Üle hulga aja sattusin kobarnäituse avamisele Tartu Kunstnike Majas. Palju tuttavaid nägusid. Kaugelt nägin Martha Stewartit, tal oli suur kõht ees.

Reedel, 22. septembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja väikeses saalis Alexei Gordini isikunäitus „Art Is Not Just Fun Anymore” („Kunst ei ole enam pelgalt lõbu”).

Gordini näitusel areneb konflikt, kus põrkuvad kaks eksistentsialistlikku käitumismudelit – argitegelikkuse eitus ja jõuetu alistumine isikliku reaalsuse ees. Värsked tööd juhatavad kunstniku isikliku loo vahendusel teed läbi petlike tõenäosuste luupainajalikku tegelikusse. See on kunstniku kummardus absurdile kui ainukesele võimalusele ellu jääda. Taktikale, kus vastuhakk ainult kinnitab alistumist ning vastalisus saab jõu alistumisest.

Näitus Tartu Kunstimajas sai oma pealkirja tätoveerimissessioone kujutavast videode seeriast, kus kunstniku kehale jäädvustatakse lauseid maalidest, mis on õnnestunud maha müüa. Gordin ise kirjeldab seda akti kui kokkukasvamist oma töödega. See on paroodia kunstiturule, kus ajatust ideaalist saab hetkeline kasum. Tätoveering jääb kunstniku kehale kogu eluks, erinevalt teostest, mis tulevad ja kaovad turu voolava seaduse järgi.

Postmodernismile vastukaaluks loodud mõiste „voolav modernsus” autor, Poola-Briti sotsioloog Zygmunt Bauman, väidab, et tänapäevases maailmas „on muutumine ainuke stabiilsus ja ebakindlus on ainuke kindel asi”. Ka kunstniku positsioon tänapäevases maailmas näib sellele kirjeldusele vastavat. Kunstnik on marginaliseeritud element, kes on määratud balansseerima loomaliku tungi ja sotsiaalse ellujäämise vahel. Ta peab tegema koostööd turuga, mis on paljude poolt põlatud kui midagi, mis kunsti eheda püüdluse korrumpeerib. Loosung „Art Is Not Just Fun Anymore” tähistab kunstniku katset isikliku, füüsilise kogemuse kaudu vool peatada, et tekiks hetk ringi vaadata. See on katse mõtiskleda nende ajutiste asjade üle, mis moodustavad indiviidi reaalsuse ja millest kujuneb meie maailmapilt oma arusaamiste ja ootustega.

Alexei Gordin (snd 1989) on 2008–2011 õppinud Eesti Kunstiakadeemias maali ning omandanud aastatel 2014–2016 Helsingi Kunstiülikoolist maali magistrikraadi. Käesolev on tema kümnes isikunäitus ning varasemad on toimunud Tallinnas, Pärnus ja Tartus (2014. aastal Y galeriis). Lisaks Eestis toimunud grupinäitustele on tema töid näidatud ka Soomes, Leedus ja Venemaal.

Jüri Kask “Pikalt ja pidevalt” / 22.09.–15.10.2017 / Suur saal

Kunstimaja, 18. sept. 2017

(Scroll down for English)

Reedel, 22. septembril 2017 kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja suures saalis Jüri Kase isikunäitus „Pikalt ja pidevalt”.

Viimastel aastatel on nii Eesti kui maailma maalikunst proovinud vabastada ennast ühe konkreetse lõuendi raamidest ning täita terveid näitusesaale. Eesti üks järjekindlamaid geomeetrilise abstraktsiooni järgijaid Jüri Kask toob seekordsel isikunäitusel maalidelt tuttavad nurgelised motiivid lisaks Tartu Kunstimaja suure saali seintele ka ruumi lakke ja põrandatele. Erinevad kujunduslikud võtted loovad ühtse terviku, mida saab lugeda kui Kase kunstilise siseilma reaalsesse maailma toodud väljendust.

Kunstiteadlane Mare Ruus kirjutab näituse kohta: „Tema maalidel on kujundeid ja trajektoore, mis näivad kulgevat ja jätkuvat väljaspool raami – näivad liikuvat kuhugi imaginaarsesse kaugusse. Kummalised vormid kasvavad välja otsekui „põrandaaukudest“ ja kesksed maalikompositsioonid on „sünnitanud“ hulgaliselt lisatahveldisi, mis häbematult isegi lakke on roninud. Kase maalid on olnud keeruka struktuuriga ja nende vormiselgus on liginenud geomeetriale, ent nimetada teda geomeetrikuks või konstruktivistiks oleks kitsas ja piirav.”

Jüri Kask (snd 1949) õppis 1965–1969 Tartu Kunstikoolis ja 1969–1974 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis maali. Tema tähtsaimad isikunäitused on toimunud Eesti Kunstimuuseumis, Tartu Kunstimuuseumis, Tallinna Kunstihoones, Tartu Kunstimajas ja Belgias Liège’i Kaasaegse Kunsti Keskuses. Lisaks Eestile on tema töid eksponeeritud ka ohtralt välisriikides (Leedu, Soome, Rootsi, Saksamaa, Austria, Belgia, Jaapan, Hiina, jne). 1992. omistati talle Eesti Vabariigi kultuuripreemia ja Kristjan Raua nimeline kunstipreemia ning 2008. aastal oli ta Ado Vabbe preemia laureaat.

Eike Eplik “Ilu salong” / 22.09.–15.10.2017 / Monumentaalgalerii

Kunstimaja, 18. sept. 2017

(Scroll down for English)
Eike Eplik näitab Tartu Kunstimajas asjade ilu

Reedel, 22. septembril kell 17.00 avatakse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis Eike Epliku isikunäitus „Ilu salong”.

Kriitikute poolt Tartu uude skulptoritepõlvkonda paigutatud Eplikule on iseloomulikud muinasjutulised ruumiinstallatsioonid, milledest kumab samas selgelt läbi autori vormitunnetus ja materjalitaju. Looduslikud leidobjektid segunevad perfektsuseni viimistletud realistlikke skulptuuridega, miniatuursele sekundeerib elusuurune. Näiliselt räägib ta töödes armastusest ja ilust, millele justkui viitaks ka praeguse näituse pealkiri, kuid alati on kohal teatav ohutunne ja kummatisus, mis muudab näituste sisu täpsema kirjeldamise keeruliseks. Tegu on kaunite lugudega, mis aga tõelisel süüvimisel näitavad oma kõverpeeglist paistvat palet.

Eplik ise lisab: „Ilul on tohutu jõud mis juhib meie ihasid ja otsuseid, vahel ka märkamatult. Meid paelub füüsilises maailmas leitav ilu, see on ilus sest tahab meile meeldida ja meie otsime seda. Vahel on see vähestele tajutav, teinekord kõigile ilmne. Ilu võib olla ka kokkuleppeline, kuid tõeline ilu on alati äratuntav.”

Eike Eplik (snd 1982) on õppinud 2002–2007 Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja 2007–2010 Eesti Kunstiakadeemias skulptuuri. Alates 2010. aastast on ta nii Tallinnas kui Tartus esinenud isikunäitustega ning sai 2012. aastal ka kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UT noore kunstniku produktsioonipreemia KUKU NUNNU.