "Tühi kott ei seisa püsti". Õues kohtasin käsikäes Kalli Kaldet ja Ove Kaldet. Ove ütles, et mul on lahe pilt. Sees, suures saalis kohtasin muidugi kohe esimesena ERMi disainerit. Kihutasime üksteisest mööda. Lastekunstikoolist oli muidugi korralik esindus: Tegova, Mati, Riho Kall, Huupi. Näituse disainis Eike Eplik.
Rääkisin pikemalt Jaan Elkeniga, kes hüüatas "Hea kui näeb inimesi, keda võib kohata vaid facebookis!". Elken oli väga vihane, et TÜ maaliõppetool likvideeritakse ja ma toetasin teda, kuna mulle tundub see järjekordne bürokratiseerunud Tartu Ülikooli lauslollus.
Tutvustasin Elkenile ka Mai Sööti, keda Elken isegi teadis.
Ühes saalis istus Martiini, keda ahistas veidi vindine Margus Ivanov. Martiinilt oli suur teeplekke ja joonistusi täis kaustik. Martiini rääkis hiljem ideest, et võiks teha filmi, kus
ühed kunstnikud teevad tõsismeelselt järgi teisi. Näiteks Aldar teeb järgi Jaan Toomikut, Jaanus Eensalu teeb Matti Miliust jne.
Kohtasin Mai Sööti, kes otsis kohta, kus oma ürituse plakatitel kuupäevad üle kleepida. Kutsusi nad Lastekunstikooli. Mai koos ühe neiuga tuligi veidi hiljem. Rääkisime maast ja ilmast, endast ja teistest, kui Mai ja ta vaikiv abiline plakateid kleepisid.
.
Kunstikoolis tuli meie ja 4. kursusega klaverisaali rääkima punt Enerrgy FM tegelasi, et neil on plaanis mingit väga uut muusikat lasev raadiojaam käima panna. Nimi pidi olema kas KISS fm või NRJ fm. Pidi olema ainult uut muusikat laskev jaam, mison mõeldud 25-aastasee Martinile, kes elab normaalset aga igavat elu.
Mul tuli kohe mitu mõtet, mis ma kohe paberile sirgeldasina ja hiljem arvutis tegin. Alguses tegin KISS fm ja siis tegin naljaviluks ka NRJ. Lõviosa tegid millegipärast NRJ.
KISS https://drive.google.com/file/d/0B5Xo7LDsOHquTVNkeFM1ZndLNjA/view
Kunstikoolis organiseeris Janika Nõmmela meile Skype ühenduse Brasiilias elava Martin Lazareviga. Martin käsi Kunstikoolis 90ndatel ja vist õppis mööbli restaureerimist. Mina teda ei tundnud aga Martiini jt. küll. Ta oli ka tuntud graffitymees toona.
Aga nüüd on ta ammu Brasiilias vabakutseline kujundaja.
ML meenutas olekult ja välimuselt veidi Hando Tamme, selline ladna ja rõõmsameelne tüüp. Rääkis segamini igasugu asju, küll tööst reklaamifirmades, küll vabakutselise mõnusid, küll toredast elus Brasiilias: "Teate, siin tuntakse uhkust, kui saadakse sulle rohkem maksta!"
Lea andis mulle ERMi aastaraamatu 58. numbri, millele mina pidin nagu kaane kujundama aga siis Jane Liiv loobus. Aga kaas oli siiski kujundatud peaagu täpselt nagu mina olin Jane Liivile saatnud, lihtsalt väikeste erinevustega. Vat kus.
Viimaks on Ahhaas taibatud, et mind saab ära kasutada. Ahhaa kunstnik Pärt Ojamaa ja planetaariumi mees Margus Aru on tulnud ideele, et planetaariumi ette võiks panna 4K ekraanid, millel on näha kosmosepildid. Margus Aru on pildid välja otsinud ja Pärt pani siis mulle ülesandeks fotod ilusasti 4K slaidideks kujundada. Fotod on aga väga erineva suurusega ja mitmele peab igasugu juppe juurde konstrueerima. Lisada tuleb ka tekstid, mille kuju kujundab hiljem Pärt aga mina pean realiseerima .
Pilte on esialgu 43 aga tõenäoliselt tuleb juurde.
Mihkel Sild tuleb mõttele, et äkki ma animeeriksin elektriskeeme laste jaoks. Paar tükki saan valmis.
Otsustasin osaleda Tartu aastalõpunäitusel maaliga. Ideeks oli maalide Evelin Ilvese kuulsat suudlust tundmatu mehega. Maalisin üle nädala. 12. detsembril sain valmis, enam-vähem. Pealkirjaks "Eksklusiiv" Kroonika esikaanekirja järgi. Viisin pühapäeval kohale, maalihunnikusse.
Täna sain korraga mitu erinevat sõnumit. Sain teada, et pärast pikki ERMi aastaraaamatu kaane disainimisi on ERMi ülemkunstnik Jane Liiv minu peale nii raevus, et ta siiski minu mitu kuud pusitud kujundust ei kasuta. Kena kättemaks eiteamille eest.
Lisaks teatas ka Tammeka tantsutüdrukute punt, et neil on nii palju kujundajaid, kes tahaks neile tasuta kalendrikujundust teha, et minu teeneid ei vajata. Noh, las siis keegi teine rabab neile jämekintsudele teeneid osutada.
Aga "Maahingamispäeva" kujundus läheb käiku, kuigi vaja mõned illustratsioonid välja jätta. Pole hullu, nood polnudki hirmus kõvad. Aga mõned olid täitsa head, avaldan siin.
Maarja Pärtna sadab mulle õnneks meeldetuletus-emaili, et kuidas mul Martin Vabati "Maahingamispäeva" kujundamine edeneb. Mul pole midagi tehtud! Hakkan ruttu pihta. luban nädalaga valmis saada.
Vabati luuletused on lihtsad, siirad kohati naiivsed. Otsustan julgelt peale minna. Otsin üles posu vanu umbes 60 -- 40 aasta vanuseid nudistide fotosid. Loen luuletuse läbi, mõtlen, millise pildiga võiks illustreerida. Siis töötlen Photoshop CS2- ga ja hiljem panen kokku Illustrator CS2-ga, kuna neil on mingeid vanu funktsioone, mida hilisematel pole. Raamatu panen kokku Indesign CS2-ga. Teen umbes 15 -- 16 illustratsiooni. Mind mõjutavad Salvador Dali ideed, mille kohta olen hiljuti lugenud.
Ahhaas mul õnneks eriti koormust pole. Minuga ühte stuudiosse on pandud üks Kusehariduskeskuse neiu, turismikorralduse praktikant, kes peab FBs Ahhaale reklaami tegema.
Üldiselt olen päevad veetnud Ahhaas ja erinevaid praktilisi asju nikerdanud.
Aga 10. november 2015 -- Matti Miliuse 70 sünniaastapäev. Meelis Kaldalu käis juba Savisaare külastamise ajal pinda, et peaks Miliuse sünniaastapäeva korraldama. Ygaleriis ei saanud aga Meelis ajas välja, et TLKK Jakobi galeriis siis. Et ma pidin vinüüle tooma ja muidu Miliusest rääkima. Susanna Saar pidi olema õhtujuht.
Jäin pool tundi hiljaks, jätsin Galaxy Maarja kiriku juurde. Saalis oli päri hulk üsna tuntud nägusid, Margus Ivanov, Jaak Kikas, Pille Veedler, Tegova, Riho Kall, Andres Keil, Pärtel Vissak, Kiwa, Tanel Rander jt. Enamus istus ringis ümber tagumise saali ja põrnitses mõrult enda ette. Filmisin nende nägusid kaameraga, lähivaates.
Kaldalu lasi tuubist Matti Miliuse videosid, eriti "Kommionut".
Tassisin oma koti plaatidega sisse, võtsin välja kohe Juhan Viidingu albumi, ütlesin, et Matti Moguci ei saanud ühtegi vinüüli teha. Alguses panin peale "Lapsena televisioonis". Mängisin ära. Panin lauale ajakirja "Ajalugu" Lenini pildiga. Siis lasin teist lugu aga see tundus liiga ordinaalne, panin ta juhuslikult hüppama, nii et Viiding hakkas kordama sõnu nagu "kultuuri", "surnud" jne. Ma hakkasin neid sõnu järele kordama. Kõva häälega. Nii oma veerand tundi järjest. Rahvas vahtis mind jahmunult. Võtsin ühe Solomon Burke Venemaal välja antud Vinüüli, Colomoh bepk, "Božmozen Wahc" mida mul on mitu, loopisin ühe põrandale. Mingil hetkel hakkasin välja Shampust valame, võtsin ühe topsi, valasin endale pähe. Siis kuulsin esimest korda mingit naeruturtsatust oma selja taga. Muidu vahtisid kõik hirmunult. Jagasin shampat, ise ei joonud muidugi.
Mingil hetkel ilmus uuesti välja Kaldalu, rääkis oma juttu. Segaselt veidi. Tuli välja, et ta polnu Miliusega kunagi kohtunud. Mina rääksin, et Milius oli mõistlik mees ilusate silmadega.
Lasin vinüülidelt 80ndate lõpu obskuurseid jõululaule, aga see ei mõiganud rahvale.
Kaldalu tõi välja vana eetripudeli.
Tuli ka Susanna Saar, kes üritas korraldada mingit "Uue Miliuse" konkurssi. Kaldalu rääkis midagi ja see Tartu kunstikuulsus. kõhn mustade juustega poiss ka tiriti kandideerima.
Pärast oli nagu pidu. Panime vanad 1998 Prantsusmaalt ostetud 80ndate hitside vinüülid peale, kus mingi stuudiobänd tegi tabelihitte järele. . See eeter töötas algul üllatavalt hästi. Laulud hakkasid hullult venima ja jubedalt ajas naerma.
Keset eetrit helistas politsei ja ütles, et mul auto uksed lukust lahti. Läksin, vaatan, tõesti politsei istub mu auto taga. Ütlesid, ka ühe asja, mis näitas, et nad olid sees käinud. No tore on.
Pärast oli muidugi koristamine, selline veniv. Koha passis mitu inimest, aga kui proovisin nendega juttu ajada, siis jäi mulje, et käin neile närvidele. See ajas tuju mustaks.
Sõitsime hommikul Fideelia ja Sveniga Tarvastu kanti Elmiina Otsmanni kuulsa nimelise kombaini punkri juurde videosid tegema. Niisiis. Otsman, Elmina (14. XI 1924 Leningradi obl. Luuga raj. -- 2012 Eesti), eesti nõuk. põllum-e eesrindlane, sotsial. töö kangelane (1958), NLKP liige (1946). Suure Isamaasõja ajal töötas Leningradi obl-s traktoristi ja lukksepana. A-st 1948 mehhanisaator (traktorist, traktoribrigaadi brigadir, kombainer) Viljandi raj-s (a-st 1958 Tarvastu kolhoosis). ENSV Ülemnõukogu III ks. ning NSVL Ülemnõukogu IV ja V ks. saadik. EKP KK liige a-st 1966. Lenini orden 1950, Oktoobrirev-i orden 1971. (ENE).
Võtsime Luunja kultuurimajast peale prozhektorid. Luunja kultas oli Luunjast pärit klaverimeistri Ernst Hiisi klaverite näitus. Oli tegutsenud Tartu klaverivabrikutes ja Estonias. Just olin varem vaadanud Youtubest videosid, kus Estonia oli teiste klaveritega võrdluses ja meelde jäi Estonia metalne saund
Kuidagi saime Tartust minema (mitmes poes käisime), sõitsime 80 km. Valma kandis oli suur hulk jahimehi teel metsa ääres ahelikus, passisid püüsid käes. Vist aeti loomi teisest otsast. Lasin mööda sõites läbi autoakna valjult päevauudiseid, et loomad kuuleksid.
Jõidsime kohale. Meid võttis sõbralikult vastu Elmina u. 55-aastane poeg, kes näitas meile ka platsil asuva kuulsa punkri ette. Sel olid kahjuks kirjad ära kustunud, natuke oli veel näha.
Tuli välja, et olime liiga vara jõudnud. F tahtis pimedas filmida. Pidime siis 2 tundi ootama. Jõime Elmina pojaga köögis teed ja sõime assortiid ning arutasime maailmaasju.
Lõpuks töö nägi välja selline. et kaamerad pandi statiivi otsa, ühe kaameraga filmisime 15 sekundilisi liikumatuid kaadreid, kus F seisis erinevates kostüümides (mehhanisaator, delegaat, leerilaps, tshikk) punkri ees ja Sven lenduri või kosmonaudi kostüümis taga. Teine kaamera tegi automaatselt fotosid. Mina pildistasin peegelfotokaga käest.
Nii jändasime mitu tundi. Lõpuks läks F Elmina pojaga juttu ajama ning meie Sveniga koristasime tehnikat. Hiljem tegin igavusest pika säriga valgusmaali, kirjutasin sellega FSR jms.
Koju saime päris õhtu, kell 21 --22, sest prozhed tuli ära viia. Luunjas käis pidu.
Maidu tavaline tööpäev reede.
Päeval Lagle võttis FBs ühendust, et ostku ma talle peale 18 Tartu bussi pilet. Ostsin 18. 45. bussile.
Õhtul Lagle ei tule ega tule. Telefon väljas. Saatsin lapsed trenni ja varsti koju. Varsti Lagle helistas võõtal telefonil , et tuleb hilja, kuna sai pileti 21. 30 bussile. Tuli välja, et ta ei saanud Eestis kaardiprobleemide tõttu oma nutifoni tööle.
Sõitsi,e kogu famiiliga. 23.30 siis bussijaama. Parkisin Statoili, kõndisin jaama ette. Vaatan, buss juba sõidab ära, osad inimesed lahkuvad, paar jäävad seisma. Üks oli sihvakas pikkade juustega noor ilus naine, suure kohvriga. . Mõtlesin, et kus küll Lagle on, kas ma olen ajaga eksinud. Kõnnin lähemale. Vaatan, noorel naisel on kahtlaselt tuttav sumadan. Siis pööras naine pead, vaatas minu suunas ja vaatasin, uskumatu, ongi Lagle.
Hommikul pildistasin Ahhaas Kõllile tema maali üles.
Ahhaa audikas käis keeletehnoloogia konverents.
Ahhaa turundusmees käis heli/pildi ruumi pildistamas, kus mina pesitsen. Mainisin, et olen praktikal 2 kuud ja ta viskas."Peab kujundaja su juurde saatma",
Õhtul pildistasin TLKKs Janete kostüüme.
Kõva pildistamise päev siis.
Võtsin hommikul PR kaasa ka veetsime peaaegu teve päeva Ahhaas. Väga lõbus. Spiooninäitusel moonutasime häält jne. PR-ga jõudsime koju alles kell 16. paiku. Mina eriti tööd teha ei jõudnudki.
Tiia lahkus koju ja Viive tuli asemele. Ta oli naljakalt kobav.
Nikerdasin Ahhaas suitsuandurite asukohaplaane. Need olid nii keerulised, et arvuti oli väga aeglane.
Lastekas oli õhtul kooli hoolekogu koosolek. Lemmit Kaplinski oli väga aktiivne. Lapsevanemad tundsid muret suvelaagri pärast ja utsitasid meid ikka tegema nii, et suvelaager ikka toimuks.
Õhtul õnnestus Laglet isegi veebikaameras näha.
Muidu tavaline päev. Ahaa ja õhtul kool. Tegova rääkis, kuidas ta oli väike, kui sõda oli suhtelisel äsja, 10 aastat varem lõppenud. Kuidas raudtee ääres olid ikka vana sõjaväetehnika/prügi hunnikud.
Hrustsovi ajal oli poodides kaupa küll aga raha põlnd. Küsiti hoopis riigile laenu. Lohutuseks "rohelised konnad" -- putkad, kus müüdi peamiselt viina.
Õhtul avastasin veebsaidi, kus Tartu Raadi garnisoni endised soldatid meenutavad. 2010 google mapsi järgi oli toona palju veel alles, mis nüüdseks on täielikult hävinud. Kasarmu park oli maju täis.
Jne. https://vk.com/albums-3431327
Sõitsime Viive, TT, PI, PR ja Leaga Aurasse. Hirmus palju inimesi polnudki. PR nõudis et sõidaksin temaga lõputu arv kordi oranshist torust alla. Tema ikka mu selja taga.
Kui koju jõudsime ootas seal ees juba Tiia, kes hoolega ahje küttis. Pärast küsis, kui suured on meie elektriarved, sest ma olin (meelega) jätnud ühe säästulambi põlema ja raadio käima.
Olin päeval jälle Ahhaas. aga õhtul läksin Kunstikooli ERMi Aastaraamatu trükipdfi kohendama. Sinna oli kummalisi vigu tekkinud, kui ta ERMist tagasi tuli. Kohal olid Lea, Anna ja Merike. Anna selg valutas, masseerisin teda natuke. Ta ütles, et mul on soojad käed ja ma peaksin rohkem oma energiat jagama.
Kui ERMi pdf sai korda ja teised läksid, siis skännisin Peetri aine arvestuseks jaoks portreesid.
Olin terve päeva maal, lastega. Jaanusel ka kella 15ni aega. Mängisime trifaad, mis on hübriid pimesikumängust ja kullist. Ehk siis üks loeb silmad vastu seina ja teised peidavad ära. Lugeja (kull) hakkab peale lugemist neid otsima. Kui peidusolija peab tabama hetke, kui kull on lugemispunktist piisavalt kaugele läinud ja jooksma lugemisseina juurde ja lööma vastu seda ning hüüdma "Mida trifa vaba!". Kui aga kull näeb peidusolijat enne ja jõuab enne ka ka punkti juurde, siis ta lööb peidusolija kinni, Muidugi juhul, kui peituja ei jõua temast ette joosta. 1980ndatel mängisime seda tundide viisi.
Ma alguses olin skeptiline aga Jaanus veenis mu ära ja meil vanadel oli väga lõbus. Jaanusel eriti, sest ta on trifaas väga osav. Mina pole aga ega see nalja vähenda. Hoopis lapsed võtsid mängu väga tõsiselt ja olid väga solvunud, kui neid trifa kinni löödi. Lõpuks olid kõik lapsed mängust lahkunud ja mossitasid hoovi igas nurgas.
Kolmapäev oli mul tavaline Ahhaas nikerdamise päev. Mul polnud juhtme-netti ja IT- Janno oli kadunud. Sattusin printeri juures koridoris kokku paar Ahhaas töötava neiuga, kellele rääkisin, et olen kunstikoolist praktikal ja võin teha videosid ja animatsioone jne. Neiud küsisid, miks ma pole ennnast listis tutvustanud aga siis ütles juures olnud Mihkel Sild kiiresti paar mulle arusaamatut väljendit ja neiud jäid mu tutvustamise-ideega millegipärast kohe pooleli. Igatahes ütlesin, et kui peaks abi vaja minema, siis olen olemas.
Käisin Zeppelinis poes ja tagasi tulles kuulsin seest tuletõrjekella tirinat. Ahhaa töötajaid valgus tänavale. Üks noormees tundus tuttav ja hiljem uurides tuli välja, et see on Ahhaa kujundaja Pärt Ojamaa.
Õhtul sõitsin maale. Magama minnes lugesin Postimeest. Surmakuulutusi lugedes nägin juhuslikult ühte allotsas, et klassikaaslased mälestasid Riin Kübarseppa.
Mari Kartau oli pannud hüvastijätu ERRi http://kultuur.err.ee/v/kunst/6319dcb9-c70d-40aa-94d1-a9c5bd585223/head-teed-riin
Riin Kübarseppa teadsin väga hästi. Ta oli 1978 sündinud kunstikriitik. Väike, õbluke ja armsa moega neiu. Võib-olla liiga armas. Väga kaitsetu. Rääkis võluvalt sõnu venitava maneeriga. Esmakordselt võisin seda nime kohata seoses listiga Heauusilm, mille raames ta koos Mari Kartauga (siis veel Sobolev) tegi aktsioone.
Siin on näha üks. http://www.hot.ee/siramsiram2/toetage.html
Hiljem, kui olin juba Ygaleriis, siis kohtusime juba rohkem igasugu kunstiürituste raames. Aga üks omapärane lugu oli juunis 2004, kui sõitsime minu Sierras Andres Keili ja Riin Kübarsepaga Õllesummerile. Ma pidin kirjutama artikli ansambel Apelsini 30-aastase sünnipäeva kontserdile. Sellest kirjutasin toona nii http://www.postimees.ee/1423109/sunnipaevadel-meil-surnuid-ei-meenutata
Aga jah, toona oli Õllesummer hiiglaslik ja omajagu apokalüptiline üritus tõesti. Keil ja Riin kadusid vahepeal ära ja kui ma nad lõpuks üles leidsin, siis Keil oli normis aga Riin oli juba väga lõbusas tujus. Liiga lõbusas.
Aga Õllesummeril ilmnenud kiindumus vägijookidesse oli tegelikult vägagi kurjakuulutav.
Riin oli ka kaasas Tartu kunstnike invasioonil Tartusse aastal 2006. Ta istus koos Matti Miliusega, kes oli temasse kiindunud, väikebussi esiistmel. Nüüd on nad mõlemad läinud.
Saime Riiniga hästi läbi. Ta kirjutas 2007 ka minu Draakoni galerii näitusest "Elukangelased". Huvitav, EPLi artikkel on kuhugi kadunud aga netis on olemas Sirpis ilmunud http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/jalutusk-ik-galeriides-9/
Ükskord kohtasin teda isegi Elva haigla hoovil.
Viimati vist nägime silmast silma 2011, seoses Kaljo Põllu mälestusnäitusega. http://marguskiis.blogspot.com.ee/2011/02/180211-kaljo-pollu-malestuskonverents.html
Ta nägi siis juba väga halb välja. Nägu oli reetlikult plekiline ja ta käed värisesid. Ta näis 20 aastat vanem kui ta tegelikult oli. Aga ta oli ikkagi aktiivne ja mures oma sõprade elu pärast.
Ta kirjutas tegelikult viimase hetkeni. Viimastel aastatel tegutses ta Maalehes. Viimane tema artikkel ilmus seal 10. oktoobril 2015.
Kahju. Kahju. Kahju.
Parkisin Galaxy Zeppelinei alla ja marssisin Ahhaasse. Soovisin vanu plaane välja printida, et neile märkida uste kohal asuvad "jooskvad mehed". Mul ei õnnestunud. Tülitasin WC lähedal pesitsevat IT-meest Jannot, kes meenutas hämmastavalt Rednar Annust. Janno ühendas mu juhtmega Ahhaa netivõrku ja õnnestus printida. Siis tegin vea, paludes tal vaadata, kuidas malwarega hakkama saada. Janno kruttis mu arvutit ja ütles, "hmmm". Siis ütles, et praegu ei saa hästi aru... Siis kadus. Hiljem avastasin, et ma jälle ei saa printida. Hiljem Janno selgitas, et mu arvutist tuleb "kahtlast liiklust" ja ta lülitas mau sise-Ahhaast välja. Nojah. Liigne avameelsus.
Lõunapausil käies avastasin, et Zeppelini aluses parklas olen saanud 30 euri trahvi aja ületamise eest. No on sead.
Tegin muudkui evak.plaane ja avastasin selle käigus, et Ahhaa keldris asub nn PUNKER, kus asub veider vanamoeline netipunkt, voodi ja bändiprooviruum.
Läksin siis Ahhaa keskusesse praktikale. Marssisin kohale 10.30. Mind võtsid vastu uniste nägude inimesed, kellele minu nägemine suuremat rõõmu ei valmistanud. Anti mulle siis töö kätte: evakuatsiooniplaanide uuendamine. Nende majaskeemide, mille järgi siis inimesed tulekahju ajal põgenema peavad. Pandi mind suure auditooriumi taharuumi-helistuudiosse istuma, haldusjuht saatis vanad plaanid meilile. Oma Delliga hakkasin siis nikedama.
Vanad, haldusjuht Ragnar Pähni tehtud plaanid olid veidi segadusseajavad, nooled käisid üksteisega ristivastu, seega otsustasin maja üle vaadata ja uue plaani koostada. Uksekaart tegi enamuse uksi lahti ja põnev oli hoonet üle vaadata. Hoone oli suur ja võimas, igasugu ruume ja ruumikesi täis.
Õhtupoole vaatasin, kuidas meistrimehed õhus hõljuvat ketast uurisid.
Õhtul sõitsin maale ja rääkisin Hundisilmal käigust.
Hommikul sõitsin maalt Tartu. Fideelia poole, jäin veidi hiljaks, jõudsin mingi 10. 20. Siis läksime võtsime peale Marco Tasase. Tasane ütles, et peaksime võtma peale ka Kanal 12 Unetute saatejuhi Susanna Raadi Selveri juurest. Sõitsimegi sinna. Selverist ostsime Savisaarele kingituseks shokolaadikarpe. Oli idee osta "Kallile" aga siiski ostsime "Tallinna" ja "Parimate soovidega". Susanna juba oligi, seal ühe noormehe embuses. Kobis aga minu räpasesse Galaxysse küll. Susannal tuli idee peale võtta ka Marek aka GootiLibu. Sõitsime aga Laiale tänavale ja seal ta oligi. Niisiis Hundisilma poole.
Igatahes oli väga lõbus. Fideelia istus minu kõrval ja teised taga.
Mäolt keerasime Tapa peale, Tapas seiklesime pisut kitsastel teedel. Susanna nutifonist oli omajagu kasu. Liikusime Viitna suunas. Siis Susanna võttis meilt ingliskeelseid intervjuusid oma pisikesse GoPro kaamerasse. Väga naljakas. Kuigi peamine nali oli öelda porgandihäälega: "Kas Te teate, mida küülikud surmahirmus teevad? Mõelge natuke. Nad seksivad! Otse-eetris!"
Hundisilma asus Palmse mõisa lähedal Võhmas, poe juurest tuli ära keerata kitsale kruusateele, mis läks metsa vahele. Seal metsa vahel hakkasid meile bussid vastu tulema.
Kohale jõudsime, umbes kell 14, siis oli kohal veel päris palju autosid. Parkisime Galaxy metsa vahele. Kõndisime Hundisilma talu lähedale.
Päris palju inimesi jalutas kaootiliselt ringi. Muusikat ei kostnud ja supilett oli vist ka juba tühi. Täpselt ei saanud aru, kust peaks alustama.
Aga kui Marco platsile ilmus, pidi ta kohe hakkama intervjuusid andma hakkama. Vägagi selgelt oli aru saada, et ta on kuulus. Algul ilmus Tallinna TV blond reporter ja võttis Marcolt intervjuu nagu vana sõber. Kohe ilmus ka teine kaamera koos mikriga Kanal 2st. Kohe päriti, miks ja kuidas. Marco sattus isegi natuke segadusse aga vastas ilusasti. Inimesed vaatasid meid ja kui ma teistest veidi maha jäin kuulsin kuidas keskealine paar sosistas: "Näe see on ju see Strippar-Marci. Ja kõrval on see, noh, kes palja ülakehaga mööda Eestit kõndis!" Mõeldi muidugi Fideeliat.
Varsti ilmus välja ka Meelis Kaldalu, kes näitas oma kanepipiipu ja kaebas, et teda ei lasta sisse. Näha oli kahte turvamees, kes seisid ühe värava peal aga suunasid meid hoopis teisele poole aeda. Seal polnud mingeid turvamehi. Hoopis Neeme Lall maalis suurt südamega maali paari daami abiga.
ESi maja oli üllatavalt tagasihoidlik, mõõduka suurusega. Meedias on seda alati mingi lossina kujutatud. Aed oli selline hubane, väga huvitav.
Jalutasime ringi, igal pool vehksid kaamerad ja muidu ajakirjanikud. Silma torkas pikka kasvu Viktor Vassiljev. Siis tekkis ühe ukse juurde järjekord ja astusime sappa. Mingeid turvamehi polnud näha. ESi maja esikus oli suur peegel. Liikusime vaikselt edasi. Kohe esiku taga elutoas Edgar Savisaar elusuuruses istuski. Ruumis kõrgus pikka kasvu Priit Tooobal. Toobal muutus kohe valvsaks, kui Marcot ja kaameraga Fideeliat märkas.
"Ei, me ei filmi!"
"Meil on kokku lepitud" vaidles Fideelia.
"Muusikavideo jaoks? Ei!"
"Ei, see on dokumentaalfilmi jaoks".
Ma ütlesin vahele, noogustasin hästi tõsise näoga veel, et "jaajaa, dokumentaalfilmi jaoks" vms.
Siis Toobal järsku leebus. Marco tahtis Savisaarega pilti ja ma selle värisevate kätega ka tegin. Siis võtsin ise kaamera ja filmisin Fideeliat. Ta ansid käe Savisaarele pihku ja küsis "Kas Te UFOsid olete näinud?"
"Ei" vastas Savisaar üllatavalt maheda ja sujuva häälega ning viibutas talle omaselt näppu."Selles küsimuses peaksite Te Tunne Kelami poole pöörduma!"
Siis järsku kükitas Fideelia ESi ratastooli kõrvale maha. Savisaar pöördus tema poole ja küsis: "Kas Te ise olete näinud?"
Fideelia vastas: "Ja, vanaema pool põllu peal..." või midagi seesugust.
Ja siis Savisaar vastas "Siis olete minust rikkam."
Ma filmisin seda stseeni aga kahjuks ESi viimase lause ajal lülitasin Fideelia kaamera kogematta kinni.
Siis aga hakkasid Toobal jt. meid kiirustama. Astusin ES- ette, pistsin talle käe pehmesse pihku ja ütlesin: "Edu Teile, ajalooline isik!" ning astusin kõrvale.
ES oli üllatavalt väike. Ma kujutasin teda ette suure jõmakana, nagu Mart Laar, aga ta oli kompaktne ja ta pea oli normaalse suurusega. Päris elus nägi ta välja oluliselt parem kui piltidel või teles. Nagu mainisin, ta hääl oli üllatavalt mahe ja rahulik, mitte närviliselt plärisev, nagu telesse vaõi raadiosse intervjuud andes.
Astusime välja ja kõik eelnenu paistis nagu unenägu. Päriselt. See hämar pastelsetes toonides tuba, need omapäraselt käituvad inimesed ja ES, üks kõige müütilisemaid tegelasi tänapäeva Eestis.
Susanna polnud päris rahul, et tema Savisaarega polnud pildile jäänud. Kui ta autos oli olnud coolilt irooniline, siis nüüd oli see talle kohutavalt tähtis. Jäime paigale, et järsku õnnestub veel kohtuda.
Keegi meid ära ei ajanud, jalutasime aias ringi. Telemehed jt. samuti. Silma torkasid mõned nooremad KE liikmed aga ka Yana Toom, kes järsku kohal tuli. Ta on kohutavalt pikk. Üle kahe meetri. Ta kõrgus meie kohal. Ma pidin pea kuklasse ajama kui ta meie lähedal seisis. Ta püüdis mitte alla vaadata. Ma ei tea, kas tal on olnud mõne oma austajatega mingeid probleeme aga ei kontakteerunud kohalolijatega üldse. Lihtsalt vaatas üle meie. Ning siis liikus edasi. Mõneti kahju, sest oleks millegipärast oodanud, et ta naeratab inimestele.
Vahepeal andis Marco intervjuu ka Delfile ning meie seltskonnast tehti (ja avaldati) ka pilt, allkirjaga "Pensionäride hordid tunglesid, et Edgar Savisaarega kätt suruda, paar sõna juttu puhuda ja koos üks pilt teha." Kaks aktsendiga neidu küsisid Marcolt autogrammi ja üks ütles, tema on oma koolis nagu Marco.
Järsku ilmus ei tea kust tuntud praost Jaan Tammasalu ja kiirustas tuppa. Sinna ta mõneks ajaks jäigi. Liikusin koos kaameraga tagahoovi poole, kus oli telk ja laud küünaldega. Ja varsti ilmuski väike rongkäik nurga tagant. Ees ES ratastoolis, mida lükkas Toobal. Kõrval praost ning taga hulk nooremapoolseid inimesi. Tammsalu asusid küünaldega laua juurde, ES asus natuke kaugemale.
Tammsalu alustas pikka kõnet ja rääkis loo kellegi Edgari aasta tagasi kirjutatud kirjast, et ta ei pääse oma ratastooliga kirkusse. Et Edgar oli kirjale reageerinud ja kiriku juurde kaldtee ehitanud. Tamsaar vaatas seda lugu rääkides otse minu käes olevasse kaamerasse.
Pärast läksid praost ja ES maja õnnistama ("Kaamerad jäävad meist maha").
Neeme Lall oli oma maali valmis saanud.ja võttis sellele inimestele autogramme. Fideelia tundis ta muidugi ära aga olin meeldivalt üllatunud, et ta minu ära tundis. Saime edaspidi väga sõbralikult läbi. Joel Steinfeldt seisis vaikselt eemal.
Neeme tahtis pilti ES-ile üle anda ja rääkis midagi KE noorliimetega. Läks veidi aega ja varsti veereski ES koos Toobaliga uksest välja. Sel hetkel oli ajakirjandus kadunud ja maali pidulikule üleandmisel oli kohal huvitav grupp: Neeme, mina, Fideelia, üles löödud Marco Tasane, hästi kõhn ja blond öösaatejuht Susanna Saar, sõgeda välimusega GootiMarek, Joel Steinfeldt ja mõned veel, keda ma ei tunne. Neeme oma uhke stiiliga andis maali üle, Edgar oli tänulik.
Peale seda oli vist kõigil kuidagi hea olla. Läksin andsin Joelile käe pihku ja ütlesin, et ärgem tülitsegem (FBs oli meil väike sõnavahetus). Joel oli natuke ehk üllatunud aga olime sõbrad jälle.
Teised olid jalutanud juba aiast välja aga seal väikeses telgis istus Meelis Kaldalu, keda Marco tahtis oma muusikavideosse aga Meelis põikles. Ta oleks pidanud videos poosima palja tagumikuga, sinna peale oleks pidanud kirjutatama RÕIVAS.
Ma sain aru, et ma kell 16.30 alustades ma kell 19 Tartu ei jõua aga kiirustasin ikka. Meelis ei teadnud mida teha ja hakkasime ära sõitma. Kui olime Palmse mõisa juures, helistas Kaldalu, et tuleb ikka meiega kaasa. Sõitsime tagasi, toppisime Meelise kõige taha ja siis 80 Tallinna poole. Oli väga lõbus ja helge, kuigi ilm oli sombune.
Mustamäe Statoilis panime Susanna maha, Meelis läks temaga kaasa, Marco pahameeleks. Aga polnud viga. Jõudsime 20.30 Tartu.
Aktiiv oli ilma minuta organiseerinud end Tehase tänava prooviruumi. Kohal oli vaid Ahti, Bioloog ja Andrus. Klappisime rahad ära, andsin 10 euri, kuigi ise ei pildistanud.
Tore päev.
Kunstikooli laupäev. Panime ERMi küljenduse kokku, tegime lahvapildi ära (:P).
Olime kunstikoolis üllatavalt kaua. Pärast skännisin oma portreejoonistusi Peeter Krosmannile hindamiseks.
Lõouks sõitsin maale.
Hommikul Kunstikooli. Olin esimene, isegi Deniss Jertsov tegi suured silmad: "Tavaliselt on vastupidi". Aga vasrti tulid ka Anna, Merike, Helena, Kati ja isegi Lea, kes armastab magada.
Algul viimistlesime ERMi raamatu küljendust, siis töötlesime fotosid. Teisel poolel andis Deniss meile kaks küljendusülesannet, ajaleheartikkel ja raamatuleheküljed. Päris hästi tuli välja.
Lastekas polnud ülemusi kohal aga muidu sama, õpilased olid väga lõbusad. Jooksin kahe klassi vahet tundide alguses, kuna asendan Üllarit.
Läksin koju, sest lapsed ja Tiia tuli viia Viive juurde. Tiia tahtis Kuldvillaku lõpuni vaadata. Lõpuks, kell 21, sõitsime. Kui kohale jõudsime rippus PI demonstratiivselt Tiia kaelas ja Tiia Triin korrutas, kas Tiia on uus ema.
Leppisime asjad kokku ja Tiiaga sõitsime Tartu.
Öösel vaatasin üle hulga aja Kanal 12 Unetuid. Väga naljakad kaks blondi tibi olid eetris. Üks oli Sandra (abijõud) ja lärmakas Susanna, kes ajab inimesi jooma.
Neljapäev kunstikoolipäev. Hommikul Janika Semojonoviga toy-gruppide analüüsid 405 klassis. Anna, Lea, Merike, Helena, Kati olid kohal. Täitsa muhe.
Peale vaheaeg õppisime barcodet ja kaanekujundust. Kuna olin ERMi kaanekujundust nii palju teinud, siis eriti ei süvenenud.
Siis Ahhaasse. Alla letti kutsuti Mihkel Sild, kes mind tagaruumides tutvustas ehituspoiste Kräšši ja Katastroofiga ja üleval projektijuhtidega. Mind veeti kohe vaatama evakuatsioonoplaani, mida ma peaks korralikuks tegema. Oeh...
Kell 13 Aparaaditehases pid olema "laste" toy gruppide esitlused. Kolasin terve Apraaditehase läbi, enne kui märkasin, et räpast silti "Kunstikooli õppeklassid". Siis ronisim 3. korrusele ja alla tagasi, igal pool kohtasin remondimehi ja uhkeid disainibüroode silte. Läheb tihedaks.
Siis märkasin ühel tolmusel uksel pisikest Kunstikooli silti ja voila, seal ta oligi, Kunstikooli liidrid koos õpilastega istusid auditooriumis.
Esimest ma ei kuulnud aga teise rühma idee oli hakta tootma pusasid elik dressipluuse, millele on lauamängud peale trükitud. 60 euri tükk koos laseriga puidust lõigatud nuppudega.
Kolmanda, neidudeduo idee oli käsitsi, markeritega kujundada muusikainstrumente.
Neljanda, jälle neidudeduo cooli mustvalge pauerpointiga näidatid idee oli toota "suurematele" naistele kleite. Neil oli isegi modell koos sinise kleidiga kohal.
Pärast läksin Kunstikooli praktikalepingut sõlmina ja parandasin ERMi raamatu fotosid.
Lastekas polnud muud kui mind nimetati lohakaks ja laisaks väimeheks. Kohtusin Üllarit asendades armsa 4b klassiga feat Pokinen.
2A oli väga lõbus ja ei tahtnud tundi ära lõpetada.
Õhtul FB vestlus Elgaliga rikkus tuju
Täna hommikul viisin lapsed ära. PR jäi siiski koju, Tiia lubas. Mina jäin pärast magama, magasin kl 11-ni. Laiskvorst nagu olen.
Varsti tuli aeg minna "Muusikanõukogu" salvestusele. Jäin uimerdama ja kihutasin välja viimasel hetkel. Siis, Roosi tn. mäest alla kihutades läks kumm nagu tössti tühjaks. No mida veel.
Lontsisin rattaga siis Raekoja platsile, võtsin sealt elektritakso kena naisjuhiga. Kihutasime siis Riia mäele. 3.50, juhuslikult oli mul sularaha. Jäin 6 min hiljaks.
Saate salvestamine oli päris lõbus. Olid siis Saaremets saatejuhina (veits väsinud), Berk ja Tony Tonni. Berkil ja Tonyl ikka see muusikaviktoriini teema hinge peal, seda nad arutasin kui sisse astusin.
Saade on eetris reedeti ja pühapäeviti (kordus), seega lindistasime. Aga ühes jutis, "lives". Lood ja arvamused. Üldiselt oli nii, et lugude ajal Berk oli omaette ja kirjutas tihedalt oma märkmikku, mina Tony arutasime omavahel lugu, paljud mõtted, enamik isegi, jõudis ka eetrisse. Väga ma vaimutsema ma seekord ei hakanud. Kiirelt rääkisime. Mind häirisid seekord enim vokaalid.
Pärast läksid Berk ja Tony sööklasse Sodiaak, mina hüppasin läbi Overallist, et oma fotokas Canon kätte saada. Tuli välja, et sel polnud midagi viga aga pidin maksma 15 euri diagnostika eest. See, et viga polnudki. ikka pani mind imestama, et kuidas ikka. Aga oli nii. Proovisime kaamerat ja polnudki viga. Arve kirjutamisel jooksis neil arvuti kokku.
Sodiaakis istusime natuke aega. Ma tellisin isegi friikad. Berk rääkis natuke tööst Kirjanike Majas ja Tony Elleri muusikakoolis. Aga mitte väga pikalt. Neil muusikaviktoriin omavahel teemaks, et kuidas ikka oleks õige jne.
Pärast läksin Kunstikooli, sealt Zeppelini rattapoodi kummi ostma, sealt pangakontorisse ID kaardi koodide järele. sealt Kaubamajja raha automaati söötma, sealt Lutsu rmtkokku (ei olnud seekord midagi tasuta, ainult "Gonörrea"), sealt koju. Tiia oli TT juba ära toonud.
Tiia vaatas õue "Kellegil pole siin käsi otsas" ja siis ma trimmerdasin, uue padruniga, mille jõhv kulus jube kiiresti.
Lapsed kaotasid TV puldi ära.
Paaril viimasel päeval kopeerisin vana arvuti (ostetud vist 2007) kõvaketta, mis oli igasugu huvitavat stuffi täis.
Uurisin läbi mitmeid CD-sdi, DVDsid ja MIni DV kassette. Paljud asjad olin unustanud. Leidsin üles. Rõõm.
Minevik tundub imelik. Kunagi olin ilus poiss, kui videosid vaadata.
Muulhulgas lõpetasin ERMi aastaraamatu kaane ja kunstipoe aknakujunduse.
Margarita70 käis poosimas.
