Õhtul tulid külla Kristaliina ja Toomas.
Wednesday, December 27, 2017
5 mai 2017 Maijooks; Toomas ja Kristaliina külas
Maijooksul.
Käisime maijooksul, kus TT ka osales.
Õhtul tulid külla Kristaliina ja Toomas.
Õhtul tulid külla Kristaliina ja Toomas.
1. mai 2017 Sõukandi ja Kalledega Kassinurmes
21. aprill Mari Kalkuni kontsert
Konsterdil mängis MK päris mitmeid huvitavaid pille, kandleid, akordionit jms.
Saturday, August 26, 2017
Heljo Männi juures 26 aprill 2017
Läksin Liivu muuseumi, et Heljo Männi juurde Liivi auhinna laureaadi videot võtma. Kuna tahtsin Männilt autogrammi, otsisin Liivi Muuseumi kogust Heljo Männi üpris tundmatuid täiskasvanute teoseid. Üks oli luulekogu ja üks mälestuste kogumik 90ndatest, "Metsseanahk" vist. Mari Niitra võttis mind ja Tanar Kirsi peale ja sõitsime Mustvee kaudu Rakverre, Sealt Põhjakeskuses võtsid Tanar ja Mari hamburgerid ja mina ühe taimtoiduwrapi ning mina ostsin raamatupoest "Karu-Aabitsa". Sõitsime Tallinna poole. Enne Tallinna istusin ise rooli ja suundusime Nõmmele Heljo Männi koju.
Ees ootasid Janika Kronberg ja Mart Kangur. Läksime koos sisse. Kena väike maja, vana kooli sisustus. Koos Heljo Männiga oli kodus tütar Ebe-Ruuta, kellele oli pühendatud "Väikesed võililled".
Heljo Mänd oli väga heas vormis. Jutt oli selge ja diktsioon hea. Üldiselt muhe, kuigi "Väikestest võililledest" tuttav kerge kibedusenoot oli tal jutus sees, kui oma minevikust rääkis. Kaasajast oli jutt, et lõpuks ometi saab ta ainult kirjutada: lapsed suured jne.
Janika Kronberg luges ette HM luuletuse, mida ta nooruses oli austanud ja mille tõõtu hakkas luulest huvituma. Ka muidu jutt oli muhe. Heljo rääkis ka "Väikestest võililledest", et nõukajal sai seda nuditud. Kirjanikuks ei tahtnud lapsena saada, vaid pigem näitlejaks. Õppis ka näitlejaks aga jäi pooleli. Tutvus oma kunstnikust mehega, kellega elas tolle elu lõpuni. Kirjutama hakkas laste kõrvalt rohkem. Pikki aastaid tundis aukartust "päris" kirjanike seas.
Sain ka autogrammi oma "Mõmmi aabitsasse". Ning tutvusin ka Ebe-Ruutaga.
Tagasi sõitsin ainult mina. Jälle Rakvere kaudu ja jälle samast burgerikioskist läbi. Tanar rääkis pikalt, kuidas laureaati valiti ja kui sügav ikkagi oli Männi luuletus "Salasõna".
Ees ootasid Janika Kronberg ja Mart Kangur. Läksime koos sisse. Kena väike maja, vana kooli sisustus. Koos Heljo Männiga oli kodus tütar Ebe-Ruuta, kellele oli pühendatud "Väikesed võililled".
Heljo Mänd oli väga heas vormis. Jutt oli selge ja diktsioon hea. Üldiselt muhe, kuigi "Väikestest võililledest" tuttav kerge kibedusenoot oli tal jutus sees, kui oma minevikust rääkis. Kaasajast oli jutt, et lõpuks ometi saab ta ainult kirjutada: lapsed suured jne.
Janika Kronberg luges ette HM luuletuse, mida ta nooruses oli austanud ja mille tõõtu hakkas luulest huvituma. Ka muidu jutt oli muhe. Heljo rääkis ka "Väikestest võililledest", et nõukajal sai seda nuditud. Kirjanikuks ei tahtnud lapsena saada, vaid pigem näitlejaks. Õppis ka näitlejaks aga jäi pooleli. Tutvus oma kunstnikust mehega, kellega elas tolle elu lõpuni. Kirjutama hakkas laste kõrvalt rohkem. Pikki aastaid tundis aukartust "päris" kirjanike seas.
Sain ka autogrammi oma "Mõmmi aabitsasse". Ning tutvusin ka Ebe-Ruutaga.
Tagasi sõitsin ainult mina. Jälle Rakvere kaudu ja jälle samast burgerikioskist läbi. Tanar rääkis pikalt, kuidas laureaati valiti ja kui sügav ikkagi oli Männi luuletus "Salasõna".
Thursday, June 22, 2017
Võhandu maraton 23. aprill 2017
2016 läbisin Võhandu maratoni tavalise kalamehest vennalt laenatud sõudepaadiga ja esimest korda selle maratoni ajaloos üksi sellisel sõiduriistal. Nüüd mõtlesin teha elu natuke põnevamakas ja meisterdada paat ise – igasugune isetegemine, käsitöö, DIY on ju praegu moes.
Võhandu maraton, Tamulast Võõpsuni, on umbes 100 km pikk jõeralli, mis toimub alates 2006 ning on sellest peale iga aasta aprillis haaranud kaasa järjest enam osalisi. Sel aastal oli registreeritud tervelt 866 alust. Maratoni eripära on see, et iga aasta on looduslike tingimuste poolest see eriline. Palju sõltub jõe vee tasemest, see võib kõikuda terveid meetreid. 2017 oli lumevaene talv ja ilmselgelt oli jõgi suhteliselt madal. See tähendas aga keskmisest raskemat maratoni: pikemat (kõik käänakud ja kurvid tuleb läbi teha, ei saa üleujutuste tõttu neid sirgeks sõita), kivisemat, oksarisusemat, kitsama jõeoruga.
Oma käsitöö paadi aluseks, ei, siiski pealisehituseks võtsin 2014 pooleli jäänud katamaraani projekti. Kuna Võhanud jõe käänulises ja kivises ning paisuderohkes keskosas on palju võimalusi ümber käia, otsustasin ehitada väga stabiilse ja uppumatu paadi. Kahekereline katamaraan sobis väga hästi. 2014. aasta paadi pontoonideks olid plastiktorud aga need osutusid liiga rasketeks ja kohmakateks ja neist loobusin. Otsustasin pontoonid ehitada „sinisest penoplastist” ehk stürofoomist, mis on vinske ja vastupidav kuid sama kerge ja veekindel nagu tavaline penoplast. 2014 aasta paadi tugev puuraam koos tullidega oli juba ära proovitud ja töökindel ning sain selle koos väikeste parandustega uuesti kasutusele võtta.
Pontoonid tegin 50 cm laiused ja 2,5 pikkused, kuna tahtsin teha võimalikult lühikest, väikese süvisega ja hästijuhitavat paati. Põhjad tegin lamedad, kuigi kartsin, et tüüritavus halveneb ilma kiiluta. Katsin ujukid nende kaitseks veekindla punase tekstiiliga, kuigi head liimi stürofoomi ja riide vahele ei leidnudki – ikka kippusid nad lahti ligunema. Pontoonid kinnitasin tugevate koormarihmadega. Istusin kaksiratsi keset raami pehmel alusel. Paadil põhja pole, sain kalavintskitega jalad alati vajadusel „maha” panna, kui vaja näiteks madalikule kinni jäädes paati edasi aidata.
Ainuke spetsiaalne tehasetoodang, mida kasutasin, olid aerud ja metalltullid. Ostsin suhteliselt lühikesed,kuna 2016 oli meeles, et pikad aerud jäid pidevalt teistele alustele ette nin olid Võhandu keskosas natuke kohmakad.
Kogutulemus oli veider ja kohutavalt inetu. „Nagu ujuv harakapesa” kommenteeris üks pealtnägija. Emajõel aeglasel voolul tehtud testsõidud näitasid, et paat püsib vee peal. Ja sõidab, kuigi mitte hirmus kiiresti. Selle pärast olin natuke mures aga siiski otsustasin maratonist osa võtta. Paadile panin nimeks Steffi.
Assistendiks lisaks Laglele tuli jälle Raivo Kalle.
Kui hilja õhtul Võrru jõudsime, siis korraldajatelgi poisid ei leidnud mu ümbrikku stardimaterjalidega alguses üles. Läksin juba ära, kui nad mulle järgi jooksid.
Ööbisime nagu ikka spordikoolis. Seekord oli see üllatavalt rahvast täis.
Stardis oli hommikul üllatavalt vaikne. Keegi teadustanud ega andnud korraldusi. Kui kell hakkas 7 saama hakkasid paadid ise vette minema. Ei saanud keegi aru, kus on stardiliin, kui Hillar Irves tuli kaldale karjuma, et joone peale. Millise?
Äärepealt oleks kogu mu sõit jäänud sinnasamasse, kui juba veel avastasin, et üks mu tullitihend on kadunud. Aga lihtsalt tagavaraks oli mul kaasas veel üks tullitihend ja sain selle enne starti paika panna.
Stardiliinil läks trügimiseks ja taandusin kaugemale. Aga kohe peale starti sõitis mulle üks raft sisse, ajas sisuliselt alla. Õnneks on mu pontoonid uppumatud
Maratoni esimesed 15 kilomeetrit sõitsin rahuldava kiirusega, kuigi kippusin kummipaatidest maha jääma -- halb märk. Eelmisel aastal olid paljud raftid must maha jäänud. Eriti piinlik oli, kui must sõitis mööda ks 6(!) paksu mehega Vega, mille peamine tõmbenumber oli valjult mängiv muusikakeskus. Enne Paidrat, mis tähistab umbes 20 kilomeetri läbimist, läks aga jõevoog aeglaseks ja tundsin, et seisvas vees on see alus üpris lootusetu. Möödasõitjad, nende hulgas trummar Martin Tamm, vaatasid mind kaastundlikult.
Paidras katamaraani ümber suure veskipaisu tõstes avastasime, et pontoonide tekstiili alla kipub vett kogunema. See ei vähendanud ujuvust, küll aga tekitas voolu takistavad mügarikke. Lõikasine augud sisse, et vesi ei koguneks.
Algl sadas vihma, siis rahet.
Paidrast Reo sillani on kurikuulus, 25 km kivine ja kärestikune ja oksarisune lõik, kus on ka kiire vool. Katamaraan aga näitas aga lausa suurepärast juhitavust, parimat, mida olen kogenud veesõidukitel. Paat läks täpselt sinna, kuhu suunasin. Kui kummipaadid kipuvad olema väga ülejuhitavad (lähevad lihtsalt pöördesse), sõudepaadid aga väga tuimad (suuna muutmiseks pead kõvasti vaeva nägema) ning kanuud kohati täiesti ettearvamatud, siis Steffi liikus nii nagu oleks ta maismaasõiduk – stabiilselt, sujuvalt, õieti.
Sõitsin küll nii mõnedki korrad kivide ja palkide otsa, peamiselt enda tähelepanematuse tõttu ning jäin kinni ka. Siis tuli kasuks põhja puudumine: lihtsalt torkasin säärikus jala vastu kivi või madalikku ning lükkasin paadi lahti. Ühte sellist lahtilükkamist nägi ka vana klassikvend Urmas Käpa, kes oma kanuu kõrval kaldal vaatas.
Võhandu keskmine osa näitas ka, et paat ei lagune laiali, nagu paljud ennustasid, vaid püsib ilusasti koos. Ainult pidi tullitala kinnituse tiibkruvisid vahepeal pingutama.
Reo silla juures, kell 18.20, umbes tund eelmise aasta graafikust maas, sai pool mad läbitud. Seni polnud hullu.
Reost algab 10 km pikkune jõeosa, kus vool on veel üpris kiire ning risu vähe aga kurve ja lausa absurdseid silmuseid küll ja veel. Selle sain läbitud ka päris hästi. Kuid siis algas pihta Leevaku elektrijaama väga pikk paisjärv, mis oli nüüd pigem seisva veega käänuline jõgi. Ja see oli tappev. Mu kiirus kahanes 3 kilomeetrini tunnis. Lisaks läks pimedaks, hakkas sadama lund (päeval sadas vaheldumisi vihma, rahet ja lörtsi) ja mu otsmikulambist polnud midagi kasu, sest näitas vaid valged räbu.
ma üritasin pigem „ellu jääda”, ehk siis lihtsalt Leevakuni jõuda.
Mulle jõudis järele Võhandu veterani Tanel Jaanimäe juhitud „nullkanuu”, mis korjab rajalt ära liiga aeglasi liiklejaid. Reos olid nad maha võtnud inu otsese rivaali, samuti üksiku sõitjaga sõudepaadi, ühe Venemaa habemiku (keda olin spordikoolis märganud). Kui mind nägi, ütles Tanel, et oleks ta teadnud, et ma jälle mingi riistapuuga sõidan, poleks ta lõpupaati asunud.
Lõpuks jäin Leevaku kontrollpunkti tund aega hiljaks, ehk siis jõudsin sinna kell 12 öösel. Olin aga läbinud 75 km, kolmveerand kogu maratonist. Nõme. Tuli pooleli jätta.
Mis valesti see uuesti. Üritan nüüd katamaraani oluliselt kiiremaks ehitada, samas mitte teha järeleandmisi juhitavuses ja vastupidavuses.
Võhandu maraton, Tamulast Võõpsuni, on umbes 100 km pikk jõeralli, mis toimub alates 2006 ning on sellest peale iga aasta aprillis haaranud kaasa järjest enam osalisi. Sel aastal oli registreeritud tervelt 866 alust. Maratoni eripära on see, et iga aasta on looduslike tingimuste poolest see eriline. Palju sõltub jõe vee tasemest, see võib kõikuda terveid meetreid. 2017 oli lumevaene talv ja ilmselgelt oli jõgi suhteliselt madal. See tähendas aga keskmisest raskemat maratoni: pikemat (kõik käänakud ja kurvid tuleb läbi teha, ei saa üleujutuste tõttu neid sirgeks sõita), kivisemat, oksarisusemat, kitsama jõeoruga.
Oma käsitöö paadi aluseks, ei, siiski pealisehituseks võtsin 2014 pooleli jäänud katamaraani projekti. Kuna Võhanud jõe käänulises ja kivises ning paisuderohkes keskosas on palju võimalusi ümber käia, otsustasin ehitada väga stabiilse ja uppumatu paadi. Kahekereline katamaraan sobis väga hästi. 2014. aasta paadi pontoonideks olid plastiktorud aga need osutusid liiga rasketeks ja kohmakateks ja neist loobusin. Otsustasin pontoonid ehitada „sinisest penoplastist” ehk stürofoomist, mis on vinske ja vastupidav kuid sama kerge ja veekindel nagu tavaline penoplast. 2014 aasta paadi tugev puuraam koos tullidega oli juba ära proovitud ja töökindel ning sain selle koos väikeste parandustega uuesti kasutusele võtta.
Pontoonid tegin 50 cm laiused ja 2,5 pikkused, kuna tahtsin teha võimalikult lühikest, väikese süvisega ja hästijuhitavat paati. Põhjad tegin lamedad, kuigi kartsin, et tüüritavus halveneb ilma kiiluta. Katsin ujukid nende kaitseks veekindla punase tekstiiliga, kuigi head liimi stürofoomi ja riide vahele ei leidnudki – ikka kippusid nad lahti ligunema. Pontoonid kinnitasin tugevate koormarihmadega. Istusin kaksiratsi keset raami pehmel alusel. Paadil põhja pole, sain kalavintskitega jalad alati vajadusel „maha” panna, kui vaja näiteks madalikule kinni jäädes paati edasi aidata.
Ainuke spetsiaalne tehasetoodang, mida kasutasin, olid aerud ja metalltullid. Ostsin suhteliselt lühikesed,kuna 2016 oli meeles, et pikad aerud jäid pidevalt teistele alustele ette nin olid Võhandu keskosas natuke kohmakad.
Kogutulemus oli veider ja kohutavalt inetu. „Nagu ujuv harakapesa” kommenteeris üks pealtnägija. Emajõel aeglasel voolul tehtud testsõidud näitasid, et paat püsib vee peal. Ja sõidab, kuigi mitte hirmus kiiresti. Selle pärast olin natuke mures aga siiski otsustasin maratonist osa võtta. Paadile panin nimeks Steffi.
Assistendiks lisaks Laglele tuli jälle Raivo Kalle.
Kui hilja õhtul Võrru jõudsime, siis korraldajatelgi poisid ei leidnud mu ümbrikku stardimaterjalidega alguses üles. Läksin juba ära, kui nad mulle järgi jooksid.
Ööbisime nagu ikka spordikoolis. Seekord oli see üllatavalt rahvast täis.
Stardis oli hommikul üllatavalt vaikne. Keegi teadustanud ega andnud korraldusi. Kui kell hakkas 7 saama hakkasid paadid ise vette minema. Ei saanud keegi aru, kus on stardiliin, kui Hillar Irves tuli kaldale karjuma, et joone peale. Millise?
Äärepealt oleks kogu mu sõit jäänud sinnasamasse, kui juba veel avastasin, et üks mu tullitihend on kadunud. Aga lihtsalt tagavaraks oli mul kaasas veel üks tullitihend ja sain selle enne starti paika panna.
Stardiliinil läks trügimiseks ja taandusin kaugemale. Aga kohe peale starti sõitis mulle üks raft sisse, ajas sisuliselt alla. Õnneks on mu pontoonid uppumatud
Maratoni esimesed 15 kilomeetrit sõitsin rahuldava kiirusega, kuigi kippusin kummipaatidest maha jääma -- halb märk. Eelmisel aastal olid paljud raftid must maha jäänud. Eriti piinlik oli, kui must sõitis mööda ks 6(!) paksu mehega Vega, mille peamine tõmbenumber oli valjult mängiv muusikakeskus. Enne Paidrat, mis tähistab umbes 20 kilomeetri läbimist, läks aga jõevoog aeglaseks ja tundsin, et seisvas vees on see alus üpris lootusetu. Möödasõitjad, nende hulgas trummar Martin Tamm, vaatasid mind kaastundlikult.
Paidras katamaraani ümber suure veskipaisu tõstes avastasime, et pontoonide tekstiili alla kipub vett kogunema. See ei vähendanud ujuvust, küll aga tekitas voolu takistavad mügarikke. Lõikasine augud sisse, et vesi ei koguneks.
Algl sadas vihma, siis rahet.
Paidrast Reo sillani on kurikuulus, 25 km kivine ja kärestikune ja oksarisune lõik, kus on ka kiire vool. Katamaraan aga näitas aga lausa suurepärast juhitavust, parimat, mida olen kogenud veesõidukitel. Paat läks täpselt sinna, kuhu suunasin. Kui kummipaadid kipuvad olema väga ülejuhitavad (lähevad lihtsalt pöördesse), sõudepaadid aga väga tuimad (suuna muutmiseks pead kõvasti vaeva nägema) ning kanuud kohati täiesti ettearvamatud, siis Steffi liikus nii nagu oleks ta maismaasõiduk – stabiilselt, sujuvalt, õieti.
Sõitsin küll nii mõnedki korrad kivide ja palkide otsa, peamiselt enda tähelepanematuse tõttu ning jäin kinni ka. Siis tuli kasuks põhja puudumine: lihtsalt torkasin säärikus jala vastu kivi või madalikku ning lükkasin paadi lahti. Ühte sellist lahtilükkamist nägi ka vana klassikvend Urmas Käpa, kes oma kanuu kõrval kaldal vaatas.
Võhandu keskmine osa näitas ka, et paat ei lagune laiali, nagu paljud ennustasid, vaid püsib ilusasti koos. Ainult pidi tullitala kinnituse tiibkruvisid vahepeal pingutama.
Reo silla juures, kell 18.20, umbes tund eelmise aasta graafikust maas, sai pool mad läbitud. Seni polnud hullu.
Reost algab 10 km pikkune jõeosa, kus vool on veel üpris kiire ning risu vähe aga kurve ja lausa absurdseid silmuseid küll ja veel. Selle sain läbitud ka päris hästi. Kuid siis algas pihta Leevaku elektrijaama väga pikk paisjärv, mis oli nüüd pigem seisva veega käänuline jõgi. Ja see oli tappev. Mu kiirus kahanes 3 kilomeetrini tunnis. Lisaks läks pimedaks, hakkas sadama lund (päeval sadas vaheldumisi vihma, rahet ja lörtsi) ja mu otsmikulambist polnud midagi kasu, sest näitas vaid valged räbu.
ma üritasin pigem „ellu jääda”, ehk siis lihtsalt Leevakuni jõuda.
Mulle jõudis järele Võhandu veterani Tanel Jaanimäe juhitud „nullkanuu”, mis korjab rajalt ära liiga aeglasi liiklejaid. Reos olid nad maha võtnud inu otsese rivaali, samuti üksiku sõitjaga sõudepaadi, ühe Venemaa habemiku (keda olin spordikoolis märganud). Kui mind nägi, ütles Tanel, et oleks ta teadnud, et ma jälle mingi riistapuuga sõidan, poleks ta lõpupaati asunud.
Lõpuks jäin Leevaku kontrollpunkti tund aega hiljaks, ehk siis jõudsin sinna kell 12 öösel. Olin aga läbinud 75 km, kolmveerand kogu maratonist. Nõme. Tuli pooleli jätta.
Mis valesti see uuesti. Üritan nüüd katamaraani oluliselt kiiremaks ehitada, samas mitte teha järeleandmisi juhitavuses ja vastupidavuses.
Tuesday, June 20, 2017
Festival Eesti kirjanik 2016
Mari Niitra kutsus mind, kui kirjanduskauget inimest festivalile kirjanike imagot humoorikalt lahti seletama.
Sõitsin Alatskivilt rattaga mööda ehitatavat teed.
PROGRAMM:
Reede, 19. august
17.00 avamine- Alguses tundus, et kedagi eriti ei ole aga siis peale kl. 17 järsku imbusid kõik välja. Noored tegid õunapuude alla telke üles. Mihkel Kunnus oli prominentselt kohal.
Juhan Liivi valikkogu “Kust jalgtee kõrvale käänab” esitlus. Liivi muuseumi teadur rääkis kiirelt, mis ja kuidas. Disainer Artur Kuus ka käis kummardamas omal moel.
Enne Püttseppa panin üles Püttsepast tehtud zharzhi ja rääkisin, et Püttsepp on justkui 1860ndatel sündinud hilisärkamisaegne tegelane, Postimehe kaastööline, maalt tulnud kirjamiis,
17.15 Juhani Püttsepp lastele ja suurtele vanade asjade hingeelust. Püttse rääkis muhedalt, kuidas nõukajal käis mingite parktikatel maad sonkimas, mere ääres asju otsimas, trunkadest ja puhvaikadest.
18.00-20.00 paralleelselt jätkuvad tegevused lastele. Püttsepp juhendas ise raamatut kirjutama.
Enne Matsinit rääkisin, et Matsin on justkui postmodernne jõmm.
18.00 Paavo Matsin “Gogoli diskost” ja sellega seotud Viljandi paikadest. Paavo Matsin ja Mari arutasid siis "Diskot": Kuna ma lugenud polnud, siis jäid paljud asjad segaseks aga jah, raamat siis räägib alternatiivajaloost, kus eestlased on Eestist kadunud ja siin elavad venelased, ka Viljandis ning Gogol ilmub välja.
Martin Ojast rõhutasin ta näokeskset imagot.
18.30 Martin Oja kõneleb proosakogust “Sõnumeid sisikonnast” ning esitab uusi luuletekste.
Ka selline mahe vestlus.
19.00 Vestlusring kirjanduslikest ajalookäsitlustest. Linda Kaljundi, Andrei Hvostov ja Mihkel Kunnus.
Hvostov rääkis eestlaste kui metsarahva imagost, mille puhul märkisin, et see on sakslaste pealt kopitud. Huvitav oli Hvostovi jutt, kuidas Tallinn oli 19. sajandil puhas sakslaste linn ja seetõttu toonane ajalugu pole meie teavdusse jäänud, isegi mitte Ülemiste vanakese reaalne linna uputamine toona. Mainisin, et 19. sajanid eestlaste rahvsulik ärkamine oli eelkõige väikelinnade revolutsioon.
20.00 hingetõmbepaus
Rääkisin Vadist kui elavast pühakust ja Sauterist kui kahepoolse imagoga inimesest, kes on olnud kord väga eduka imagoga ja teisalt täitsa parm. Sauter vihastas.
20.30 Urmas Vadi ja Peeter Sauter eesti mehe identiteedist ja selle kriisist. Autorid esitavad katkendeid oma teostest. Vadi rääkis oma probleemidest ja Sauter luges oma raamatust ette.
22.00 Öine elu: suitsusaun, kontsert ja disko (dj Martin Daysleeper Oja).
Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd tegi Hargla "Raudrästiku" baasil paroodilise ooperi, kus mina pidin omaaegset nõida mängima. Inspikat sain "Hallo Kosmose" tegelastelt ja Kanal 12 "Nõiatelevisiooni" staaridelt. "Kuulake, puud räägivad! Kõik räägivad!"
Martin Oja tegi laheda disku. Lõkke ääres rääkisime Kristjan Piirimäega bioloogia ja teaduse üldse soovist olla absoluutse tõe omaja. Indrek Hargla oli ka lõkke ääres ja arutasime natuke ajaloo aspekte.
Sõitsin Alatskivilt rattaga mööda ehitatavat teed.
PROGRAMM:
Reede, 19. august
17.00 avamine- Alguses tundus, et kedagi eriti ei ole aga siis peale kl. 17 järsku imbusid kõik välja. Noored tegid õunapuude alla telke üles. Mihkel Kunnus oli prominentselt kohal.
Juhan Liivi valikkogu “Kust jalgtee kõrvale käänab” esitlus. Liivi muuseumi teadur rääkis kiirelt, mis ja kuidas. Disainer Artur Kuus ka käis kummardamas omal moel.
Enne Püttseppa panin üles Püttsepast tehtud zharzhi ja rääkisin, et Püttsepp on justkui 1860ndatel sündinud hilisärkamisaegne tegelane, Postimehe kaastööline, maalt tulnud kirjamiis,
17.15 Juhani Püttsepp lastele ja suurtele vanade asjade hingeelust. Püttse rääkis muhedalt, kuidas nõukajal käis mingite parktikatel maad sonkimas, mere ääres asju otsimas, trunkadest ja puhvaikadest.
18.00-20.00 paralleelselt jätkuvad tegevused lastele. Püttsepp juhendas ise raamatut kirjutama.
Enne Matsinit rääkisin, et Matsin on justkui postmodernne jõmm.
18.00 Paavo Matsin “Gogoli diskost” ja sellega seotud Viljandi paikadest. Paavo Matsin ja Mari arutasid siis "Diskot": Kuna ma lugenud polnud, siis jäid paljud asjad segaseks aga jah, raamat siis räägib alternatiivajaloost, kus eestlased on Eestist kadunud ja siin elavad venelased, ka Viljandis ning Gogol ilmub välja.
Martin Ojast rõhutasin ta näokeskset imagot.
18.30 Martin Oja kõneleb proosakogust “Sõnumeid sisikonnast” ning esitab uusi luuletekste.
Ka selline mahe vestlus.
19.00 Vestlusring kirjanduslikest ajalookäsitlustest. Linda Kaljundi, Andrei Hvostov ja Mihkel Kunnus.
Hvostov rääkis eestlaste kui metsarahva imagost, mille puhul märkisin, et see on sakslaste pealt kopitud. Huvitav oli Hvostovi jutt, kuidas Tallinn oli 19. sajandil puhas sakslaste linn ja seetõttu toonane ajalugu pole meie teavdusse jäänud, isegi mitte Ülemiste vanakese reaalne linna uputamine toona. Mainisin, et 19. sajanid eestlaste rahvsulik ärkamine oli eelkõige väikelinnade revolutsioon.
20.00 hingetõmbepaus
Rääkisin Vadist kui elavast pühakust ja Sauterist kui kahepoolse imagoga inimesest, kes on olnud kord väga eduka imagoga ja teisalt täitsa parm. Sauter vihastas.
20.30 Urmas Vadi ja Peeter Sauter eesti mehe identiteedist ja selle kriisist. Autorid esitavad katkendeid oma teostest. Vadi rääkis oma probleemidest ja Sauter luges oma raamatust ette.
22.00 Öine elu: suitsusaun, kontsert ja disko (dj Martin Daysleeper Oja).
Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd tegi Hargla "Raudrästiku" baasil paroodilise ooperi, kus mina pidin omaaegset nõida mängima. Inspikat sain "Hallo Kosmose" tegelastelt ja Kanal 12 "Nõiatelevisiooni" staaridelt. "Kuulake, puud räägivad! Kõik räägivad!"
Martin Oja tegi laheda disku. Lõkke ääres rääkisime Kristjan Piirimäega bioloogia ja teaduse üldse soovist olla absoluutse tõe omaja. Indrek Hargla oli ka lõkke ääres ja arutasime natuke ajaloo aspekte.
LAUPÄEV, 20. august
10.00 ärkamine ja hommikusöök
11.00 Kai Aareleid “Linnade põletamine”
Jälle mahe jutustus.
11.30 Indrek Hargla “Raudrästiku aeg” Hargla rääkis, kui raske oli kujutada aastat 1000 Eestis.
12.00 Andrei Hvostov loeb katkendeid valmivast romaanist.
Hvostov luges pikki lõike üliõpilasmaleva pöörasest elust kokkutulekutel.
12.30 festivali lõpetamine. Kai Aareleid sai "Aasta kirjanikuks". Sai auhinnaks saapad.
Jaak Kikas fotod
10.00 ärkamine ja hommikusöök
11.00 Kai Aareleid “Linnade põletamine”
Jälle mahe jutustus.
11.30 Indrek Hargla “Raudrästiku aeg” Hargla rääkis, kui raske oli kujutada aastat 1000 Eestis.
12.00 Andrei Hvostov loeb katkendeid valmivast romaanist.
Hvostov luges pikki lõike üliõpilasmaleva pöörasest elust kokkutulekutel.
12.30 festivali lõpetamine. Kai Aareleid sai "Aasta kirjanikuks". Sai auhinnaks saapad.
Jaak Kikas fotod
Saturday, May 7, 2016
Projektid Aparaaditehases 8, 15, 22 jaanuar 2016
8, 15, 22 jaanuar olime Kastani tänaval Aparaaditehase hoones asuvas Kunstikooli 3D klassis ja pidime iga päev kuue tunniga ühe kambaga koostöös 3Dkatega midagi valmis disainima. Meid juhendasid Katrin Kisand ja Raul Kübarsepp
Tulemusi võib näha siin. http://suurkompa2016.blogspot.com.ee/
8. jaanuar 2016 pidime Tartu kesklinna välja mõtlema interaktiivselt kasutatava objekti. Mulle tuli pähe üle Emajõe köisraudtee. Olin kambas koos Merike Oleksi, Ave Kodari ja Anett Saksinguga. Kõik sujus, saime isegi natuke kiita.
14 jaanuaril läksime Tehase kvartalisse, kus algul vaatasime ühte majaalust varjendit ja siis vana garaazhi, millest omanik unistas teha kohvikut. 15. jaanuaril pidime kohviku kujundama. See läks veidi vaevalisemalt. Meil oli kambas Miiko Kottise ja Ave Kodar. Kuna meil oli vaid üks 3D, siis me ruumi 3d ei teinud, erinevalt 4stest gruppidest, kus oli 2 3dekat. Mul tuli idee teha vooluliiniga tehase stiilis söökla. Miiko tegi sildid, mina punnitasin interjööri. Pidin kell 15 tööle minema, seega ei näinud, kuidas asja vastu võeti. Ruumi omanikule olevat meeldinud.
22. jaanurail pidime Ülikooli muuseumile teadusele viitavaid suveniire kujundama. Nüüd oli seltskonnas minuga Miiko, Ave ja Ants Lillemaa. Mõtlesin välja õhupalliraketi, Miiko planetaariumtelgi, Ants EstCube ehtekarbi. Ave aitas Miikol telki kujundada. Kuna aega natuke oli, tegin ka animatsiooni raketile. Saime kiita.
Mõned pildid
Tulemusi võib näha siin. http://suurkompa2016.blogspot.com.ee/
8. jaanuar 2016 pidime Tartu kesklinna välja mõtlema interaktiivselt kasutatava objekti. Mulle tuli pähe üle Emajõe köisraudtee. Olin kambas koos Merike Oleksi, Ave Kodari ja Anett Saksinguga. Kõik sujus, saime isegi natuke kiita.
14 jaanuaril läksime Tehase kvartalisse, kus algul vaatasime ühte majaalust varjendit ja siis vana garaazhi, millest omanik unistas teha kohvikut. 15. jaanuaril pidime kohviku kujundama. See läks veidi vaevalisemalt. Meil oli kambas Miiko Kottise ja Ave Kodar. Kuna meil oli vaid üks 3D, siis me ruumi 3d ei teinud, erinevalt 4stest gruppidest, kus oli 2 3dekat. Mul tuli idee teha vooluliiniga tehase stiilis söökla. Miiko tegi sildid, mina punnitasin interjööri. Pidin kell 15 tööle minema, seega ei näinud, kuidas asja vastu võeti. Ruumi omanikule olevat meeldinud.
22. jaanurail pidime Ülikooli muuseumile teadusele viitavaid suveniire kujundama. Nüüd oli seltskonnas minuga Miiko, Ave ja Ants Lillemaa. Mõtlesin välja õhupalliraketi, Miiko planetaariumtelgi, Ants EstCube ehtekarbi. Ave aitas Miikol telki kujundada. Kuna aega natuke oli, tegin ka animatsiooni raketile. Saime kiita.
Mõned pildid
Subscribe to:
Posts (Atom)