See aasta otsustasin sõita tavalise sõudepaadiga ja koos Ringo Tammega, mille ja kellega oli Vend Jaanus võitnud paatide klassi 2018. Jaanus oli paadile monteerinud nii suured ettevaatepeeglid kui ka spetsiaalsed rattad, et oleks hea mööda maad vedada ülekäikudel. Jaanus ise oli nõus tulema saatjaks ja abiliseks koos Laglega.
Esimest korda peale 2010. aasta maratoni ei ööbinud ma avõru spordikoolis vaid saabusime Võrru hommikul kell 5.
Stardikorralduses on tehtud suured muutused. Kiired alused (süstad, kanuud, WTBd) ja suures telgis võistluskeskus (kuhu on ladustatud ka hunnik süstasid ja 2 WTBd) oli viidud Võru plääsile ehk kesklinna ja bosside lähedale, aeglased (raftid, SUPid, sõudepaadid) aga on jäetud sõna otseses mõttes omapäi silla juurde. Kohtunikke ega ka muid asjamehi pole üldse näha. Mõned teadmatumad kanuud ja süstad passivad ka raftide juures.
Esiplaanil Vanad Sõudebaasi Mehed
Stardikogunemine on muidugi segadus sest keegi ei tea, kus stardiliin peaks olema. Lõpuks mingi vaikiv kokkulepe, et silla juures. Sinna me siis troppis koguneme, osad raftid vaatavad ettevaatlikult kaugemalt. Meie lähedal on ainuke silma torkav teine sõudepaat nr. 498 elik "Vanad Sõudebaasi Mehed" (Valmar Parisalu, Martin Räim, Silver Pukk), kuigi regatud oli sõudekaid kokku 5.
Kell hakkab lähenema 7-le aga mingit selgust stardiliini asjus pole. Meie ümber on troppis mõned agaramad paadid, ülejäänud jäävad veidi kaugemale ulpima. Sõudebaasikad jäävad otse meie kõrvale. Ringo paistab tundvat pea kõiki raftijaid, Oma Kinga ning eelmise aasta võitjaid.
Mõni minut peale kella 7 kostub tuhm pauk ja mass hakkab liikuma. Saame tõmmata paar korda aga raftid blokeerivad meie aerud ja siis pressivad meid endi vahele. Hetkeks tundub et meie paat aetakse ümber kuid vajutame tagumikud õigesse kohta ja jääme püsti. Ringo rahustab: "Nüüd peame ootama, ei ole mõtet tõmmelda."
Segadus tundub kestvat jube kaua aega aga tegelikult pääseme üpris kiiresti vabaks, küll aga oleme järsku tagurpidi ja blokeeritud aerudega on keeruline. Aga ikka sebime end lahti ja kihutame raftidele järele.
Kanalis möödume mitmest raftist ja esimese silla juurde (2,5 km) jõuame 21 minutiga, mis pole halvem eelmise aasta ajast. Aga manööverdada on raske paadiga üpris keeruline.
Kuigi liigun kiiremini kui eales varem, ei tundu see oluliselt kergem. Möödume mõnest raftist, ühest siniste jopedega ja teisest, millel torkab silma üks kurvameelne habemik. See alus nr. 450 elik Jõujaam (Kaido Sing, Meelis Maidla, Margus Lepp, Urmet Hiiekivi, Tauno Rannaste, Alo Põldmaa, Tanel Talvik, Janno Surva, Erki Sing). Tõele au andes nad mööduvad meist mingi aeg jälle. Lõpukst nad jõuavad raftide seas kolmandaks ja ajaga 13.06)
Sven Zaseki foto
Kuuesest SUBist nr 577 (ehk Supinahad: Erko Võsu, Risto Hinno, Jüri-Erik Võsu, Risto Randla, Epp-Triin Võsu, Imre Käpa) ka (nad jõuavad meile järgi maratoni keskel ja lõpetavad pool tundi varem).
Sven Zaseki foto
Esimesed süstad jõuavad meile lähedale minu jaoks harjumatult hilja aga Ringo jaoks vara. Hmm, esimene polegi rohe-kolla-punane leedukas vaid ebamääraselt sinine alus? Eestlased? Võimatu. Alles minuteid hiljem näen tuttavaid looduslähedasi toone sinisele järgi rühkimas.
Ülejäänud mansaftam jõuab järele ka suhteliselt hilja. Aga kui kanuud tulevad, siis Ringol on kohe kümneid tuttavaid ja sõpru, kellega jutelda.
Teiste hulgas põrutab meist mööda tuntud lavastaja Tiit Ojasoo, kel küll mustad prillid peas sõidu ajal.
Egert Kameniku foto
Mida käänulisem on jõgi, seda keerulisem on, sest paat on raske ja inertne. Kogu aeg kisub vasakule ka. Ei tea kas tüür kõveraks rammitud? Õnneks Ringo on kogenud ja oskab ees istudes suunata kuhu vaja.
Jaanus on pannud raadio Star FMi peale ja seal ajavad Allan Roosileht ja Pille Minev tundide viisi suvalist möla. Küll kinnisvara hindadest, küll prillidest, millest iganes. Hämmastav suutlikkus. Õnneks oleme varsti sügaval jõeorus ja raadiolaine sinna ei ulatu, raadio hakkab krigisema ja kärisema.
Paidrasse jõuame kell 10.41, minu jaoks varaseim aeg üldse ja esimest korda elus näen seal suurt rahvahulka ootamas, nagu koor kalda peal.
Sven Zaseki foto
Tiimipealik loeb sõnu peale.
Jaanus sikutab meie nina kaldale, ronime maha, topime rattad alla. Jaanus veab rasket paati köiega nagu mingi Kalevipoeg künkast üles ja alla. Minu jaoks harjumatult on korraga vette minemas nii palju aluseid. Kiirustan takka, ruttu ruttu paati, las teised jokutavad...
Ausalt öeldes ma Paidra-Leevi lõiku kartsin kõige enam, kuna vesi madal ja kivid väljas. Ja on ka ning korralikult. Paat saab kolksuda ikka täiega. Lõpuks (tegelikult keset lõiku) läheb Ringo taha tüüri juurde ja mina tõmban. Millegipärast oli Ringo koha peal ees kuidagi parem tõmmata. Kergem. Oksarisu on muidugi kõvasti. Üks oks lööb ühe meie peegli puruks. Noh, ega ma osanudki peegli järgi edurdada...
Leevi jõuab kätte jahmatavalt vara, kell 12.20. Ootasin tundidepikkust piina aga kivise lõigu läbisime pooleteisega. Eelmine aasta katkestasin suht lõigu lõpus, kuna aer jäi puu taha kinni ja tull puruks. Leevil muidugi võimas rahvasumm ja Jaanusel kõige enam sikutada. Lipsan peldikusse. Kui välja jõuan, lasevad Jaanus, Ringo ja Lagle paati järsust kaldast alla. Jaanus vihane, et ma ära kadusin. No mis ta tahab, et paati lasen või?
Leevi -- Süvvahavva täpsemalt Leevi- Reo lõik on üks põnevamaid oma paisudega aga sõudepaadi jaoks muidugi liiga käänuline ja kivine. Paisude puhul just valmistavad muret kivid. Iga aastaga tundub paise juurde tulevat, kuigi nad ei tundu pooltki nii hirmsad kui 9 -- 8 aastat tagasi. Meie ümberminekuid ei näe (sest oleme seljaga) aga neid on. Viira ja Süvvahavva juures lähen ise tüüri, kuigi olen koba. Näiteks peale Süvvahavvat paisu ületamist kihut pööran paadi järsult ära rauakolaka ja vee kohal rippuva puu vältimiseks ja kihutame otse filmiva Lagle suunas.
Kaks meie paisuläbimist on näha selles diplomivideos:
http://finisher.tv/show-video/?v=vBd9myZnVlLNRJk2WoYj
Süvvahavval kl. 13. 45 teeme lühikese peatuse, et mu tullile lisada ärakadunud mutter. Peale Reod (kus on rohkelt seisjaid) ootab ehk kõige piinarikkam lõik Reo -- Leevaku. Lohutab see, et algab maratoni teine pool.
Reo sillalt
Reo -- Leevaku oma võimsate oomegakurvidega on raskele paadile paras peavalu. Ajuti olen ise ees, läheb päris sujuvalt aga Ringole see ei meeldi. Soe ilm ja päike teeb uimaseks ja Ringo korraldusi ei kuule, sõuan kuidas oskan.
Jaanus on leidnud alternatiivseid teid jõe äärde jõudmiseks ja nii ehmatab ta meid oma kohaolekuga täiesti suvalises võsas. Sildade peal ta õiendab, et oleme aega kaotanud.
Vahepeal ukerdab meist mööda raft nr 34 Omaking (Vambola Leis, Maie Pudersel, Kerstin Kauksi, Annika Rikas, Janar Pilv, Enn Kahri), kellega paistab Ringol vanad arved olevat. Lõpuks on Omaking meist 7 minutit ees.
Leevaku paisjärv on jube pikk ja vähese seisva veega, nii et ikka otse eriti panna ei saa, kuna madalikud ähvardavad. Püüame küll ees pusivat Omakinga kätte saada aga veits jääb jõudu puudu. Selle paisuka ületamine tundub lihtsalt LÕPUTU.
Leevakule (75. kilomeeter) jõuame lõpuks kell 18.04, see on varaseim aeg minu jaoks aga Ringo ja Jaanus jõudsid 2018 tund aega varem. Aga saan aru küll, miks Leevaku tundub paljudele mõnus koht suremiseks, vabandust katkestamiseks. Peatume 10 minutiks, kuigi Omaking põrutab ees minema.
Seekord süstaga sõitnud Rita Kivila Leevakul
Ajan veidi väsinud Ringo aga paati ja sõit jätkub läbi metsa Räpina suunas. Ma pole juba väga ammu seda metsa valges näinud, kuid enamus kohti tulevad ikka tuttavad ette. See jõnks, see kaar. Ühe koha peal järsku kalda peal pealtvaatajad ning kohe kui nendega paar sõna vahetame, sõidame publikumi suureks rõõmuks kaldasse.
Räpina paisukal on endiselt võimas pilliroo labürint ja ma tõsiselt imestan, kuidas mul õnnestus omal ajal pimedas sellest läbi pugeda. Isegi praegu valges on see paras intuitiivne müstika. Ringol õnneks intuitsiooni on, leiab kõik augud üles. Räpina paisjärve lõpus aga tundub, et sõidame nagu tati sees, üldse ei taha paat liikuda, kuigi me tahame uhkelt vahepeatusesse jõuda.
2018 oli paljudel suuri raskusi Räpina paisust üle ronimisega ja mitmed käisid isegi vette. Nüüd, kell 20. 32 sikutab Jaanus meie tonnase paadi nagu naksti üles ja ongi jäänud vaid 9 kilomeetrit.
Räpinast allavoolu see ära tuleb. Mingid hullud kutid ujuvad jões ja me peaaegu tapame nad ära aga kaldal passiv vanamees hüüab meile "Viljandi paadimehed!". Lõpuks ometi. Ja kohe varsti natuke maad edasi kaks naist jõe ääres ja jälle "Oi, Viljandi paadimehed!" Topelt ei kärise, eriti Räpina paberivabriku juures.
Räpina saab läbi ja meie triivime jälle puude ja põõsaste vahel hämardumuses. Meie lähedal ujuvad samamoodi kanuud ja süstad, mitte eriti kiiremini. Tagumik hakkab juba valutama...
Siis kui finišitümps juba kostab, kuuleme järsku mingit kõva solinat ja meist kihutab mööda noorte kuttidega raft Vennad ja Co (Heigo-Elmar Vahesaar, Tauri-Viljar Vahesaar, Olev Kork. Reimo Pallaste, Jaan Matt, Kristjan Kullamaa), nagu oleks alles nüüd start antud.
Kui Võõpsu vahel oleme, siis üritame reipamat muljet jätta, kuigi jah, väga hästi see välja ei kuku. Aga lõpuks ometi see neetud sild, pimedas. Kuidagi väga vaikne. Kas rahvas juba läinud? Kas ma ei saagi korralikku auhindamist jms???
Kui Võõpsu silla alt läbi saame, siis paiskub siiski helimass mulle kõrvu. Keegi karjub: "Sõitke sealt raami alt läbi, see on finiš!". No üritame. Suur lõputelk jõe äärs on siiski rahvast täis, kuulen kuidas tuntud häälega teadustaja ütleb minu nime ja ütleb et paat on omapärane. Ronin paadist välja, Jaanus sikutab selle autasustamisseina ette. Meile öeldakse, et omas klassis kolmas koht. Mis kolmas??? Kus see teine paat on? Aga mulle antakse naljaka disianiga medal ja sinine kott auhinnaga. Olen väga uimane ja ei suuda hästi poseerida fotograafile. Lõpuks sikutatakse mind minema. Olen üle mitme aasta jälle finišis. Ja esmakordselt tegin võistluse ära ühe päeva jooksu. Aeg 15:12
Egert Kamaniku foto.
PS. Pärast tuli välja, et sõudepaadiks oli reganud end üks Venemaa süstakolmik. Nii et meil ikka teine koht sõudepaatide arvestuses ja 584s üldarvestuses.
Egert Kamaniku foto.
Egert Kamaniku foto.
